Kristiani teismeaastad. Juha Vuorinen

>

      „Lõpeta see uksele kolkimine!” läks Kristian närvi.

      Ta oli end vetsu lukustanud, et õhtuseks kohtinguks valmistuda.

      „Ma ei kolkinud, vaid lõin rusikaga, ja tee nüüd, raisk, kähku!” kärkis Otto.

      „Lase poisil vähemalt rahus vetsus olla,” nähvas Hertta.

      „Ta on seal juba pool tundi. Kavatseb ühistu kanalisatsiooni umbe sittuda või? Või kasvas su perseauk kinni, kui selle punapeaga käima hakkasid?”

      Kristian värises raevust alati, kui isa tema kallist tüdrukut punapeaks nimetas. Kristiani arvates kõlas Punapea justkui seksinuku nimi.

      „Kurat, nüüd uks lahti! Mul on kohe sitt püksis. Ja sina teed mulle edaspidi inimeste toitu, mitte mingit kuradi kõhulahtistit,” pöördus Otto Hertta poole.

      „Käi õige huvi pärast kaalu peal ka,” märkis Hertta.

      Kristiani ema tahtis end suveks vormi saada ja oli hankinud Kaalujälgijate toitumisraamatu. Täna oli Pesostel menüüs küüslauguga maitsestatud läätsehautis. Hertta hetkeideest kantud dieedimuutus ei paistnud aastaid praevorsti ja lihavormi vohminud Otto seedimisele kuidagi sobivat.

      „Mul on täiesti ükskõik, luristage poisiga kas või riisiõlist tehtud kiislit, aga mina vajan korralikku toitu. Ja nüüd, raisk, uks kohe lahti!”

      „Oota nüüd natuke. Kohe tulen,” pahandas Kristian.

      Otto oleks võinud veel hetke oodata, aga tema kõht enam mitte. See mulises juba nagu meskiämber.

      „Hertta! Too mu tööriistakast. Ma peksan selle ukse nüüd pilbasteks ja kisun tolle tüübi sealt välja,” ähvardas Otto.

      Hertta tundis oma mehe keevalist iseloomu ja soovitas Kristianile sõbralikult:

      „Kullake, äkki lased isa vähemalt korraks vetsu?”

      „No okei!” nähvas Kristian ja avas ukse. „Ja osta endale siis väike pott, kui kinni hoida ei suuda!”

      Otto pidi kitsast ukseavast sisse tormates Kristiani peaaegu jalust maha jooksma.

      Higine isa jõudis viimasel hetkel püksid alla lasta, et Hertta tervisetoit potti tulistada. Otto oli just vetsu ukse lukku pannud, kui lõi selle aga uuesti lahti:

      „Kas sa oled hakanud mingit narkotsi võtma või?” küsis Otto, ise kõõksudes.

      „Mina või?”

      „Sina jah! Tule nuusuta, kuidas siin haiseb!”

      „Ega ikka ei tule küll!”

      „See peldik haiseb nagu vedeldajaladu,” luksus Otto.

      Hertta läks ettevaatlikult uksele nuusutama. Vets lehkas tõepoolest nagu katselabor. Poiss lasi pea häbelikult longu ja tunnistas, et kasutas ema juukselakki.

      „Sa nuusutad minu juukselakki?” kohkus Hertta.

      „Ei, ma lasin seda endale pähe.”

      Hertta sasis Kristiani juukseid. Kräsupea oli kõva nagu kipsvorm.

      „Mina maksin su vägeva juuksevärvi eest ja nüüd lased endale veel ka mu kalli juukselaki pähe?” haavus Hertta. „Oli lokkidest ja triipudest veel vähe või? Kas sa selle plika pärast tupeerid ennast nagu mingi miss?”

      „Aga see vajub muidu nii kergesti ära ja siis kõik naeravad mu üle…” neelatas Kristian.

      Kui Kristiani esimene tüdruksõber oleks olnud kas või nunnakooli musterõpilane, oleks Hertta selle ikkagi hukka mõistnud. Nüüd aga oli kaaslaseks mingi lehtsaba, keda paistis huvitavat ainult seks. Selles punktis pani Hertta küll puusse. Kristianit huvitas punapäise teismelise tüdruku põrutamine rohkem kui kooli diskolt leitud Memmu Honkajuurit.

      „Mida sa veel endale sinna pähe oled ajanud?” jätkas ema tulistamist.

      Kristian lõi pilgu põrandale ja ütles vaevukuuldaval häälel:

      „Isa odekolonni.”

      „Juustesse?”

      „Ei, lõuale, kaelale ja rinnale.”

      Otto pidi kenasti potil istuma, ehkki WC haises nagu keemiapood. Hinganud küllalt juukselaki, Menneni odekolonni ja Hertta dieettoidust tulnud väljaheite gaasisegu, hakkas Otto raevukalt aevastama. Ka silmad hakkasid vett jooksma nagu sibulat hakkides.

      „Said gripi või?” imestas Kristian.

      „Kristian, ära ütle enam mitte midagi,” hoiatas Hertta.

      Sisikonnas rulluv küüslaugune läätsemögin ei olnud enam ainus vaevus, sest Ottot ajas oksele. Üks ettevaatamatu aevastus ja terve õõtsuva kõhu sisu oleks korraga süles.

      „Hertta, kas sa tooksid ämbri…” palus Otto ja turtsatas ettevaatliku aevastuse.

      „Vaata nüüd, mida sa oma isale teinud oled,” tuiutas Hertta leegitsevi silmi Kristianit.

      „Aga see oli ju kogemata,” piiksus Kristian. „Ma tahtsin olla ilus, sest kohtun õhtul Memmuga…”

      Otto pitsitas kõhtu ja lajatas kolm aevastust järjepanu.

      „Tooge nüüd juba see kuradi ämber ja lõpetage oma laterdamine…”

      Ottole oksendamisämbrit viies otsustas Hertta astuda verisesse võitlusse tema ainsat poega seksileluna pruukiva lipaka vastu. Nüüd peab see laste seksimine ära lõppema.

      „Kristian, sina tuled kohtingult kell pool üheksa koju. On selge?” teatas Hertta.

      Kristiani alahuul värises esmalt raevust ja siis tagasihoitud liigutusest.

      „Et, et, et mis see siis nüüd on? Kool on ju ka juba läbi.”

      Ninas jätkuvale kihelusele vaatamata jälgis Otto huviga ema ja poja vaidlust. Ta oli lõpuks üleelamistest vetsus toibunud, ehkki nina jooksis veel nagu katkine kraan. Isa turgutas nüüd oma tühjemast tühja kõhtu sohval lesides ja õlut rüübates.

      „Hertta, las poiss läheb selle linnukese juurde, siis saame ka meie rahus natuke nipitseda,” irvitas Otto sohvalt ja torkis vihjeks sõrmega õllepudeli suud.

      See vaatepilt tekitas Herttas vähemalt sama suurt õudust kui Kristianis.

      „Tuled pool üheksa koju,” kordas Hertta.

      Kristian lõi välisukse vihaselt seljataga kinni. Ema seatud ajakava järgi sai noor arm lõõmata kõige rohkem kaks ja pool tundi. Sellega ei kavatsenud Kristian mitte mingil juhul nõustuda, sest Memmu vanemad olid suvilas ja sellist võimalust ei jätaks kasutamata ka kõige korralikum oivik: nahistada rahus maailma kõige seksikama tüdrukuga.

      Memmu säras Ilvestie eramaja verandal. Valge .ila tenniseseelik ja pikeesärk noolisid noori kumerusi. Ainult tiivad puudusidki sellel patusel kaunil inglil.

      „Tšau, kalli,” nurrus Memmu ja limpsas Kristiani suud.

      Nüüd teadis Kristian juba kindlalt, et jätab ema käsu täitmata, süüdaku too kas või ta lakitatud juuksepilv põlema.

      „Piko orgunnis meile mõne Light Beeri,” kiigutas Memmu käes kahte õllepudelit.

      Kristian mõtles ehmatusega, et äkki ilmub mõni Memmu sõbranna nende intiimsele peole ja rikub noorpaari privaatsena planeeritud õhtu. Kristianile ei meeldinud eriti õlle maitse, aga ta võttis Memmu heameeleks teise pudeli endale.

      „Ah jaa, ma ostsin laheda plaadi,” meenus Memmule ja ta kiirustas klaasuksega muusikakeskusekapi juurde.

      Kui Memmu kummardus plaati otsima, nägi Kristian vilksamisi valgeid aluspükse, mille serv ujus sügaval ümarate tuharate vahel. Memmu pani plaadi mängima ja ulatas ümbrise Kristianile. Queen, „I Want to Break .ree”. See oli selge märk: nüüd oli aeg lõhkuda lapsepõlve ja täisiga lahutav müür ja hakata elama oma elu, mida ema nöökimine enam ei ohja.

      „Tule mu sülle,” palus Kristian.

      Memmu laskus täpselt nagu transpordikopter Kristiani sülle ja õõtsutas puusi püksis ettevaatlikult punnitava kumeruse peal. Kristian oigas. Memmu oskas õrritamise kunsti.

      „Mul on veel õlut,” sosistas Memmu.

      Kristian kallas mehiselt õlle lõpu endale kurku. Korralikule lonksule järgnes üllatavalt