Kadunud erirong. Arthur Conan Doyle

siis saabus Kenyoni sõlmjaama jaamaülemalt järgmine teade:

      “Kadunud erirongist pole jälgegi. On täiesti kindel, et see siit möödus ja et see ei jõudnud Barton Mossi. Me eraldasime kaubarongi küljest vaguni ja ma sõitsin ise liini läbi, aga see on täiesti puhas ja pole mingit märki õnnetusest.”

      Mr. Bland katkus kimbatuses juukseid.

      “See on suisa hullumeelsus, Hood!” hüüdis ta. “Kas üks rong haihtub Inglismaal keset päist päeva õhku? See on absurdne. Vedur, tender, kaks vagunit, päravagun, viis inimest – ja kõik lähevad sirge raudteeliini peal kaotsi! Kui me järgmise tunni jooksul midagi mõistlikku ei kuule, võtan inspektor Collinsi kaasa ja lähen ise kohale.”

      Ning siis juhtuski lõpuks midagi mõistlikku. See võttis järgmise Kenyoni sõlmjaamast saabunud telegrammi kuju.

      “Teatan kahetsusega, et äsja leiti sõlmjaamast kahe ja veerand miili kauguselt astelhernepõõsaste vahelt John Slateri, erirongi juhi surnukeha. Ta oli kukkunud oma vedurist välja, paiskunud tammist alla ja veerenud põõsastesse. Surma näivad olevat põhjustanud kukkumisel saadud peavigastused. Tammialune on nüüd põhjalikult läbi uuritud ja kadunud rongist pole jälgegi.”

      Riik vaevles, nagu juba mainitud, poliitilises kriisis, ning lisaks juhtisid avalikkuse tähelepanu kõrvale tähtsad ja sensatsioonilised sündmused Pariisis, kus tohutu skandaal ähvardas lõhkuda valitsuse ja rikkuda paljude Prantsusmaa juhtivate meeste reputatsiooni. Ajalehed olid neid uudiseid täis ja ühe erirongi iseäralik kadumine tõmbas vähem tähelepanu, kui oleks seda teinud rahulikumatel aegadel. Tolle sündmuse groteskne iseloom aitas samuti kaasa selle tähtsuse kahandamisele, sest ajalehed kaldusid mitte uskuma fakte, mis neile esitati. Enam kui üks Londoni ajaleht käsitles toda juhtumit kui teravmeelset vingerpussi, kuni koroneri uurimiskohus õnnetu vedurijuhi asjas (uurimiskohus, mis ei selgitanud midagi olulist) veenis neid intsidendi traagilises iseloomus.

      Mr. Bland, keda saatis inspektor Collins, kompanii teenistuses seisev kõrgem detektiiv-ametnik, läks samal õhtul Kenyoni sõlmjaama ning nende uurimistöö kestis kogu järgmise päeva, ent selle tulemused olid täiesti negatiivsed. Kadunud rongist mitte ainult ei leitud jälgegi, vaid ei suudetud ka välja pakkuda ühtki oletust, mis võinuks fakte kuidagi seletada. Samal ajal tunnistas inspektor Collinsi raport (mis lebab kirjutamise ajal mu ees), et võimalusi oli rohkem, kui oleks osatud arvata.

      “Nende kahe punkti vahelisel raudteelõigul,” ütles ta, “on maa üle puistatud rauatehaste ja söekaevandustega. Mõnes neist töötatakse ja mõned on maha jäetud. Mitte vähem kui kaheteistkümnel on olemas kitsarööpmelised liinid, mille abil vagonetid toimetatakse pealiinile. Need võib muidugi kõrvale jätta. Peale nende on aga veel seitse, millel on, või on olnud, korralikud liinid, mis kulgevad alla ja kinnituvad pöörmesulgudega pealiini külge, et toimetada toodang kaevanduste suust suurtesse jaotuskeskustesse. Kõigi puhul on need liinid ainult mõne miili pikkused. Neist seitsmest neli kuuluvad söekaevandustele, mis on tühjaks tehtud, või vähemalt šahtidele, mida enam ei kasutata. Need on Redgauntleti, Hero, Slough of Despondi ja Heartsease kaevandused, viimane neist oli kümne aasta eest üks tähtsamaid kaevandusi Lancashire`is. Need neli kõrvalliini võime uurimisest välja jätta, sest võimalike õnnetuste vältimiseks on nende rööpad pealiini lähedalt ära koristatud ja praegu ühendus puudub. Jääb veel kolm kõrvalliini, mis viivad:

      a) Carnstocki rauatehasesse

      b) Big Beni söekaevandusse

      c) Perseverance`i söekaevandusse

      Neist Big Beni liin pole üle veerand miili pikk ja lõppeb elutu söemüüriga, mis ootab kaevanduse suust äravedamist. Seal ei kuuldud ega nähtud mingit erirongi. Carnstocki rauatehase liin oli 3. juunil terve päeva blokeeritud kuueteistkümne koormatäie hematiidiga. See on üksik liin ja miski ei saanud sealt mööduda. Mis puutub Perseverance`i liini, siis see on suur kahekordne liin, millel toimub palju liiklemist, sest kaevanduse väljalase on väga suur. 3. juunil jätkus seal harilik liiklemine; sajad mehed, kelle hulgas oli salk rööbasteetöölisi, töötasid kahe ja veerand miili pikkusel alal, mis on liini kogupikkuseks, ning on mõeldamatu, et ootamatu rong võinuks sealt läbi sõita, äratamata üleüldist tähelepanu. Lõpetuseks võib ära märkida, et see haruliin asub St. Helensile lähemal kui koht, kust leiti vedurijuht, nii et meil on igati põhjust uskuda, et rong oli tollest kohast juba möödas, kui hätta sattus.

      Mis puutub John Slaterisse, siis tema välimus ja vigastused ei anna mingeid juhtlõngu. Selle põhjal, mida näeme, võime ainult öelda, et ta leidis oma otsa vedurist välja kukkudes, kuigi see, miks ta kukkus või mis sai tema kukkumise järel rongist, on küsimus, mille kohta ma ei tunne end pädevana arvamust avaldama.” Lõpuks esitas inspektor juhatusele lahkumisavalduse, sest oli väga häiritud Londoni ajalehtede süüdistustest ebakompetentsuses.

      Möödus kuu, mille vältel politsei ja kompanii uurimisi ei saatnud vähimgi edu. Pakuti vaevatasu ja lubati armuandmist kuritöö korral, kuid kummalegi ei leidunud nõudlejaid. Iga päev lõi üldsus oma ajalehed lahti veendumuses, et too sootuks groteskne mõistatus on lõpuks lahendatud, ent nädal nädala järel läks mööda ning lahendus jäi endiselt kättesaamatuks. Keset päist päeva, ühel juunikuu pärastlõunal, oli Inglismaa kõige tihedamini asustatud piirkonnas kadunud rong ühes reisijatega, nii täielikult, otsekui oleks mõni osav keemik selle gaasina õhku hajutanud. Tõepoolest, arvukate avalikus ajakirjanduses väljapakutud oletuste seas oli mõningaid, mis kinnitasid tõsimeeli, et käigus olid olnud üleloomulikud või vähemasti ebaloomulikud jõud ja et vigane Monsieur Caratal oli arvatavasti isik, keda tunti paremini ühe vähem viisaka nime all. Teised pidasid õnnetuse põhjustajaks tema tõmmut kaaslast, aga millega täpselt oli see hakkama saanud, seda ei suudetud kunagi päris selgelt sõnadesse panna.

      Mitmesuguste ajalehtede või üksikisikute poolt väljapakutud arvamuste seas leidus paar tükki, mis olid piisavalt usutavad, et äratada avalikkuse tähelepanu. Üks, mis ilmus Timesis asjaarmastajast arutleja nime all, kes oli tollal saavutanud mõningat kuulsust, üritas asjale läheneda kriitilisel ja poolteaduslikul moel. Ühest lõigust on siinkohal küll, kuid uudishimulikud võivad näha tervet kirja 3. juuli numbris.

      “Üks praktilise arutluse põhitõdesid on,” märkis ta, “et kui võimatu on elimineeritud, siis ülejäänu, KUITAHES EBATÕENÄOLINE, peab sisaldama tõde. On kindel, et rong lahkus Kenyoni sõlmjaamast. On kindel, et see ei jõudnud Barton Mossi. On ülimalt vähe tõenäoline, kuid siiski võimalik, et see sõitis ühele seitsmest olemasolevast kõrvalliinist. On ilmselgelt võimatu, et rong sõidaks seal, kus pole rööpaid, ning seetõttu võime kahandada oma ebatõenäosused kolmele avatud liinile, nimelt Carnstocki rauatehasele, Big Benile ja Perseverance`ile. Kas on olemas söekaevurite salaühing, mõni inglise kamorra, mis on suuteline hävitama nii rongi kui selle reisijad? See on ebatõenäoline, kuid see pole võimatu. Ma tunnistan, et ma pole võimeline välja pakkuma ühtki teist lahendust. Kindlasti soovitaksin kompaniil suunata kogu energia kolme nimetatud liini ja nende lõpus asuvate tööliste jälgimisele. Piirkonna pandimajade hoolikas silmaspidamine võiks ehk päevavalgele tuua mõne tähendusrikka fakti.”

      See arvamus, mis pärines säärastes asjades tunnustatud autoriteedilt, sünnitas märkimisväärset huvi ja raevukat vastuseisu nende poolt, kes pidasid niisugust avaldust ennekuulmatuks teotuseks ausa ja väärika meesterühma aadressil. Ainsaks vastuseks nimetatud kriitikale oli üleskutse, et vastuvaidlejad tutvustaksid avalikkusele mõnd usutavamat seletust. Seepeale ilmusidki varsti kaks (Times, 7. ja 9. juuli). Esimene oletas, et rong võis sõita rööbastelt maha ja lebada praegu uppunult Lancashire ja Staffordshire kanalis, mis kulgeb mõnesaja jardi ulatuses raudteega paralleelselt. See seletus langes ära, kui avaldati kanali sügavus, mis oli niivõrd suure objekti varjamiseks täiesti ebapiisav. Teine korrespondent juhtis oma kirjutises tähelepanu kotile, mis paistis olevat ainus pagas, mille reisijad kaasa võtsid, ja oletas, et selles võis peituda mingi uudne, tohutu ja põrmustava jõuga lõhkeaine. Ent ilmselge absurdsus, mis iseloomustas oletust, et terve rong võinuks tolmuks plahvatada, samas kui rööpad jäid vigastamata, taandas iga taolise seletuse farsiks. Uurimine oli jõudnud niisugusesse lootusetusse seisu, kui leidis aset uus ja väga ootamatu sündmus.

      Ei