Tuled. Anton Tšehhov

tüsenema. Ta pea ja habe ei olnud kaugeltki veel hallid, kuid juba nimetas ta nooremaid mehi kuidagi tahtmatult, eneselegi märkamata, üleolevalt armulikul toonil «mu armas» ja tundis end nagu õigustatud olevat neid nende mõtteviisi pärast heasüdamlikult noomida. Ta liigutused ja hääl olid rahulikud, sujuvad, kindlad nagu inimesel, kes väga hästi teab, et ta on juba õigele teele välja jõudnud ja et tal on oma kindel töö, kindel sissetulek, kindlad vaatekohad… Ta päevitunud, paksu ninaga nägu ja tugevate lihastega kael nagu ütlesid: «Olen priske, terve, endaga rahul, kuid tuleb aeg, ja teiegi, noormehed, olete samuti prisked, terved ja endaga rahul…» Tal oli seljas külje pealt lahtikäiva kraega sitssärk, jalas säärikutesse topitud laiad linased püksid. Mõnede pisiasjade järgi, nagu näiteks värvilistest villastest lõngadest vöö, tikitud krae ja lapike küünarnukil, võisin ma järeldada, et ta on naisemees ja et ta naine teda tõenäoliselt õrnalt armastab.

      Parun von Stenberg, Mihhail Mihhailovitš, teedeinstituudi üliõpilane, oli noor, umbes kahekümne kolme – kahekümne nelja aastane. Ainult ruuged juuksed ja hõre habe ning vahest ka mõnevõrra jämedad ja tuimad näojooned vihjasid ta põlvnemisele balti parunitest, kõik muu aga – nimi, usk, mõtted, kombed ja näoilme – oli tal puhtvenepärane. Ta kandis nagu Ananjevgi pükste peale ulatuvat pikka sitssärki ja säärikuid; ta selg oli pisut vimmas, juuksed ammu lõikamata ja nägu päevitunud, ning ta ei sarnanenud ei üliõpilase ega paruniga, vaid tavalise vene käsitööselliga. Ta kõneles ja liikus vähe, jõi veini vastumeelselt, isuta, kontrollis arvutusi masinlikult ja näis, et ta kogu aeg millelegi mõtles. Ta liigutused ja hääl olid samuti rahulikud ning sujuvad, kuid tema rahu oli hoopis teist laadi kui inseneril. Päevitunud, pisut pilkav, mõtlik nägu, veidi altkulmu vaatavad silmad ja kogu ta kuju väljendasid hingelist rahu, peaaju laiskust… Ta pilk oli niisugune, nagu oleks talle absoluutselt ükskõik, kas tema ees põleb või ei põle tuli, kas vein on maitsev või vastik, kas arvutused, mida ta kontrollis, on õiged või valed… Ning ta targast, rahulikust näost lugesin ma välja: «Esiotsa ei näe ma midagi head ei kindlas töös, ei kindlas sissetulekus ega ka kindlates vaatekohtades. Kõik see on lora. Olin Peterburis, nüüd istun siin baralkis, siit sõidan sügisel jälle Peterburi ja kevadel jälle siia… Mis kasu sellest kõigest on, seda ei tea mina ega ka keegi teine… Järelikult pole mõtet pikemalt rääkidagi…»

      Ta kuulas inseneri ilma vähimagi huvita, selle üleolevalt armuliku ükskõiksusega, millega vanemate klasside kadetid kuulavad tõrelemishoogu sattunud heasüdamlikku kooliteenrit. Tundus, et ta juba varemgi teadis kõike seda, mida insener talle rääkis, ja et kui tema ise oleks viitsinud kõnelda, oleks ta öelnud midagi uuemat ja targemat. Ananjev aga ei rahunenud. Ta oli juba jätnud oma heasüdamliku naljatooni ja kõneles tõsiselt, isegi innustusega, mis ta rahuliku näoilmega sugugi kokku ei sobinud. Paistis, et abstraktsed küsimused paelusid teda ja ta armastas neid, kuid ta ei osanud neid seletada ega olnud sellega harjunud. Ja see vilumatus oli ta kõnes nii märgatav, et ma alguses ei mõistnudki, mida ta tahab.

      «Vihkan neid mõtteid hingepõhjast!» ütles ta. «Olin ise noorpõlves nende mõtete kütkes, praegugi ei ole ma neist veel täiesti lahti saanud ja ütlen teile, – võib-olla sellepärast, et olen rumal ja et need mõtted olid minu vaimule liiga raskeks toiduks, – nad tegid mulle ainult halba. See on päris selge! Mõtted sihitust elust, nähtava maailma tühisusest ja kaduvusest, saalomonlik «tühi töö ja vaimu närimine» on kujutanud ja kujutavad siiamaani kõrgeimat lõppastet inimmõtlemise valdkonnas. Jõuab mõtleja sellele astmele – ja masin jääb toppama! Edasi pole enam kuhugi minna. Sellega lõpeb normaalse peaaju tegevus, mis on ka loomulik ja seaduspärane. Kuid meie õnnetus seisab selles, et me alustame oma mõtlemist just sellest lõpust. Millega normaalsed inimesed lõpetavad, sellest meie alustame. Juba esimese jutiga, niipea kui meie peaaju hakkab iseseisvalt töötama, ronime me kõige kõrgemale lõppastmele ega taha kuuldagi neist astmeist, mis on madalamal.»

      «Mille poolest see siis halb on?» küsis üliõpilane.

      «Saage ometi aru, et see ei ole normaalne!» hüüdis Ananjev ja vaatas talle peaaegu vihaselt otsa. «Kui me oleme leidnud abinõu ülemisele astmele ronimiseks ilma madalamate astmete abita, siis kaotab kogu pikk astmestik, see tähendab kogu elu oma värvide, helide ja mõtetega meie silmis igasuguse mõtte. Et säärane mõtlemine teie eas on kahjulik ja absurdne, võite järeldada igast sammust, mis te oma teadlikus, iseseisvas elus olete astunud. Oletame, et just praegu te istute lugema mõnda Darwini või Shakespeare’i teost. Vaevalt on teil üks lehekülg läbi loetud, kui mürk hakkab juba mõjuma: niihästi teie pikk elu kui ka Shakespeare ja Darwin näivad teile mõttetusena, totrusena, sest te teate, et te surete, et Shakespeare ja Darwin on juba surnud, et nende mõtted ei päästnud neid endid, ei maailma ega teid, ja et kui, järelikult, elul pole mõtet, on kõik need teadmised, luulekunst ja ülevad mõtted ainult täiskasvanud laste tarbetu lõbu, nende tühine mängukann. Ning te lõpetate lugemise juba teisel leheküljel. Nüüd oletame, et teie kui targa mehe juurde tulevad inimesed ja küsivad teie arvamust näiteks kas või sõja kohta, kas sõda on soovitav ja moraalne või mitte. Vastuseks sellele hirmsale küsimusele te kehitate ainult õlgu ja piirdute mõne üldtuntud lausega, sest oma mõtlemisviisi tõttu on teile täiesti ükskõik, kas sajad tuhanded inimesed surevad vägivaldset või loomulikku surma, nii ühel kui teisel on tagajärg samasugune – põrmuks muutumine ja unustus. Näiteks meie mõlemad ehitame seda raudteed. Tekib küsimus, milleks peaksime pead murdma, leiutama, tõusma šabloonist kõrgemale, hoolima töölistest, varastama või mitte varastama, kui me teame, et kahe tuhande aasta pärast muutub see tee tolmuks? Ja nii edasi, ja nii edasi… Nõustugem minuga, et säärase õnnetu mõtlemisviisi puhul pole ei progress, teadus, kunst ega ka mõtlemine ise üldse võimalikud. Meile näib, et oleme rahvahulgast ja Shakespeare’ist targemad, kuid tegelikult jookseb meie mõtlemistegevus tühja, sest alumistele astmetele laskuda me ei viitsi, kõrgemale aga pole kuhugi minna. Ja meie peaaju jääbki seisma külmumispunktis – ei edasi ega tagasi… Ligi kuus aastat rõhusid need mõtted mind, ja ma vannun teile jumala nimel, et kogu selle aja jooksul ei lugenud ma ühtki korralikku raamatut, ei läinud karvavõrdki targemaks ega rikastanud oma moraalikoodeksit ühegi mõtte võrra. Kas see pole siis õnnetus? Pealegi, vähe sellest, et me ise oleme mürgitatud, me segame mürki ka meid ümbritsevate inimeste ellu. Hea oleks, kui me oma pessimismiga loobuksime elust, hakkaksime koopaelanikeks või ruttaksime surema, aga ei, – alludes üldisele seadusele me ju elame, meil on tunded, me armastame naisi, kasvatame lapsi, ehitame teid!»

      «Meie mõtetest pole kellelgi sooja ega külma…» ütles üliõpilane vastu tahtmist.

      «Ei, selles te eksite, – ah, jätke see jutt! Te pole elu veel õieti maitsnudki, aga kui te ükskord nii vanaks saate, kui mina olen, kallis inimene, küll siis näete, missugune kibe karikas see elu on! Meie mõtlemine pole nii süütu, nagu te arvate. Praktilises elus, kokkupõrgetes teiste inimestega viib see ainult hirmsatele tegudele ja rumalustele. Mul on tulnud läbi elada niisuguseid olukordi, mida ma ei soovitaks kõige kurjemale vaenlaselegi.»

      «Näiteks?» küsisin mina.

      «Näiteks?» kordas insener mu küsimust; ta mõtles natuke, naeratas ja ütles: «Kui näiteks võtta kas või niisugune juhtum. õigemini see pole juhtum, vaid terve romaan oma alguse ning lõpuga. Suurepärane õppetund! Oi, milline õppetund!»

      Ta valas meile ja endale veini, jõi, silitas peopesadega oma laia rinda ja jätkas, pöördudes rohkem minu poole:

      «See oli 187… aasta suvel, varsti pärast sõja lõppu, kui ma olin just instituudi lõpetanud. Sõitsin Kaukaasiasse ja peatusin läbisõidul umbes viis päeva mereäärses N. linnas. Pean teile ütlema, et olen selles linnas sündinud ja üles kasvanud ning seepärast pole midagi imelikku, et N. tundus mulle haruldaselt mõnusa, lahke ja kaunina, kuigi pealinlasel oleks seal elada niisama igav ja tüütu kui mis tahes Tšuhlomas või Kaširas. Nukralt möödusin gümnaasiumihoonest, kus ma omal ajal olin õppinud, nukralt jalutasin tuttavas linnaaias ja püüdsin nukralt silmitseda inimesi, keda ma polnud ammu näinud, kuid mäletasin… Kõike tegin nukrusega…

      Ühel õhtul sõitsin ma muide niinimetatud Karantiini. See on väike hõre metsatukk, kus vanasti katkupäevil oli kunagi tõepoolest olnud karantiin, nüüd aga elavad suvitajad.