Kapteni tütar. FUTU Print

siis kindlus on?” küsisin imestuses.

      „Siin ta on,” vastas postipoiss, osutades külakesele, ja nende sõnadega sõitsime sinna sisse.

      Värava juures silmasin vana malmist kahurit; tänavad olid ahtad ning kõverad, tared madalad ja enamikus õlgkatustega. Käskisin sõita komandandi juurde ja mõne viivu pärast peatus kibitka puumajakese ees, mis oli ehitatud kõrgendikule, samuti puust kiriku lähedusse.

      Keegi ei olnud mind vastu võtmas. Ma astusin kotta ja avasin ukse eestuppa. Vana invaliid õmbles laual istudes sinist paika rohelise mundri küünarnukile. Ma käskisin tal minu tulekust teatada.

      „Astu sisse, kullake,” vastas invaliid, „meie omad on kodu.”

      Astusin vanamoeliselt sisustatud puhtasse kambrisse. Nurgas seisis nõudekapp, seinal klaasi all raamis rippus ohvitseridiplom; selle kõrval ilutsesid odavad rahvapildid, mis kujutasid Küstrini ja Otšakovi vallutamist, samuti mõrsja valikut ja kassi matust. Akna juures istus kootud pihikus eit, rätik peas. Ta keris lõnga, mida harkis kätel hoidis ohvitserimundris ühe silmaga vanamees.

      „Mis te soovite, kullake?” küsis ta oma tegevust jätkates.

      Ma vastasin, et olen sõitnud teenistusse ja ilmusin oma kohust täites härra kapteni juurde, ning olin pöördumas nende sõnadega ühe silmaga vanamehe poole, pidades teda komandandiks, kuid perenaine katkestas mu pähetuubitud kõne.

      „Ivan Kuzmitši pole kodu, ta läks isa Gerassimile külla,” vastas ta, „aga see on ükspuha, mina olen siin perenaine. Palun olla nagu kodus. Istu, kullake.”

      Ta hõikas tüdruku ja käskis tal kutsuda urjadniku. Vanamees silmitses mind uudishimulikult oma ainukese silmaga.

      „Kas tohin küsida: kus polgus teenisite?”

      Ma rahuldasin ta uudishimu.

      „Aga, tohin küsida,” jätkas ta, „miks arvasite heaks kaardiväest garnisoni üle tulla?”

      Ma vastasin, et seesugune oli ülemuse tahtmine.

      „Arvatavasti kaardiväe ohvitserile sobimatute tegude pärast?” jätkas väsimatu küsitleja.

      „Mis sa tühja lobised,” ütles talle kapteniemand, „sa näed, noormees on reisist väsinud, tal muudki teha… hoia käed õgvemini…”

      „Aga sina, kullake,” jätkas ta minu poole pöördudes, „ära kurvasta, et sind meie kolkasse saadeti. Sina pole esimene, pole ka viimane. Kannata, küll harjud. Aleksei Ivanõtš Švabrinil juba viies aasta, kui saadeti meie juurde tapmise pärast. Jumal teab, mis kuri teda oli eksitanud; tema, näed sa, sõitnud ühe leitnandiga linnast välja, mõõgad kaasas, ja ega muud, kui hakanud teineteist torkima, aga Aleksei Ivanõtš pistnud leitnandi surnuks, ja veel kahe tunnismehe nähes! Mis sa oskad öelda? Jah, eks üks patt aja teist taga.”

      Samal ajal astus sisse urjadnik, sihvakas noor kasakas.

      „Maksimõtš!” ütles talle kapteniemand, „muretse härra ohvitserile korter, aga puhtam.”

      „Kuulan, Vassilissa Jegorovna,” vastas urjadnik, „kas me ei paigutaks tema aususe Ivan Poležajevi juurde?”

      „Vale, Maksimõtš,” vastas emand, „Poležajevil on niigi kitsas: ta on mulle pealegi vader ega unusta, et me ta ülemus oleme. Vii ohvitserihärra… kuidas te nimi on, mu armas?”

      „Peeter Andreitš.”

      „Vii Peeter Andreitš Semjon Kuzovi juurde. Tema, kelm, laskis oma hobuse mulle kapsaaeda. Noh, mis, Maksimõtš, kas kõik on karras?”

      „Kõik, jumal tänatud, on rahulik,” vastas kasakas: „ainult kapral Prohhorov olevat saunas Ustinja Negulinaga kapatäie keeva vee pärast riidu läinud.”

      „Ivan Ignatjitš!” ütles emand ühe silmaga vanamehele, „mine, lahenda Prohhorovi ja Ustinja asi, kel õigus, kes süüdi. Ja karista juba mõlemaid. Noh, Maksimõtš mine jumala rahus. Peeter Andreitš, Maksimõtš saadab teid teie karterisse.”

      Jätsin hüvasti. Urjadnik viis mu kõrgel jõekaldal, otse kindluse serval seisvasse majakesse. Pool taret oli Semjon Kuzovi pere käes, teine pool anti mulle. See koosnes kaunis puhtast, vaheseinaga kaheks jaotatud kambrist. Saveljitš hakkas siin toimetama; mina jäin ahtakesse aknasse vahtima. Minu ees laius kurb stepp. Pisut kõrval seisis paar onnikest; mööda tänavat hulkusid mõned kanad. Vanaeit kutsus trepil seistes molli juurde sigu, kes vastasid talle sõbraliku röhkimisega. Ja sellises paigas olin siis mõistetud oma noorust veetma! Tusk haaras mind; ma eemaldusin aknast ja heitsin õhtusöögita puhkama, hoolimata Saveljitši manitsustest, kes murelikult kordas:

      „Oh mu jumal! Midagi ei taha süüa! Mis proua ütleb, kui lapsuke haigeks jääb?!”

      Järgmisel hommikul hakkasin parajasti riietuma, kui uks avanes ja minu juurde sisse astus lüheldane noor ohvitser tõmmu ning päris inetu, kuid üliväga elava näoga.

      „Vabandage,” ütles ta mulle prantsuse keeles, „et ma ilma igasuguse tseremooniata tulen teiega tutvuma. Eile sain teada teie saabumisest; soov näha viimaks õiget inimnägu haaras mind nõnda, et ma ei läbenud oodata. Küllap te mõistate seda, kui olete elanud siin mõnd aega.”

      Taipasin, et see oli kaardiväest kahevõitluse pärast välja heidetud ohvitser. Me tutvusime samas. Švabrin polnud sugugi rumal. Ta jutt oli vaimukas ning köitev. Ta kirjeldas mulle suure lustakusega komandandi perekonda, seltskonda ja maanurka, kuhu saatuis mu kandnud oli. Ma naersin puhtast südamest, kui korraga minu juurde sisse astus komandandi eestoas mundrit paiganud invaliid ja kutsus mind Vassilissa Jegorovna nimel nende juurde lõunale. Švabrin avaldas soovi minuga kaasa tulla.

      Lähenedes komandandi majale, nägime platsil paarikümmend vana invaliidikest pikkade patsidega, kolmnurksetes mütsides. Nad olid rivistatud. Nende ees seisis komandant, reibas ja pikakasvuline vanamees, öömütsis ja hiina halatis. Silmanud meid, astus ta meile vastu, lausus mulle mõned lahked sõnad ja hakkas jälle kamandama. Pidime jääma õppust vaatama, kuid ta palus meid minna Vassilissa Jegorovna juurde, lubades kohe järele tulla.

      „Aga siin,” lisas ta, „pole teil midagi vaadata.”

      Vassilissa Jegorovna võttis meid vastu lihtsalt ning sõbralikult ja kohtles mind, nagu tunneksime teineteist aastaid. Invaliid ja Palaška katsid lauda.

      „Mis mu Ivan Kuzmitš täna õppusega nõnda hoogu on läinud!” ütles komandandiemand. „Palaška, kutsu härra lõunale. Kus siis Maša on?”

      Nüüd astus sisse ümariku näoga jumekas tütarlaps, aastat kaheksateist, lausa hõõguvate kõrvade taha siledalt soetud heleruugete juustega. Esimesest pilgust ta mulle just väga ei meeldinud. Ma vaatasin teda eelarvamusega: Švabrin oli kirjeldanud mulle Mašat, kapteni tütart, täitsa lollikesena. Marja Ivanovna istus nurka ja hakkas õmblema. Vahepeal toodi hapukapsasupp lauale. Et Vassilissa Jegorovna meest veel ei näinud, saatis ta Palaška talle teist korda järele.

      „Ütle härrale: külalised ootavad, kapsasupp läheb külmaks; jumal tänatud, ega õppus ära jookse; küllap jõuab veel kisada.”

      Varsti ilmus kapten, saadetud ühe silmaga vanamehest.

      „Mis see nüüd on, isake?” ütles ta naine, „toit on ammust ajast laual, sind aga ei jõua küllalt kutsuda.”

      „Tead ju, Vassilissa,” vastas Ivan Kuzmitš, „olin teenistuses, soldateid õpetasin.”

      „Mine sina!” vaidles emand. „Tühipaljas jutt see soldatite õpetamine; ei edene neil see teenistus, ja ega sinagi seda asja tunne. Kui istuksid kodu ja paluksid jumalat, oleks palju parem. Kallid külalised, palume lauda istuda.”

      Me istusime lõunastama. Vassilissa Jegorovna ei vaikinud hetkekski ja külvas mind üle küsimustega: kes mu vanemad on, kas nad on elus, kus elavad ja kui suur on nende varandus? Kuuldes, et mu isal on kolmsada talupoega, ütles ta: „Ega see naljaasi pole! On aga ilmas rikkaid inimesi! Aga meil, mu armas, on ainult üks hingeke, tüdruk Palaška; ja, jumal tänatud, elame ka väikest viisi. Ainuke mure: Maša on meheleminekueas,