Mumuu. Ivan Sergeevich Turgenev

      MUMUU

      Ühes Moskva kaugemaist tänavaist elas kunagi hallis, valgete sammaste, madala ärklikorruse ja viltuvajunud rõduga majas keegi proua – arvukast teenijaskonnast ümbritsetud lesk. Tema pojad olid Peterburis teenistuses, tütred mehele läinud; ta lahkus kodunt harva ning veetis üksildaselt oma kitsi ja igavleva vanaduse viimaseid aastaid. Tema rõõmutu ja sombune päev oli ammu möödunud; kuid tema õhtugi oli pimedam kui öö.

      Kõige tähelepanuväärsemaks isikuks kogu ta teenijaskonnas oli kojamees Gerassim, kaheteistkümne verssoki pikkune mees – hiiglase kehaehitusega ja sündimisest saadik kurttumm. Proua oli toonud ta maalt, kus mees oli elanud üksi väikeses hütis, vendadest lahus, ja kus teda peeti peaaegu et kõige korralikumaks teomeheks. Ebatavalise jõuga õnnistatuna töötas ta nelja eest – kõik edenes ta käes, ja lõbus oli teda vaadata, kui ta kas kündis ja tohutute kämmaldega adrale rõhudes näis üksinda, ilma hobusekondi abita, maa vetruvat rinda lahti lõikavat või peetripäeval nii hävitavalt vikatiga tegutses, et oleks kas või noore kasevõsa juurelt maha vehkinud, või siis väledalt ja peatumatult reht peksis kolmearssinase koodiga ning ta õlgade piklikud ja kõvad lihased tõstekangidena vajusid ja tõusid. Alatine vaikimine andis ta väsimatule tööle piduliku tähtsuse. Ta oli tore talupoeg, ja kui tal poleks õnnetut viga küljes olnud, oleks iga tüdruk meelsasti temale mehele läinud… Aga siis toodi Gerassim Moskvasse, osteti temale saapad, õmmeldi suveks kaftan, talveks kasukas, anti talle luud ja labidas kätte ja tehti temast kojamees.

      Kangesti vastumeelne oli temale algul ta uus elu. Lapsest saadik oli ta harjunud põllutööga, küla elu-oluga. Oma õnnetu vea tõttu inimeste seltskonnast võõrdunult kasvas ta tummana ja võimsana nagu puu kasvab viljakal maal… Linna ümberasustatuna ei mõistnud ta, mis temaga toimus – ta tundis igavust ja oli nõutu otsekui noor terve härg, kes äsja toodi aasalt, kus mahlakas rohi talle kõhuni kasvas – toodi ära, pandi raudteevagunisse – ja nüüd kihutatakse temaga, ta lihavat keha kord suitsu ja sädemetega, kord aurupahvakutega uhtudes, kihutatakse temaga, kihutatakse kära ja vingumise saatel edasi, aga kuhu kihutatakse – jumal seda teab! Gerassimi tegevus uues ametis näis talle naljana pärast ränki talupojatöid; poole tunniga oli tal kõik valmis ja jälle seisis ta keset õue ja vahtis, suu ammuli, kõiki möödujaid, otsekui tahaks neilt selgitust saada oma mõistatuslikule olukorrale, või läks äkki kuhugi nurka, virutas luua ja labida kaugele eemale, viskus näoli maha ja lamas tundide kaupa liikumatult kummuli nagu kinnipüütud metsloom. Ent inimene harjub kõigega, ja Gerassimgi harjus viimaks linnaeluga. Tööd oli tal vähe; kogu ta kohustus seisis selles, et õu tuli puhas hoida, kaks korda päevas aamiga vett tuua, köögi ning maja jaoks puid tassida ja lõhkuda, võõraid inimesi mitte õue lasta ja öösiti väljas valvata. Ja peab ütlema, oma kohuseid täitis ta usinasti: õuel ei vedelnud tal iialgi ei pilpaid ega prahti; juhtus tema valitsuse alla antud jalutu veevedamiskronu porisel ajal aamiga kuhugi kinni jääma, siis tõukas ta ainult õlaga, ja nihutas paigalt mitte ainult vankri, vaid hobusegi; asus ta puid lõhkuma, siis kirves aina helises ta käes otsekui klaas, ja pilpaid ning halge lendas igale poole; mis aga võõrastesse inimestesse puutub, siis hakkas kogu ümbruskond temast sestpeale lugu pidama, kui ta kord öösel kaks varast kinni võttis ja peadpidi teineteise vastu kolksas, – nii tugevasti kolksas, et kas või ära neid enam politseisse viigi; isegi päeval vehkisid möödaminejad ja sugugi mitte kelmid, vaid lihtsalt tundmatud inimesed –kurja kojameest nähes hirmunult käega ning karjusid ta peale, nagu oleks ta nende kisa kuulda võinud. Kogu muu teenijaskonnaga oli Gerassim kui mitte sõbralikes – nad kartsid teda pisut siis ometi lähedastes suhetes: ta pidas neid oma inimesteks. Arusaadavaks tegid nad ennast temale märkide varal, ja tema mõistis neid, täitis täpselt iga käsu, aga oli ka oma õigustest teadlik, ja keegi ei tohtinud ühises perelauas tema kohale istuda. Üldse oli Gerassim range ja tõsise loomuga, armastas kõiges korda; isegi kuked ei tohtinud tema juuresolekul kakelda – või häda neile: nii kui nägi, võttis neil kohe jalust kinni: keerutas kümmekond korda õhus ringiratast ja viskas teineteisest kaugele. Proual oli õuel hanesidki; aga hani on teadagi tähtis ja arukas lind; Gerassim pidas neist lugu, hoolitses nende eest ja söötis neid; ta ise meenutas väärikat isahane. Talle anti köögi kohal kambrike; ta sisustas selle ise oma maitse järgi, meisterdas sinna tammelaudadest voodi neljal pakul – tõelise hiiglase-aseme: sada puuda oleks võinud selle peale panna ja see poleks paindunud; voodi all oli toekas kirst; nurgas seisis niisama tugev laud ja laua kõrval kolmejalgne tool – nii vastupidav ja masajas, et Gerassimil oli kombeks seda vahel õhku tõsta, maha pillata ja seejärel muiata. Kambri uksel oli lukk, mis välimuselt meenutas rõngassaia, ainult et oli must; selle luku võtit kandis Gerassim alati oma vöö küljes endaga kaasas. Ta ei sallinud, et tema kambris käidi.

      Nii möödus aasta; kui see oli lõppenud, juhtus Gerassimiga kord tühine sündmus.

      Vanaproua, kelle juures ta kojameheks oli, jäljendas kõiges muistseid tavasid ja pidas arvukat teenijaskonda: majas polnud mitte ainult pesijaid, õmblejaid, laudseppi, mees- ja naisrätsepaid, vaid oli koguni sadulsepp – ühtlasi täitis see loomaarsti kohuseid ja tohterdas peret; oli kodutohter proua jaoks, oli isegi kingsepp, nimega Kapiton Klimov, kange joodik. Klimov pidas ennast olendiks, kellele liiga oli tehtud ja keda ta väärtust mööda ei hinnatud, pidas end haritud inimeseks ja pealinlaseks, kellel poleks sobinud elada Moskvas, ilma tegevuseta, kuskil kõrvalises kohas, – ja kui ta jõi, siis jõi ta nimelt murest, nagu ta ise tavatses öelda, sõnu venitades ja endale vastu rinda lüües. Kord juhtus proua temast juttu tegema ülemteener Gavrilaga – inimesega, keda saatus ise juba ta väikeste kollaste silmade ja pardinina järgi otsustades näis olevat määranud valitsevaks isikuks. Proua kurtis Kapitoni rikutud kõlbluse üle, kes alles eelmisel päeval jälle oli kuskilt tänavalt leitud.

      «Kuule, Gavrila,» ütles ta äkki. «Kas me ei peaks teda naisemeheks tegema, mis sa arvad? Ehk võtab aru pähe.»

      «Miks mitte naisemeheks teha! Seda võib,» vastas Gavrila. «Oleks vägagi hea.»

      «Jah; aga kes temale läheks?»

      «Seda muidugi. Muide – kuidas teie heaks arvate. Millekski ta nii-öelda ikkagi kõlbab; oma koht on elus temalgi.»

      «Temale vist meeldib Tatjana?»

      Gavrila pidi midagi vastama, kuid pigistas huuled kokku.

      «Jah!.. las kosib Tatjana,» otsustas proua, mõnuga tubakat nuusates. «Kas kuuled?»

      «Kuulan,» sõnas Gavrila ja eemaldus.

      Oma tuppa tagasi tulnud (see oli õuemajas ja peaaegu üleni täis rautatud kirste), saatis Gavrila kõigepealt oma naise välja, istus siis akna juurde ja jäi mõttesse. Proua ootamatu korraldus oli ta ilmselt kimbatusse ajanud. Viimaks tõusis ta ja käskis kutsuda Kapitoni. Kapiton ilmus… Aga enne kui me lugejale nende jutuajamise edasi anname, peame vajalikuks mõne sõnaga jutustada, kes oli see Tatjana, kellega Kapitonil tuli naituda, ja miks proua käsk valitseja segadusse viis.

      Tatjana, kes pidas meie poolt juba eespool mainitud pesija-ametit (muide anti tema kui osava ja õppinud pesija hooleks ainult peen pesu), oli umbes kahekümne kaheksa aastane naisterahvas – väike, kõhetu, heledajuukseline, sünnimärkidega vasakul põsel. Sünnimärke vasakul põsel peetakse Venemaal halba ennustavaks tunnuseks – õnnetu elu ettekuulutuseks… Tatjana ei võinud oma saatusega kiidelda. Varasest noorusest peale oli teda karmilt koheldud: ta tegi kahe inimese töö, ühtki lahket sõna aga polnud ta iial kuulnud; riides käis ta viletsasti, palk oli tal üsna väike; omakseid tal peaaegu polnudki – keegi kõlbmatuse pärast maale jäetud vana aidamees oli ta onu, ja veel teisigi onusid leidus tal talupoegade seas, ja oligi kõik. Kunagi oli teda kaunitariks peetud, aga ta kaunidus oli väga ruttu haihtunud. Loomu poolest oli ta üpris vaikne või õigemini – kartlik; iseenda suhtes oli ta täiesti ükskõikne, teiste ees oli tal surmahirm; ta mõtles ainult sellest, kuidas saaks töö õigeks ajaks valmis, ei rääkinud iial kellegagi ja värises juba proua nime kuuldes, kuigi too peaaegu ta nägugi ei mäletanud. Kui Gerassim maalt linna toodi, pidi Tatjana õudusest peaaegu minestama tema hiiglasekogu nähes, püüdis igati vältida kokkupuutumist temaga, pigistas isegi silmad kinni, kui tal juhtumisi tuli majast pesukööki rutates Gerassimist mööda joosta. Gerassim ei pööranud temale algul vähimatki tähelepanu, pärastpoole aga lõi muhelema, kui Tatjana ta teele sattus, hakkas teda seepeale vaatlemagi ning ei pööranud temalt viimaks üldse silmi ära. Tatjana sai talle armsaks; kas leebe näoilme või liigutuste arguse tõttu – jumal seda teab! Kord hiilis Tatjana läbi õue, harevile aetud sõrmede otsas ettevaatlikult kandes proua tärgeldatud ööjakki… kui