Kristiani teismeaastad. Juha Vuorinen

vallandasid sellise aevastuse, et Memmu oleks äärepealt vända üldse otsast hammustanud.

      „Sorri. Oot, ma toon paberit,” ütles Memmu.

      „Pole vaja. Mind see ei häiri.”

      „Jah, aga mind häirib.”

      Memmu tõusis ja läks majapidamispaberit tooma, et poisi täis pritsitud alakõht ära kuivatada.

      Tüdruk oli üha rohkem veendunud, et ta on muutunud Kristiani vastu allergiliseks. Õnneks pääseb ta varsti oma vaevust sooja Kalifornia päikese kätte ravima. Külmetuse pärast seal igatahes aevastama ei pidanud.

      Kristian otsustas aasta jao ette armatseda.

      Memmu ei saanud sõnagi suust, kui Kristian tüdrukut kõige fantastilisematesse asenditesse käänas. Kõik võimalikud ja võimatud Saksa Nutte! – pornoajakirjast üles korjatud variandid käidi läbi. Vahel oli Memmu pea surutud madratsi ja voodipeatsi vahele nagu sipelgakarul. Ainult jalad põtkisid õhus, kui Kristian vihaselt punaseks nussitud kürvaga lobinal ta teismelist pragu puuris.

      „Kas ma võin natuke ropendada?” puhkis Kristian.

      Memmu poolest oleks Kristian võinud kas või valjusti pornolehte lugeda, kui aga tussirutjumine lõppeks.

      „Jah, lase käia,” mõmises Memmu madratsi vahelt.

      „Türa, kui ilusad litsi rinnad sul on… Ime munni, lehm… Kohe panen sind perse…”

      Sealt jooksis Memmu jaoks püha piir.

      „Ega ikka ei pane küll, pede!”

      Kristiani näole tuli hetkeks ehmunud viirpapagoi ilme.

      „Mis juhtus?”

      „Minu perset sa ei puutu!”

      „See… see… see oli ainult mäng, nagu seksimäng või,” kokutas Kristian.

      „Minu meelest on asi mängust kaugel, kui keegi mulle munni perse topib,” nähvas Memmu.

      „Ega ma siis tõsiselt,” puhkes Kristian taas nutma.

      See mõjus jälle. Memmu kahmas nuuksuva Kristiani sülle ja asus teda lohutama, kuidas oskas.

      „Kui ma enam midagi ei räägi ja su tagumenti ei puutu, kas siis saab veel natuke?” halises Kristian.

      „Okei, aga ainult tagantpoolt. See ei tee haiget. Mu peale.”

      Kristian võttis sihturi koha ja alustas raevukat pumpamist.

      Kell hakkas kümnele lähenema. Memmu oli telefoni seinast välja tõmmanud ja Hertta ei saanud telefoni teel eelviimast võidmist läbi viia.

      Eramajale Herttoniemis lähenes iseäranis vihaselt puhkiv must pilv. Aeda astunud, kuulis Hertta ülemise korruse avatud aknast oma poja möirgamist:

      „Türa, kui ilusad litsi rinnad sul on… Ime munni, lehm… Kohe panen sind perse…”

      „Küll ma sulle veel näitan perset, poiss,” sisistas Hertta ja hakkas hääletult akna juurde viivast tuletõrjeredelist üles ronima.

      Kuidas Memmu ka ei püüdnud suud kinni hoida, pani juba teist tundi kestev kusevärgi muserdamine tulevase vahetusõpilase iga tõuke juures oigama:

      Ai, läts, ai, läts, ai, läts, ai, läts…

      Hertta ronis akna taha ja piilus sisse. Esmalt nägi ta punapäise tüdruku juukseid, mis olid teki peal sassis. Nägu oli surutud padja ja voodipeatsi vahele. Punapea püstiaetud pepu taga vasardas Kristian, kes oli keskendunud enda ees õõtsuva persevahe vahtimisele.

      Memmu püüdis käsi risti panna ja palvetada, et Kristianil lõpuks lahti läheks. Samas lipsas Kristiani kivikõva vänt hetkeks välja, ent lapsenäoline Casanova suunas oma verilihal juurika armuvakku tagasi. Kristian oli noku just paraadasendisse sättinud, kui vaatas juhuslikult akna poole.

      „Ema?!” karjatas Kristian.

      Memmu hammustas huulde, kuid ei suutnud vait olla.

      „Kuule, tead, sõima parem litsiraisaks või kuradi lehmaks, aga emaks ära nimeta.”

      Kristian läks ema nägemisest nii segi, et hakkas Memmut endisest raevukamalt naelutama.

      „Ei, tead, ma näen ema… Ema, ema näen, näen ema…” korrutas Kristian.

      „Raisk, nüüd lõpeta küll ära!” pahandas Memmu. „Ma ei hakka siin su Oidipuse kompleksi ravima. Pritsi see jobi mulle sisse ära, siis saan duši alla.”

      Hertta tõukas akna korralikult lahti ja röögatas:

      „Kristian! Munn kohe välja. Mitte piiskagi ei lase selle lipaka sisse!”

      Memmu ehmatas oma pea kõrvalt kostnud naisehääle peale nii jubedalt, et sattus hetkeks mingisugusesse psühhoosi ja kargas nii äkki püsti, et oleks Kristiani kivikõva riista peaaegu enda sisse ära murdnud.

      „Ah sa raisk! Lehm tuleb aknast sisse!”

      Hertta nägu muutus raevust tulipunaseks. Kristian oli põlvili, munn püsti, ema rippus poolenisti aknast sisse ja Memmu püüdis karvase roosa pantrinukuga oma tussi katta. See kooslus ajas Kristiani nii täielikult segi, et tal läks pauk lahti nagu granaadiheitjast ja otse emale näkku. Memmu hakkas hüsteeriliselt naerma ning asus mänguasjaga oma jalgevahet hõõruma. Kõik kolm olid nüüd omadega rohkem või vähem segi. Hertta püüdis kõigest väest enda peale robisevate jobipiiskade eest kõrvale põigelda, aga hiidklimbi vältimine osutus saatuslikuks. Jalg libises tuletõrjeredelil ja proua Pesonen kukkus põrguliku karjatuse saatel otse lilleklumpi.

      „Ema kukkus alla,” lausus Kristian lapse häälega.

      Memmu pöörles koos oma karvase nukuga põrandal ning ulgus hullumeelse naeru ja nutu käes. Kristian kiikas aknast välja. Ema hoidis jalga kinni ja vandus:

      „Kuradi jõmpsikas! Pärast seda ei saa sa enam iial kodust välja. Põlegu või maja su ümbert maha! Kutsu kiirabi ja isa kohale!”

      „Ah Otto või?” piiksatas Kristian.

      „Kõigepealt kiirabi ja siis Otto, ja las võtab laia rihma kaasa.”

      „Milleks?”

      „Et teid läbi peksta!”

      „Memmut te ei puutu!” vihastas Kristian. „Sa igavene lendav lehm!”

      Kristian lõi akna nii kõvasti kinni, et see lendas puruks ja Hertta sai kätte kukkunud killust ränga haava.

      Memmul tuli esimesena mõistus tagasi ja ta kutsus kiirabi. Pärast seda kiirustas ta märja rätikuga oma võimalikku tulevast ämma abistama.

      Hertta valud olid juba sellised, et ta ei jõudnud enam teda lehmaks nimetanud neiut lillepeenarde vahele sõtkuda. Memmu pühkis kõigepealt Hertta näolt spermapritsmed ja alles siis verist kätt. Memmu arvas, et ka proua Pesonen oleks puhastustööd selles järjekorras teinud.

      Kristian oli riided selga saanud ja näris verandal närviliselt küüsi. Hertta nägi oma tuhmuvate silmadega poja varju:

      „Kristian! Kas sa isa kutsusid?”

      Ehkki Kristian oli otsustanud just sel suveõhtul täiskasvanuks saada ja vanemate tahtele vastu astuda, läks ta tagasi sõnakuuleliku pisipoisi rolli ja kiirustas sisse koju helistama.

      „Halloo,” urahtas Otto.

      Kristian tundis kohe ära isa joomase hääletooni.

      „Tšau, Kristian siin,” alustas Kristian ettevaatlikult.

      „Mis kuradi Kristian?”

      „Mina, su poeg. See Kristian, kellel on juustes lokid ja triibud. Kas sa ei mäleta?”

      „Oh kurat!” kraaksatas Otto. „Ära tuleta mulle ennast meelde!”

      „Ema kukkus katuselt alla.”

      Kristian kuulas. Joomane korin meenutas tühikäigul töötavat Nõukogude hingamisaparaati.

      „Ema?