Dorfi suvi. Peeter Urm

Pagan võtaks, justkui oleks seal servake heledam. Ehk kisubki juba taeva puhtaks? Tõepoolest, sellel tormil on varsti võhm väljas. Ta naerab ja põrutab rusikaga vastu klaasi. Olavi imestunud nägu vaatab talle vastu, ta raputab pead, avab suu, hüüab midagi. Helmer naerab laginal, aga ei kuule oma naeru, meri katab selle kinni. Veel kestab torm, veel tormavad pillutavad vahtuviskavad lained. Ja ometi pole enam midagi mõelda, ainult vastu pidada, ainult oodata, kuni tuul ennast tühjaks puhub. Tagasi roolikambrisse. Ta ei tunne enam riietest nõrguvat märga ja kui komistab, haarab julgelt ainult ühe käega. Mis torm see sihuke ka on, tuul lihtsalt eputab.

      „Kombes.”

      Ennast kätega toetades, jalad harkis, uurib ta rahulolevalt läbi klaasi saare paisunud, avardunud kontuure. Nad on lähemale jõudnud. Tubli roolimees, see Olavi Segerström.

      „Mis on kombes?” tahab Olavi teada.

      „Varsti on üle.”

      „Jah?”

      „Serge viirg paistab. Ära päris lähedale võtagi, vaata ainult, et ära ei kannaks. Tunni pärast sõidame nagu tiigis.”

      Ta eksib. Mitte tunni, vaid kahe pärast õõtsub paat mööda rahunevat vett lahesoppi ning võtab suuna kalasadamasse. Täis suveööpimedus on juba käes, kui kalad ja võrgud saavad paigale pandud. Oleks kauemgi läinud, kui Mihhail poleks meestega appi tulnud. Merre jäänud võrkudest kuuldes raputab brigadir murelikult pead.

      „Nuu tšort, vahest jäid saadanad terveks?” arvab ta siiski.

      „See ei olnud õige torm, ainult käratas peale.”

      Olavi läheb otseteed koju. Vahetanud riided ja söönud, istub ta teeklaasi taha ning otsib kapist viinapudeli. Aga külm enam polegi, on ju suvi, lihtsalt peale sihukest raju kõlbab nagu võtta. Isa istub tema vastu ja võtab kah pojale seltsiks. Ja alles siis, kui pudel on tühi, kui mõnus roidumus kehas maad võtab, meenub talle, et ta peab minema. Või siiski, on ju südaöö, saar peale raju külm ja rõske. Eks see metsaalunegi tilgu seal igast kandist. Ja nii mõnus on istuda toa õdusas rahus. Kindlasti on Matildagi ammuilma lahkunud. Ei, ta ei lähe, küllap tüdruk kuulis, et nad nii hilja merelt tulid. Tundub, et asi on otsustatud ja kergemgi hakkab, aga veidi hiljem, kui isa tõuseb, et tagatoas köhivat ema vaadata, kõhkleb Olavi jälle, ning kui uks isa järel sulgub, tõuseb ka tema, et kiirustades mantlit selga ajada.

      Sume on suveöö pea kohal, kuid juba on kuupiirid teravad. Vilksatab üksikuid tähti. Aga kui teraselt vaadata, on neid otsatult palju, taevas on kui helkiva hõbeniidiga kootud. Nende maja asub teistest veidi eemal. Vanad põlised majad paiknevad kõik üksteisest eemal, pole nagu uuemad, mis on kobaras koos, justkui selleks, et parem oleks üksteist akendest passida. Olavi muigas selle päheturgatanud mõtte üle. Aga õige on seegi, et uued majad on kuidagi rõõmsad, pole nõnda ilmetult näotud. Nii, nüüd paremale, varsti on ta päral. Igatahes võib ta rahumeeli kinnitada, et ta käis kohal. Kinnitada – ikka peab ta vabandama, küll koduste, küll tema ees. Ei, Olavi ei taha vabandada. Korraga on pimedus märksa tihedam. Ta on jõudnud võsametsa. Kohe tuleb männisalu. Vaikne on. Olavi peatub ja otsib taskust suitsupakki. Seda ta ju arvaski, et kedagi pole. Ja nii pime on siin ka, et võid kõrvugi seista ja ikka ei näe. Ta teeb ühe suitsu ja läheb tagasi. Ei tule, mis ma ootan? Ometi tõmbab Olavi ka teise sigareti. Juba on ta ööga harjunud. Omamoodi toregi on see vaikne öine mets ja tähistaevas pea kohal. Oks praksatab lähedal. Mõni hulkuv lammas, neid on siin igal pool jalus nagu hulkuvaid koeri. Ei, justkui sammud.

      „Olavi, tule siia!”

      Tasane sosin, aga see kostab öös imeselgesti. Hämaruses liigub üks vari ja juba seisabki tüdruk tema kõrval.

      „Olavi…”

      Tüdruk surub end tugevasti tema vastu. Ta väriseb üleni. Olavi avab mantlinööbid ja võtab ta vihmakuue alla. Hea, et ta selle selga tõmbas, mõtleb ta masinlikult. Soe on tüdruku keha, äiutavalt soe ja samas ometi ergastav. Juba on ta võtnud tüdruku oma käte vahele. Igatsus, kannatamatus – kõikeuputava tulvana haarab see neid. Käed kallistavad, nemad teavad, tajuvad, võtavad, annavad – kõik loomusunnil, ilma salatsemiseta, teeskluseta.

      „Ma juba kartsin,” sosistavad rutakalt huuled. Pole maailmas midagi paremat kui need huuled. Meri hoidis kinni, tahaks Olavi öelda. Ja veel palju muudki. Aga sinu huuled, pidi ta ütlema, su kitsas lõug ja lohuke põsel, su juuksed ja kael, su nahk, pehme, imeliselt sile, see tukslev samet – need tõid tagasi. Ka need salapärased tüdrukulõhnad, mida ta ahnelt endasse hingab ja koos nendega vihmast pestud vaigumetsa hõngu, õitsva mere soolakat hõngu. Ja kallid on nad kõik, lahutamatud temast.

      Hahetab juba, kui nad käsikäes tulevad. Olavi hoidub aedade varju, aga tüdruk ei pelga, tema ei karda oma armastust. Küla magab veel, tema ei tea, õued on vaiksed ja aknad kustunud. Siiski, kuskil kägiseb uks, väga selgelt kostab see läbi jahetardunud õhu. Olavi jätab nüüd rutates hädapärast hüvasti ning kiirustab eemale. Sinna nad enam ei lähe, nii sai kokku lepitud, kohtuvad hilisõhtuti vana veski juures. Koduõues läheb Olavi otseteed kaevu juurde. Joonud, võtab ta mantli seljast ning uurib seda tähelepanelikult. Mitmel pool on mulla ja rohuplekke. Ta nühib neid veega, kuni jääb rahule. Päris puhtaks küll ei lähe, aga isa silmad pole need, mis naiste omad, ei isa märka midagi ja ema juurde tagatuppa ta mantlis juba ei lähe.

      Siis kuuleb ta Vipperite kukke kiremas, sellele vastavad teisedki.

* * *

      Ta kuuleb, kuidas ema sammud lähenevad uksele ja on miskipärast kindel, et ema tuleb tema tuppa. Ta on juba ärkvel. Õieti ta polegi maganud, on vaid viibinud une- ja ärkvelolekuseguses uimas. Kujutlused ja mõtted, rõõmsad, lootusrikkad ja vaevalised, aga kogu aeg pingsad, väsitasid ta vaimu. Nüüd tahaks Matilda ainult rahu, et üksinduses end koguda. Ta pigistab silmad kinni, et ema ei kahtleks, kas ta magab. Aga see vist ei aita, sammud lähenevad voodile. Ema ei jäta, nüüd teab ta kindlasti, et ema ei jäta.

      „Matilda… Matilda, kuuled?”

      Käsi raputab teda. Ikkagi peab ta silmad avama. Nüüd läheb lahti.

      „Kus sa olid, Matilda? Ma istusin terve öö üleval ja ootasin.”

      Ta avab silmad ja vaatab ema. Juba on silmad harjunud heleda päevavalgusega ja ta näeb korraga kõike, üksikasjadeni täpselt. Ema on puhas, korrastatud ja kammitud. Täiesti puhanud näoga. Vist on juba keskpäev. Valetab, et istus öösel üleva. Ema on praegu peaaegu ilus. Ja siis meenub talle, et ema on viimasel ajal ikka puhas ja korras olnud. Kas kunstniku pärast? Ja ometi, ta poleks uskunud, et ema võib veel nii kena olla.

      „Kus sa olid, Matilda? Ütle, kellega?”

      „Jäta, ema.”

      Ta ütleb seda laisalt, rahupakkuvalt ja ringutab.

      „Matilda.”

      Ema lööb teda tugevasti lahtise käega, nii et ta pea paiskub tagasi patja.

      „Sa olid selle naisemehe Olaviga, kes siis ei tea.”

      Matilda nutab, nutab valust ja solvumisest. Nii pole ema teda kunagi löönud. Tutistanud ja vahel ka löönud, aga mitte niimoodi. Ema vaatab teda ja ootab. Vaatab kohtuniku karmi näoga.

      „Miks sa, Matilda, temaga jahid?”

      Ema istub voodiservale ning silmitseb tütre toolile tõstetud riideid. Siis räägib ta edasi, juba rahulikumalt, kaalutledes: „Sul ilu ju küll, et võtta või valida. Kas või Oski Andrus või Viller, targad mehed, käed lahti iga asja peale. Või Heino Kaljumägi, temal on ilu kah ning jõukalt elavad. Too Helmer kah, linnast tulnud mees, inseneripaberid taskus, tahab, läheb, kuhu süda soovib. Suur maja isalt käes. Juhtus tal seal linnas, mis juhtus, aga ta paistab vaba olema. Kas ta ainult sinutaolist harimatut plikat tahab? Aga Oskid või Heino sobiksid kindlasti. Ja nood ei peksaks ka, Oskide peres pole sihukest kommet kunagi olnud.”

      Ema on hoogu sattunud, tütar aga pigistab alahuult hammaste vahel.

      „Miks sa mind lõid, ema?”

      „Asja eest. Kuidas sa saad jätta, kui oma tütar lörtsub naisemehe külje all. Ta ei võta sind ilmapeal ära. Kõik naeravad. Olavil