Enesetapjad. Birk Rohelend

ja Raulile, keda meie seas enam ei ole

      Iga silmapilgu vahel on hetk, mil silmad on suletud.

      Sel ajal ei ole mitte midagi näha.

      Just samamoodi toimub ka kogetuga.

      Ainult et kogetu puhul oleme veel vähem teadlikud tajumatuse hetkedest, momentidest, mis oma näilise tähtsusetusega teetähistena meie rada märgivad, vankumatult meie samme suunates.

      Nii on iga nüanss, fraas ja esmalt tähtsusetuna näiv silmapilgutus väärt suurimat tähelepanu.

      See, mida me iga päev enda ümber näeme, ongi mõeldud ainult meie silmade jaoks ning omandab sisu ja mõtte igaühe enese peas.

      Reaalsusena tajutud maailm koosneb vaid subjektiivsetest tunnetusfragmentidest.

      Ma pole kunagi kirjutanud selleks, et transkribeerida olemasolevat või sellele maailmale meelevaldselt peale suruda mingisuguseid universaalseid reegleid ja tõlgendusi.

      Ma ei taha kellegi eest mõtteid ära mõelda.

      Nii on just tühiruum sõnade vahel see, mis kannab tegelikku ideed.

Välisuks sulgus pauguga

      Sekund hiljem levis tihe vaikuselaine üle korteri. See laotas ennast kortsus riiete hunnikule põrandal, libises üle purunenud veiniklaasi habraste kildude, sõrmitses õrnalt maas vedelevat filmirulli ja puges mõnusalt vanade ajalehtede hunnikusse laual. Kell, mis oleks võinud teda eemale peletada, lebas võimetuna nurgas, harali osutid meenutamas viimast hetke.

      Musta-valgeruudulist vannitoapõrandat katsid vahapritsmed, vanni alt paistis kustunud küünla ots. Nurgas vedeles määrdunud käterätik ja ukseni viivad märjad jalajäljed olid veel selgesti nähtavad.

      Peeglile oli keegi punase huulepulgaga kirjutanud: „I hate you!”

      Nahk, mis oli puhtaks pestud, säras veel noorusest ja elujõust. Üks sihvakas valge käsi rippus hooletu elegantsiga üle vanniääre, teine oli kadunud veinipunaselt kumavasse vette. Poolsuletud lauge ääristavad ripsmed olid märjalt kokku kleepunud.

      Vannis lebava kõhna nooruki tardunud pilgus peegeldus põhjatu imestus.

      PIA

      Pia läks ära ega vaadanud kordagi tagasi. Mehhaaniliselt, jalg jala järel sundis ta ennast edasi liikuma, justkui oleks see tema viimane teekond tapalavale. Hing karjus sees, nagu keegi oleks seda noaga taga ajanud, peas vasardas üksainus mõte: peale Zeni ei ole enam mitte midagi.

      Tühermaa.

      Jumal, kuidas ta seda lõpmatust vihkas! Seda elutut pidevruumi, kus polnud midagi peale tema enda õõnsalt kumisevate mõtete! Need kõik olid juba varem ära mõeldud.

      Mõnikord tundus Piale, et terve ta elu on nõiaring, millest pole võimalik pääseda. On nendesamade ennasthävitavate mõtete kandiline puur, mille kitsad varvad talle hinge lõikusid. Liiga palju oli juhtunud. Ta ei jaksanud enam. Tagasivaates tundus kõik üheainsa lõppematu unenäona, mis oli täis vägivalda, viljatut võitlust ja meeleheidet. Nüüd oli ta alla andnud. Kaotus oli tulnud nagu üksainus suur lööklaine, hävitades kõik, mis teele ette jäi. Ta oli lõplikult üksi jäänud.

      Pikkade lohisevate sammudega venis tüdruk mööda jõekallast edasi, peaaegu märkamata rada enda ees. Tähelepanu ümbritseva suhtes oli vajalik vaid selleks, et manööverdada mööda koerapabulatest, lömmis plastpudelitest ja süljelärakatest, mida lekkivad teekäijad olid tihedalt ta jalge ette puistanud. Kollakad jäälaamad loksusid laisalt vastu kaldaid, nende vahelt vilksatas rohekaspruun vesi. Kusagil seal all oli külmunud elu, mis ootas ärkamist. Olid ootuses jäätunud silmad, mis kangekaelselt ootasid kevade saabumist, piirini täidetud lootusest, et kunagi, ükskord veel hakkab neil soe.

      „Ei, ei hakka!” ütles Pia vihaselt. „Mitte kunagi enam!”

      Vastaskaldalt kostis hõigete summutatud kaja. Paadisilla juures sagis kümmekond inimest, nügides üksteist küünarnukkidega. Nende hulgas vilksatas paar erekollast särki. Politsei, konstateeris ta mõttes.

      Siin linnas oli pidevalt vaja kedagi korrale kutsuda, taltsutada ja karistada. See oli ilmselt see kollane, siinsesse loodusesse sobimatu keramass, mis sulatas lahti vanad mädanevad hingehaavad, nii et inimestel tekkis painav vajadus teha haiget. Suvel, kui noorus linnast käratsedes välja valgus, ääristades suuremad teed ja vehkides vikerkaarevärviliste särkidega, käisid mahajääjad ringi vaikivas hämmastuses. Sügiseks oli imestusest nende silmis saanud põgeneva looma ahastus ning nad vahtisid tardunud pilgul hallikasvalgesse taevasse, otsekui oodates kosmilise päästepaadi saabumist. Ja kui saabus varatalve esimene krõbekülm, jätsid nad oma lootuse, kohustused ja sidemed ning nende hüljatud kestad kiikusid vaikselt tuules, lebasid kivisel teesillutisel või hulpisid pruunikalt vahutavates voogudes.

      Iga kevad tõi endaga uusi inimesi, kes sammusid selle meeleheite paraadmarsi ridades.

      Pia pigistas küüned peopessa. Hinges oli nii uskumatult tühi tunne. Lootus ja armastus olid kadunud, jättes järele midagi, millele oli raske isegi nime anda. Mitte kaose, vaid kohutava järjekindlusega korrastatud ja reastatud tühjuse.

      Nada.

      Võib-olla oli see paratamatu. Võib-olla oligi see ainus võimalus. Võib-olla põles igaüks oma leegiga kuni kütuse lõpliku otsasaamiseni ja muutus siis ühtlaselt halliks.

      Oli see nii?

      Vaevu märgates valu jalas, mille ta munakivisillutisel esimese sammuga välja väänas, astus tüdruk kergelt longates edasi, pilk endiselt maas.

      Surm tuli siis, kui olid kaotanud lootuse. Kirg, see elas Pias endiselt edasi. Kui saabus öö, vedeles ta oma voodil ja vahtis tühja pilguga lakke, kus lipendasid räsitud juhtmeotsad. Tapva järjekindlusega kumas talle laest vastu see neetud pilt, sume rohekashall unistus võimatust. Iiveldamaajava järjekindlusega vaevasid pead üha uued tupikmõtted, mida ta lakkamatult edasi ja tagasi veeretas justkui kõrbetuul oksatuuste.

      Ta astus sisse esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse ja istus kõige tagumisse lauda, seljaga teiste külastajate poole. Siin oli oivaline kohv, mille kõrvale serveeriti uskumatult häid šokolaadi-vahvlikomme. Üheks vaimustavaks hetkeks oli Pia vaid suhkur, oli šokolaad, oli õndsus ja unustus ning pehme keeltsilitav aisting. Siis see möödus ja teravalt nüristav reaalsus pöördus endisest veelgi rusuvamana tagasi.

      Paremat kätt, kolm lauda eemal istus ema kahe tütrega, kes limpsisid hiiglaslikke jäätisekuhjasid. Lapsed olid prullakad ja punapõsksed, itsitasid, togides teineteist vahetpidamata jalgadega ning vahtisid ringi, kaelad õieli. Ema oli mõnevõrra huvitavam – põsed kergelt auku vajunud, vaatas ta tardunud kalapilguga enda ette, pööramata vähematki tähelepanu lastele, kes jäätiselusikatega vehkisid ning kõikjale valgeid kleepuvaid pritsmeid lennutasid. Tema närvilised, otstelt maha koorunud küünelakiga sõrmed mudisid suitsupakki. Parema käe neljanda sõrme ümber oli tilluke valge rant. Tema valgest pluusikaelusest paistis liiga palju väsinud ihu.

      Otse ees, paari laua kaugusel istus rasvaste juustega kiilanev mees, kes kissitas oma paksude prilliklaaside taga silmi, kiigates himuralt naise dekolteesse. Taldrikul mehe ees laual oli mitu kokkukägardatud salvrätikut, mingisuguse looma luud ja pooltühi liitrine õlleklaas. Tema hallika randiga krae varjust piilus välja kohev punakaspruun karvatort.

      Pia pööras pilgu jälestusega enda ette tagasi. Triibulises topsis olid suured valged salvrätikud. Ta õngitses ühe ettevaatlikult välja ja silmitses mõtlikult valget ruutu enda ees.

      Otsekui iseenesest haarasid ta sõrmed pastaka ja hakkasid salvrätile kritseldama.

      algus vasaku jalaga

      Kas ei ole elu mõnikord just nagu jõgi, mis voolab oma jäikade kallaste vahel Looduse vastuvaidlematute seaduste järgi: kindlas suunas, kindla kiirusega ja alati sama rada pidi?

      Vahel loksub uinuv vesi laisalt oma sängis, vahel pekslevad vahused lained vastu kaldaid. Aga ikka ja alati liigub jõgi sellessamas, vastuvaidlematus suunas.

      Ja need, kes vete kirkas kallistuses oma elu elavad – siiruviirulised, täpilised, tundlalised, uimelised olevused – kas pole neid mõjutanud sellesama vee voolusuund ja – tugevus?

      Alati on kergem ujuda pärivoolu. Lasta end vooluga kaasa viia. Lasta end kaasa viia