Nina. Nikolai Gogol

arhitektidel ja polguarstidel, samuti mitmesuguste muude ülesannete täitjail, üldse kõigil neil meesolevustel, kel on paksud roosad põsed ja kes väga hästi mängivad bostonit: see habe läheb just otse põske mööda ja jõuab ninani. Major Kovaljov kandis suurt hulka karneoolist ja vappidega pitsereid, ka sääraseid, milledel oli välja lõigatud: kesknädal, neljapäev, esmaspäev jms. Major Kovaljov oli sõitnud Peterburi asja pärast, nimelt – otsima oma seisusele vastavat kohta: kui õnnestub, viitsekuberneri oma, kui mitte, siis eksekuutori kohta mõnes silmapaistvas departemangus. Major Kovaljovil poleks ka abiellumise vastu midagi olnud, kuid ainult juhul, kui pruudiga oleks käinud koos kakssada tuhat. Ja sellepärast võib lugeja nüüd ise otsustada, milline oli selle majori olukord, kui ta oma hoopiski mitte inetu, mõõduka nina asemel nägi ülimalt lollakat tasast ja siledat kohta.

      Nagu kiuste polnud tänaval näha ühtegi voorimeest ja ta pidi minema jalgsi, hõlst ümber ja nägu rätiga kaetud, lastes paista, nagu jookseks tal ninast verd. „Võib-olla see mulle siiski ainult paistis nõnda: ei või ju olla, et nina oleks läinud kaduma niisama, asja ees, teist taga,” mõtles ta ja astus kondiitriärri sisse nimelt selleks, et peeglisse vaadata. Õnneks ei olnud kondiitriäris kedagi: õpipoisid pühkisid põrandat ja korraldasid toole; mõned neist, silmad unised, tõid kandmikul kuumi pirukaid; laudadel ja toolidel vedeles kohviga täisvalatud eilseid ajalehti. „Noh, jumal tänatud, kedagi ei ole,” tõi ta kuuldavale. „Nüüd võib vaadata.” Ta läks areldi peegli juurde ja heitis sinna pilgu. „Kurat teab, mis jamps see on!” ütles ta süljates. „Kui ometi kas või midagi oleks nina asemel, aga sedasi, et mitte midagi!..”

      Pahaselt, huuled kõvasti kinni pigistatud, väljus ta kondiitriärist ja otsustas, vastupidiselt oma tavalisele kombele, mitte kedagi näha ega mitte kellelegi naeratada. Järsku jäi ta ühe maja ukse ees seisma nagu soolasammas; tema silme all toimus seletamatu nähtus: tõld sõitis treppi ja peatus; uksed avanesid; tõllast hüppas küürakil välja mundris härra ja jooksis trepist üles. Milline oli aga Kovaljovi hirm ja ühtlasi imestus, kui ta tundis ära, et see oli – tema oma nina! Selle ebatavalise vaatemängu juures paistis talle, et kõik käib ta silme ees ringi; ta tundis, et vaevalt suutis püsti seista; kuid otsustas, maksku mis maksab, oodata tema tagasitulekut, ise värisedes nagu palavikus. Kahe minuti pärast nina tõesti tuli välja. Tal oli seljas kullaga tikitud munder suure püstkraega, seemisnahksed püksid, mõõk puusal. Suletutiga kübarast võis järeldada, et tal oli riiginõuniku auaste. Igast asjast võis näha, et ta sõitis kuhugi visiidiga. Ta vaatas kummalegi poole ringi, hüüdis kutsarile: „Sõida ette!”, istus peale ja sõitis minema.

      Vaene Kovaljov pidi peaaegu hulluks minema. Ta ei teadnud, mida mõteldagi säärasest kummalisest loost. Kuidas võiski olla, et ninal, mis tal veel eile oli peas ega saanud ei sõita ega kõndida, oli täna munder seljas! Ta jooksis tõllale järele, mis õnneks ei sõitnud kaugele, vaid jäi seisma Kaasani peakiriku ette.