Kristiani teismeaastad. Juha Vuorinen

kaelaketi külge panna.

      Kristian keerutas sõrmust värisevate sõrmede vahel. Selle siseküljele oli graveeritud tekst: „Hesperia 1.6.2000”. Kristian naeratas. Aastal 2000 läheb ta klassi kokkutulekule koos Memmu ja nende arvukate lastega.

      „Mida sa seal uurid?” küsis Memmu.

      Kristian võpatas.

      „Ei midagi, või siis seda et… Äkki sa tahad mu ette põlvitada,” küsis Kristian,

      „Enne peaks vist kardinad alla tõmbama,” naeratas Memmu. „Naabrite juurest näeb siia sisse.”

      „Ei, ma mõtlesin ühte teist asja.”

      Kristian pani Memmu enda ette põlvili ja hakkas lahti tegema tema peent kuldketti, mille küljes rippus tillukese teemandiga kaunistatud kullast rist. Memmut lõbustas mõte, et Kristian püüab tema leerikingitust sisse vehkida.

      „Mis sind naerma ajab?” küsis Kristian.

      „Ei midagi.”

      Kristiani kohale kogunes tumedaid pilvi. See ei olnud mingi naerukoht, vaid harras hetk, püha pitser kahe noore inimese liidule. Lõpuks oli kett lahti ja Kristian libistas koolisõrmuse kuldristi kõrvale. Ta pani keti kinni ja pööras Memmu ümber. Kuidas Kristian ka ei püüdnud tundeid taltsutada, tulvasid pisarad ikkagi noore Romeo silmadesse.

      „See… See on nüüd sinu,” suutis ta lõpuks öelda.

      Memmu katsus käega oma kaela ja püüdis varjata ehmatust, kui tundis keti küljes mingit plönni. Memmu tõusis ja tõttas peegli juurde. Ehe nägi kohutav välja. Odav hõbemutikas nägi hapra kuldristi kõrval välja nagu oleks betoonist kaevurake ja hularõngas siidinööriga kokku seotud. Sõrmus oli nii raske, et peenike kett soonis õrna kaela. Memmu ei tahtnud siiski Kristianit haavata, vaid jooksis ülemisele korrusele Hispaaniast toodud nahkkee järele, et sõrmus selle külge panna. Nüüd meenutas see mingi primitiivse hõimu kurjade vaimude vastast kaelaehet. See pidi kõlbama.

      „Ma panin selle siia külge,” kiigutas Memmu nahariba. „See sobib palju paremini.”

      Memmu uuris sõrmust. Kristianil olid oma vanuse kohta jämedad sõrmed, nii et ka sõrmus oli suur. See oli tüüpiline poiste koolisõrmus, millel oli mingi skautide pitsatit meenutav sümbol ja sees tekst: „Hesperia 1.6.2000”. Memmu purskas naerma.

      „Kas see on su koolisõrmus?”

      „On. Kas sellel on midagi viga?” turtsatas Kristian.

      Memmu põimis end ümber Kristiani kaela.

      „Kallis, ma ei mõelnud seda halvasti. See Hesperia ajas lihtsalt naerma. Kas poleks tasunud lisada, et see on hotell, mitte haigla?”

      Kristian ei näinud seal midagi naljakat. Memmu teadis, kuidas isegi matuserongkäigus tihkuvad mehed naeratama saada. Käsi püksivärvlist sisse ja igatsev pigistus vändale. Kristian pani õllepudeli antiiksele diivanilauale ja tõusis püsti.

      Memmu toas ootas üllatus. Voodi kõrvale oli teibiga üles kleebitud tohutu suur plakat, millel ilutsesid viis tupeeritud juustega pässi. Eriti ärritas Kristianit pildi keskel passiv mustavalgekirjude juustega meigitud tüüp. Memmu märkas poiss-sõbra sünget ilmet.

      „See on Dingo plakat. See seal on Neumann,” tutvustas Memmu pilti.

      „Eks ma neid ikka tean!”

      „Oled armukade?”

      „Nende peale või? Ega ikka ei ole küll!”

      Memmu tõmbas Kristiani enda kõrvale ja hakkas keelega ta huuli õrritama. Meeleolu hakkas tõusma. Kristianil oli probleem: kui ta tule ära kustutaks, ei saaks Memmu isegi salaja Dingo plakatit piiluda, aga siis ei näeks ka tema tüdruku veatuid kurve. Võitlus lõppes teismelise perse ülekaaluka võiduga.

      Kristian rebis kuidagi Memmult riided seljast. Ta ei olnud enam õrn kepiveski, kellel läks lahti juba paljalt tussi nägemisest. Temast oli kasvanud ta enda arvates karm seksimasin, mis tulistas orgasme nagu konveierilt. Memmu ei olnud kuigi vaimustatud põrutavast kepistiilist, mis vasardas ta pisikest pilu nagu nahkse männaga. Akti lõpuosas oli see päris tore, aga mitte kohe esimesest tõukest alates. Memmu ei olnud asja veel jutuks võtnud, nii et Kristian säras teismelise seksikunnina omaenda loodud unistusteriigis.

      Magamistoast hakkas kostma ühetasane läts, kraaps, läts, kraaps, läts, kraaps, kui Kristiani higine kõht vastu Memmu treenitud kõhukest lätsatas ja känkraks lakitud juuksed vastu põske kraapisid. Äkki hakkas Memmu aevastama.

      „Mis mulle küll ninna läks?” imestas Memmu.

      „Kas see on sinnamaani tunda?” ähkis Kristian.

      Kristian tahtis olla tõeliselt mehine mees ning tulistas pornolehtedest loetud ja isa-ema magamistoast kuuldud seksitõdesid.

      „Ah sa mu hoorapurikas,” ägises Kristian, „kuradi lits.”

      .ila tenniseseelikuid kandvale tärkavale snoobitarile ei kõlanud see kuigi erutavalt.

      „Kristian? Atsihh!”

      „Noh?”

      „Ole vähe aega tasa. Atsihh!”

      „Okei, lits.”

      Seda öelnud, alustas Kristian finaali ennustavat kanonaadi. Memmu pea lõi hullumeelse panemise taktis vastu voodipeatsit. Kops, läts, atsihh, kops, läts, atsihh, kops, läts, atsihh…

      „Oh vittu küll, nüüd tuleb!” karjatas Kristian,

      Viimanegi piisk välja pressitud, vajus Kristian Memmu peale ja hakkas nutma.

      „Sul on nii tohutu vitt…”

      Memmu mõistis, et see on kompliment, kuid ei taibanud vastata muud, kui:

      „Sinul ka, atsihh…”

      „Äkki sa peaksid mingit rohtu võtma?” hakkas Kristian Memmu turtsumise pärast muret tundma.

      „Mu ninas on mingi ilge dufti hais. Ehk läheb kohe üle.”

      Memmu võttis julgustuseks uue õlle, sest tal oli varuks üllatav jutt. Magamistuba oli suurepärane koht oma sõnum hellalt teatavaks teha. Memmu keerutas Kristiani munnikarvu ümber sõrme.

      „Millal see alla vajub?”

      „Kohe, kui pissihäda tuleb. Piss ei tule, kui see seisab.”

      Memmu kihistas Kristiani seletuse peale.

      „Kas sinu arvates tugevdab igatsus suhet?” küsis Memmu.

      „Muidugi. Ma hakkan sind kohe igatsema, kui ukse enda järel kinni panen.”

      Seda oligi Memmu tahtnud kuulda, sest pommuudis oli veel plahvatamata.

      „Aga kui teineteist ei nähta aasta otsa?”

      Kristiani vemb hakkas vajuma.

      „Äh? Millest sa räägid?”

      „Ma lähen aastaks usasse. Atsihh!”

      Kristiani silmad tumenesid esmalt vihast, siis hirmust ja lõpuks meeleliigutusest. Ta võitles nutuga.

      „Et nagu vahetusõpilaseks või?”

      Memmu noogutas.

      „Nagu aastaks?”

      „Jah, või üheteistkümneks kuuks.”

      „Ja Soome sa vahepeal ei tule?”

      Pearaputus oli kurb vaatepilt.

      „Kas sulle saab vähemalt helistada?” neelatas Kristian. „Sa ei saa ju minna, kui sul see gripp on.”

      Memmu haaras lausnutu veerel kõikuva poiss-sõbra sülle.

      „Ei ole mul mingit grippi. Mingi imelik hais on mulle ninna läinud. Ära muretse. Atsihh!”

      Sellest Kristianile piisas. Kork ei pidanud enam vastu ja magamistoas ulgus õhurünnaku hoiatussignaal. Kui Memmu oleks ka kõik Dingo plakatid ja plaadid põlema pistnud, poleks seegi sügavaimasse põrgu põhja