Tuled. Anton Tšehhov

poole, mida olin armastanud lapsepõlves. Minu arvates oli see ümmargune raskepärane kohmakate sammastega lehtla, mis ühendas endas vana hauasamba lüürilisust ja Sobakevitši rohmakust, kõige poeetilisem nurgake kogu linnas. Lehtla seisis kaldaserval, järsaku kohal, ja siit võis väga hästi merd näha.

      Istusin pingile, kummardusin üle kaitsevõre ja vaatasin alla. Lehtla juurest viis savikamakate ja takjate vahelt järsust, peaaegu püstloodsest kaldast alla kitsas jalgrada; kaugel all liivarannikul, kus see rada lõppes, vahutasid laisalt ja kohisesid õrnalt madalad lained. Meri oli niisama majesteetlik, ääretu ja ebasõbralik nagu seitse aastat tagasi, kui ma gümnaasiumi lõpetasin ja kodulinnast pealinna sõitsin; kauguses paistis tume suitsuviir – seal sõitis aurik; peale selle vaevalt nähtava ja liikumatu viiru ning vee kohal vilksatavate kajakate polnud midagi, mis oleks mere ja taeva üksluist pilti elustanud. Lehtlast paremale ja vasakule laotusid ebatasased savikaldad