Peksta ja kallistada. Arvamuslugusid Eestist ja eestlastest. Tõnn Sarv

et tegemist on just minu rahvaga.

      Aga nüüd tundub, et see kriitiline piir on vist juba kätte jõudnud. Juba siin-seal teatakse, juba osatakse seostada. Tuleb olla palju ettevaatlikum oma päritolu selgitades.

      Isegi siis, kui isiku enda vastu polegi midagi, võib ainuüksi päritolu teha kahtlaseks mõne töökoha või lepingu saamise. Juba tõrjutakse "sellest maailmaosast" tulnud kasutajaid tutvumisportaalides. Juba suletakse uksi. Juba tõmmatakse koomale võimalusi. Ja küllap siis põhjusega. Küllap siis on see osa maailmast ennast niivõrd vastikult näidanud, et isegi tolerantsetel ja heasoovlikel inimestel on mõõt täis saama hakanud. On asju, mis sööbivad mällu. On asju, mida ei saa unustada ega andestada.

      Aga kui mark on juba täis tehtud, siis seda parandada on juba palju raskem, kui mitte lausa võimatu.

      Kunagi, umbes kümmekond aastat tagasi, vaadati jah meiesuguseid veel suhteliselt kaastundlikult, enam mitte. Kõigile on selge või saab kiiresti selgeks, et ida-eurooplasi oleks parem vältida.

      Lootused on purunenud nii idas kui läänes.

      Vaja oleks vist uutmoodi mõtlemist

      Tegin eksperimendi ja panin samasse kohta üles kaks teksti. Üks oli "Kuidas edukamalt koostööd teha" ja teine "Kuidas edukamalt sitta keerata".

      Pessimist, nagu ma olen, arvasin, et sitakeeramis-huvilisi on meil umbes 2–3 korda rohkem kui koostöö-huvilisi. Mõtlesin, et teinekord ehk hea mingis seoses viidata. Ja mis selgus – sitakeeramis-huvilisi kogunes lausa kuus korda (!) rohkem kui koostöö-huvilisi. Ilma mingisuguse mõjutamiseta, täiesti neutraalses kohas, täiesti võrreldavates tingimustes.

      Uhh… mõtlesin – pakutakse tutvumist heasoovlikkuse või pahatahtlikkuse võimalustega ja valitakse endastmõistetavalt viimane!? Kas ma tõesti olin inimestest siis seni veel ikka liiga hästi arvanud? Või ongi nii, et kurat ahvatleb rohkem?

      Ma muidugi ei tea, kui levinud selline asi võiks olla. Keegi võiks proovida ja sama eksperimendi kuskile üles panna ka mõnes teises keeles, siis ehk saaks võrrelda kuidagi, et kas meie just olemegi need kõige hullemad.

      Aga jah, võib-olla tõesti polegi see vaid nali, et eestlase lemmikroog on teine eestlane. Ehk see ongi kurb tõsiasi. Või vaatame kas või liiklust linnatänavatel ja maanteedel – mida me rohkem näeme, kas koostööd või sitakeeramist?

      Tüüpiline imestamine välisreisil olles: küll siin on inimesed ikka rõõmsad ja sõbralikud! Või et küll siin on ikka viisakas liiklus! Nojah, tigeduse ja jõhkrusega harjunut üllatab ka juba veidi normaalsem elu. Nii et võib-olla siiski on see rohkem meie eripära, see sitakeeramise huvi.

      Isegi kui heasoovlikud ja pahatahtlikud jaguneksid enam-vähem pooleks, oleks see vist murettekitav. Antud juhul aga näib, et heauskseid ja koostöövalmis inimesi on palju vähem ja tigedaid palju rohkem. Mis tähendab ju, et ei olegi see vaid mingi väikene ja tähtsusetu seltskond, kes netikommentaariumides laamendab või liikluses ülbab. See ongi meile omane.

      Jah, ma tean, mida öeldakse – isegi siis, kui see on tõsi, ei ole ometi vaja selliseid asju välja tuua ja avalikult arutada. Milleks tähtsustada negatiivsust, kui seda on niigi palju. No ma ei tea. Kui rahva meelelaad on tõesti nii negatiivne, nagu paistab, siis tuleks seda tõsiasja kõigepealt teadvustada, mitte selle ees silmi sulgeda. Ja seejärel hakata otsima võimalusi selle muutmiseks. Peegli vältimine pole kedagi veel ilusamaks teinud.

      Põhimõtteliselt on ju rahva mõtteviisi võimalik ka muuta, ajaloos on seda korduvalt ette tulnud. Kas peab selleks üle elama kõigi ideaalide ja lootuste kokkuvarisemise ja hävingu, nagu see juhtus Teise maailmasõja kaotanud sakslaste ja jaapanlastega, või saab seda teha ka ilma niivõrd suurte kataklüsmideta, on muidugi iseküsimus.

      Peamine probleem on õieti vist selles, et hetkel pole näha ühtegi jõudu, kes oleks meie puhul muutustest huvitatud. Minu meelest võiksid mõned teadlikumad ja murelikumad inimesed võtta arvesse ka seda võimalust, et eesti rahvas võib iseennast hävitada ka omaenda haiglase tigedusega.

      Eksperiment ise nägi välja nii: mõlemast loetelust oli näha vaid pealkiri ja pärast sai näha, kumma pealkirja all olevat teksti rohkem loeti.

      –

      10 võimalust, kuidas edukamalt koostööd teha

      1. Näe võimalusi. Alati on keegi kuskil hädas, aita teda – lihtsalt, niisama.

      2. Juhata, soovita, anna nõu, paku lahendusi ka siis, kui neid ei küsita. Inimesed on tänulikud.

      3. Näe sihti ja eesmärki ning tegutse üldiste hüvede suunas. Pisiasjad pole olulised.

      4. Igal inimesel on eripärased võimed. Lase tal neid kasutada.

      5. Leia üles õiged lahendused, saavutused ja ilmselgelt head ideed. Kiida neid, julgusta.

      6. Alati on keegi edukam. Leia ta üles, eduta.

      7. Kõik tahavad tegelikult head, seepärast ära sega, usalda.

      8. Enamik inimesi on sinust targemad, kuula nad ära, õpi neilt.

      9. Kindlustunne on kõige olulisem, seepärast tuleb seda igati rõhutada, et keegi üldse midagi teeks.

      10. Ja mis kõige tähtsam – elu ei ole võitlus. Näe sõpru, näe võimalusi, tule neile vastu.

      10 võimalust, kuidas edukamalt sitta keerata

      1. Näe võimalusi. Alati on keegi kuskil hädas. Kasuta see ära – mine ette, võta ära.

      2. Tekita probleeme, loo takistusi, kritiseeri, tee maha ka siis, kui sellest sulle mingit kasu pole. Kokkuvõttes võidad siiski sina.

      3. Näe detaile. Igat sammu saab vaidlustada. Ära lase ennast petta juttudega üldistest sihtidest ja hüvedest.

      4. Igal inimesel on nõrkused, kasuta need ära.

      5. Leia üles eksimused, vead ja ilmselged rumalused. Puhu need suureks, tee üldistusi.

      6. Alati on keegi süüdi, leia ta üles, hävita.

      7. Kõik tahavad ainult varastada, seepärast valva, hoia silm peal, kontrolli.

      8. Enamik inimesi on sinust rumalamad, suru nad maha, käsuta neid.

      9. Hirm kannustab ja ähvardused mõjuvad, seepärast tuleb hirmutada ja ähvardada, et keegi üldse midagi teeks.

      10. Ja mis kõige tähtsam – elu on võitlus. Näe vaenlasi, näe ohtusid, astu neile vastu.

      –

      Muidugi, veidi ju saaks vaidlustada seda kõige hullemat järeldust, et eestlased ongi üks tige rahvas.

      Esiteks, väga väike osalejate arv. See ei pruugi midagi ega kedagi esindada. Teiseks, huvi negatiivsete võimaluste vastu ei pea näitama inimeste kalduvust negatiivselt toimida, vaid lihtsalt huvi. Huvi võib ju tunda, sellest ei saa veel midagi järeldada. Kolmandaks, huvi negatiivsuse vastu võibki olla normaalselt suurem, kuna intrigeerib rohkem. Lisaks võib huvi suurendada ka pealkirjas olev ebatsensuurne "sitt" jne.

      No aga ka teistpidi saaks ju argumenteerida.

      Kes meist on õige eestlane?

      Põhiseaduse sissejuhatuses on meie riik pandud tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Meie rahvuslikud aated, rahvuslik võitlus, ärkamised, märkamised, isamaalisus jne on kestnud läbi kolme sajandinumbri. Meil on isamaaluule, isamaalaulud, isamaalikud erakonnad, on emakeelsed kõrgkoolid, uurimisinstituudid, teaduskeskused.

      Aga meil pole ikka veel korralikku ja vettpidavat teoreetilist ja teaduslikku alust kogu selle rahvusluse põhjendamiseks. Vähemalt selline mulje jääb, kui lugeda kogumikku „Rahvuslus ja patriotism". Sealt ajendatult ka järgmised mõtted.

      Kogu see meie jaoks nii tähtis rahvuslus põhineb ju tõesti vaid tunnetel ja emotsioonidel ning meil pole isegi omavahel veel siiani selgeks saanud, kes siis on see õige eestlane. Kui aga peaksime oma rahvuslikke aateid ja põhimõtteid kuskil mujal ja kellelegi teisele põhjendama ja arusaadavalt seletama,