Lugu sellest, kuidas Ivan Ivanovitš läks tülli Ivan Nikiforovitšiga. Nikolai Gogol

lahke?” Aga kui te pole tuttav, siis: „Kas tohin paluda, mu härra, mitte omades au tunda teie auastet, nime ja isanime, olla nõnda lahke!” Ivan Nikiforovitš aga annab teile oma tubakasarve lihtsalt pihku ja lisab ainult: „Olge nii lahke.” Nagu Ivan Ivanovitš, nõnda ka Ivan Nikiforovitš ei salli sugugi kirpe; ja sellepärast ei Ivan Ivanovitš ega Ivan Nikiforovitš ei lase kunagi juuti kaupadega mööda, ilma et ei ostaks temalt mitmesugustes purgikestes eliksiire nende putukate vastu, enne teda korralikult läbi sõimates. Muide, hoolimata mõnesuguseist lahkuminekuist on nii Ivan Ivanovitš kui ka Ivan Nikiforovitš toredad inimesed.

      II peatükk

millest võib teada saada, mis soov tekkis Ivan Ivanovitšil, millest oli juttu Ivan Ivanovitši ja Ivan Nikiforovitši vahel ja millega see jutuajamine lõppes

      Ühel hommikul, see oli juulikuus, lamas Ivan Ivanovitš rõdul. Päev oli palav, õhk oli kuiv ja virvendas. Ivan Ivanovitš oli jõudnud juba ära käia linna taga niitjate juures ja karjamõisas, oli jõudnud küsitella vastujuhtunud talumehi ja naisi – kust, kuhu ja milleks; oli enda kohutavalt ära väsitanud ja heitis veidi puhkama. Lamades ta silmitses kaua aidakambreid, õue, kuure, kanu, kes jooksid õuel ringi, ja mõtles endamisi: „Issand jumal küll, milline peremees ma olen! Mis mul küll võiks puududa? Linnud, maja, aidad, mida iganes soovid, destilleeritud ja marjadel leotatud napsid; aias pirnid, ploomid; juurviljaaias moonid, kapsad, herned… Mis mul veel puudub?.. Tahaksin teada, mis mul veel võiks puududa?”

      Esitanud endale säärase sügavamõttelise küsimuse, Ivan Ivanovitš jäi mõttesse; samal ajal ta silmad aga otsisid uusi esemeid, astusid üle tara Ivan Nikiforovitši õue ja jäid tahtmatult tegutsema huvitava vaatemänguga. Kõhn eit kandis seisnud riideid välja tuulduma ja riputas neid õuele tõmmatud nööridele. Peagi ajas vana, ärakantud rabatitega munder oma käised laiali ja embas brokaatjakki, tema järel hakkas paistma vapinööpidega, ärasöödud kraega aadlikuub, valged, plekke täis kašmiirist püksid, mis omal ajal olid käinud Ivan Nikiforovitšil jalas, mida aga praegu oleks vaevalt võinud tõmmata vahest sõrmede otsa. Varsti pärast neid riputati nöörile teine paar, millel oli tähe L kuju. Siis sinine kasaka bešmet, mille Ivan Nikiforovitš laskis endale õmmelda aastat kakskümmend tagasi, mil valmistus maakaitseväkke astuma ja juba kasvatas vurrusidki. Lõpuks – üks asi kuulub teise juurde – pandi välja mõõk, mis sarnanes õhus tolkneva tornitipuga. Siis lõid keerlema mingi rohurohelist värvi kuuega sarnaneva eseme hõlmad, viie kopika suuruste vasknööpidega. Hõlmade tagant hakkas paistma kuldposamendiga kaetud suure väljalõikega vest. Vesti kattis peagi kinni kadunud vanaema vana undruk sääraste taskutega, milledest igaühesse oleks võinud mahutada terve arbuusi. Kõik see läbisegi moodustas Ivan Ivanovitšile väga huvitava vaatemängu, samal ajal, mil päikesekiired, sattudes ajuti kord sinisele, kord rohelisele käisele, punasele rabatile või kuldbrokaadi osakesele, või mängides mõõgatipul, tegid kõik selle millekski ebatavaliseks, mis sarnanes nukuteatrikastiga, mida veavad ringi rändavad veiderdajad. Eriti kui tihedalt kokkulangenud rahvasumm vaatab kuldse krooniga keisrit Herodest, või Antonit, kes veab kitse; teatrikasti taga vingub viiul; mustlane põristab sõrmega trummi asemel huultel, päike aga on loojumas ja lõunamaise öö värske jahedus surub end lähemale tüsedate talunaiste priskeile õlgadele ja rindadele.

      Varsti ronis vanaeit kraamiaidast välja, ohkides ja tassides seljas vanaaegset sadulat katkenud jaluserihmadega, kulunud nahktaskutega püstolite jaoks, sadulatekiga, mis omal ajal oli olnud helepunane, kuldväljaõmblustega ja vasknaastudega.

      „Vaat kus rumal eit!” mõtles Ivan Ivanovitš, „ta tirib lõpuks veel Ivan Nikiforovitši endagi välja tuulduma.”

      Ja tõepoolest: Ivan Ivanovitš oma oletuses päriselt ei eksinudki. Viie minuti pärast vinnati üles Ivan Nikiforovitši nankingist püksid ja need võtsid endi alla peaaegu poole õuest. Pärast seda tõi eit välja veel mütsi ja püssi.

      „Mis see siis tähendab!” mõtles Ivan Ivanovitš. „Ma pole Ivan Nikiforovitšil kunagi püssi näinud. Mis ta õige mõtleb? Jahil ta ei käi, aga püssi peab! Milleks talle püss? Aga asjake on tore! Ammu olen juba tahtnud endale säärast saada. Mina tahaksin seda püssi väga endale saada; mina armastan püssiga vallatada. Kuule sina, vanaeit!” hüüatas Ivan Ivanovitš sõrmega viibates.

      Vanaeit lähenes õuetarale.

      „Mis asi see sul on, eideke?”

      „Näete ise, et püss.”

      „Missugune püss?”

      „Kes seda teab, missugune! Kui ta oleks minu oma, siis ma vahest teaksin, millest ta on tehtud, kuid ta on härra oma.”

      Ivan Ivanovitš tõusis püsti ja hakkas püssi igast küljest silmitsema ja unustas isegi vanaeidega tõrelda, et ta oli püssi koos mõõgaga tuulduma riputanud.

      „Peaks arvama, et ta on rauast,” jätkas vanaeit.

      „Hm! Rauast. Miks ta siis rauast on?” ütles Ivan Ivanovitš omaette. „Kas ta härral juba ammu on?”

      „Võib-olla, et on ka ammu.”

      „Ilus asjake!” jätkas Ivan Ivanovitš. „Küsin ta endale. Mis tema taga teeb! Või vahetan millegi vastu. Kuule, eideke, kas härra on kodus?”

      „Kodus.”

      „Mis ta teeb? Pikutab?”

      „Pikutab.”

      „Noh, hea küll; ma tulen tema poole.”

      Ivan Ivanovitš riietus, võttis kätte oksliku kepi koerte jaoks, sest neid kohtab Mirgorodi tänavail palju rohkem kui inimesi, ja läks.

      Ivan Nikiforovitši õu oli küll Ivan Ivanovitši õue kõrval ja ühest teise oleks võinud ronida üle tara, kuid Ivan Ivanovitš läks siiski tänava kaudu. Sellelt tänavalt tuli keerata põiktänavasse, mis oli nii kitsas, et kui seal juhtus vastu tulema kaks ühe hobuse vankrit, siis need ei pääsenud teineteisest mööda sõitma, vaid jäid sellesse seisukorda nii kauaks, kuni nad tagumisi rattaid pidi vastastänavale välja tiriti. Jalakäijat aga ehtisid lilledena takjad, mis kasvasid mõlemal pool tara. Selle põiktänava ääres asetsesid ühel pool Ivan Ivanovitši kuur, teisel pool Ivan Nikiforovitši ait, värav ja tuvila. Ivan Ivanovitš astus värava juurde ja hakkas linki kolistama: õues tõusis koerte haukumine; kuid see mitmekarvaline kari pani varsti saba liputades tagasi jooksma, kui oli näinud, et tulija oli tuttav inimene. Ivan Ivanovitš läks üle õue, millel kirendasid india tuvid, kelle söötmise eest hoolitses Ivan Nikiforovitš isiklikult, arbuusi- ja melonikoored, kohati rohelust, kohati katkine ratas või tünnivits või vedelev poisike määrdinud särgis – pilt, mida nii väga armastavad maalijad! Ülesriputatud riietest tekkinud vari kattis peaaegu kogu õue ja andis mõnevõrra vilu. Eit võttis tema vastu kummardusega ja jäi lodevalt ühele paigale seisma. Maja ees ilutses rõduke kahel tammepostil – kahtlane kaitse päikese eest, mis sel ajal Väike-Venemaal ei armasta nalja teha, vaid valab jalakäija pealaest jalatallani üle palava higiga. Sellest võis näha, kui tugev oli Ivan Ivanovitši soov omandada see tarvilik asi, – et ta otsustas säärasel ajal välja minna, murdes truudust oma tavalisele kombele jalutada ainult õhtuti.

      Tuba, millesse astus Ivan Ivanovitš, oli täiesti pime, sest luugid olid suletud ja päikesekiir, mis tuli läbi luugisse tehtud augu, muutus vikerkaarevärviliseks ning vastasseinale langedes joonistas sinna kirju maastiku katuse piirjoontest, puudest ja nöörile riputatud riideist, ainult kõik tagurpidisel kujul. See andis kogu toale mingi imeliku poolvalgustuse.

      „Jumal appi!” ütles Ivan Ivanovitš.

      „Aa! tervist, Ivan Ivanovitš!” vastas hääl toa nurgast. Alles nüüd Ivan Ivanovitš märkas Ivan Nikiforovitši, kes lamas põrandale laotatud vaibal. „Vabandage, et olen teie ees oma loomulikus olemises.” Ivan Nikiforovitš lamas ilma milletagi, isegi ilma särgita.

      „Pole viga. Kas puhkasite täna, Ivan Nikiforovitš?”

      „Puhkasin. Aga kas teie puhkasite, Ivan Ivanovitš?”

      „Puhkasin.”

      „Kas nüüd tõusitegi?”

      „Kas