Jutustused. Aleksandr Kuprin

külmadeks.

      Niina väljus viie minuti pärast. Bobrov astus varjust välja ja tõkestas tal tee. Niina karjatas tasa ja põrkas tagasi.

      «Niina Grigorjevna, miks te mind nõnda piinate?» ütles Andrei Iljitš, pannes endale märkamatult käed nagu palves kokku. «Kas te ei näe, missugust valu te mulle valmistate? Oo! Teile valmistab minu mure lõbu!.. Te naerate mu üle!..»

      «Ma ei mõista, mis teil vaja on. Mul pole mõttessegi tulnud teie üle naerda,» vastas Niina jonnakalt ja nipsakalt.

      Temas ärkas oma perekonna vaim.

      «Kas tõesti?» küsis Bobrov. «Mida siis tähendab viis, kuidas te mind täna kohtlete?»

      «Kuidas ma siis kohtlen?»

      «Te olete minu vastu jahe, peaaegu vaenulik. Te pöördute minust kõrvale… Teile on isegi minu viibimine piknikul ebameeldiv…»

      «Mulle on see täiesti ükskõik…»

      «See on veelgi halvem… Ma tunnen teis mingit mulle arusaamatut ja õudset muutust… Olge siis avameelne, Niina, olge niisama otsekohene, nagu ma teid veel täna pidasin… Kui hirmus ka ei oleks tõde, avaldage see mulle. Oleks juba parem nii teile kui mulle korraga kõigele lõpp teha…»

      «Mis «kõigele lõpp teha»? Ma ei saa teist aru…»

      Bobrov surus kätega meelekohti, kus palavlikult tuikas veri.

      «Ei, te saate aru! Ärge teeselge! Meil on, millele lõpp teha. Oleme vahetanud õrnu sõnu, mis peaaegu sarnanesid armuavaldustega, meil on olnud imekauneid hetki, mis on kudunud meie vahele mingeid õrnu, peeni sidemeid… Ma tean – te tahate ütelda, et ma olen eksinud… Võib-olla, võib-olla… Kuid kas te ei käskinud mul piknikule sõita, et meil oleks võimalus nelja silma all rääkida?»

      Niinal hakkas temast äkki kahju.

      «Jah… Ma palusin teid sõita…» lausus ta pead madalale langetades. «Ma tahtsin teile ütelda… Ma tahtsin ütelda… et me peame alatiseks jumalaga jätma.»

      Bobrov lõi vaaruma, nagu oleks teda vastu rinda tõugatud. Isegi pimedas oli näha, kuidas ta nägu kahvatas.

      «Jumalaga jätma…» lausus ta hingeldades. «Niina Grigorjevna! «Jumalaga jätma» on rasked, kibedad sõnad… Ärge ütelge neid…»

      «Ma pean ütlema.»

      «Peate?»

      «Jah, pean. See pole minu tahtmine.»

      «Kelle siis?»

      Keegi lähenes neile. Niina vaatas teraselt pimedusse ja sosistas:

      «Näete, kelle.»

      Läheneja oli Anna Afanasjevna. Ta vaatas kahtlustavalt Bobrovi ja Niina otsa ning võttis oma tütrel käest kinni.

      «Miks sa, Niina, tantsijate juurest ära jooksid?» ütles ta sõitlevas toonis. «Seisad kuskil pimedas ja lobised… Hea ajaviide, peab ütlema… Mina aga otsigu sind mööda kõrvalisi kohti.»

      «Teie, härrad,» pöördus ta äkki riiakalt ja valju häälega Bobrovi poole, «teie, härrad, kui te ise tantsida ei oska või ei armasta, siis vähemalt ärge takistage seda tegemast preilidel ja ärge kompromiteerige neid vestlustega tête à tête… pimedais nurkades…»

      Ta lahkus ja viis Niina endaga kaasa.

      «Oo! Ärge muretsege, prouad: teie preilit ei kompromiteeri miski!» hüüdis Bobrov neile tagant järele ja pahvatas äkki sellise kummalise, kibeda häälega naerma, et ema ja tütar pöördusid tahtmatult ümber.

      «Noh! Kas ma pole sulle rääkinud, et ta on rumal ja jultunud inimene?» ütles Anna Afanasjevna Niinat käest tõmmates. «Talle sülita kas või vastu silmi, tema aga lagistab naerda… lohutab end sellega… Kohe valivad daamid endale kavalere,» lisas ta teistsuguse, rahulikuma tooniga. «Mine ja kutsu Kvašnin tantsima. Ta just praegu lõpetas mängu. Näed, seisab aiamajakese uksel.»

      «Ema! Kas temast enam tantsijat saab? Ta suudab ennast hädavaevu pööratagi.»

      «Mina aga ütlen sulle: mine! Teda peeti kunagi parimaks tantsijaks Moskvas… Igal juhul on see temale meeldiv.»

      Otsekui kauges, hallis, õõtsuvas udus nägi Bobrov, kuidas Niina jooksis kiiresti üle platsi ning jäi naeratavana, koketsena, õhulisena seisma Kvašnini ette, kallutades pea graatsiliselt ja anuvalt küljele. Vassili Terentjevitš kuulas teda, kummardudes kergelt tema üle; äkki pahvatas ta naerma, millest kogu tema hiiglaslik kogu vabisema hakkas, ja raputas eitavalt pead. Niina keelitas teda kaua, tegi siis äkki solvunud näo ja pöördus kapriisselt ümber, et lahkuda. Kuid Kvašnin jõudis Niinale järele kärmusega, mis polnud talle põrmugi omane, ja kehitas õlgu, tehes sellise näo, nagu oleks ta tahtnud ütelda: «Noh, pole midagi parata… laste tujusid tuleb täita…» ja ulatas talle käe. Kõik tantsijad peatusid ja pöörasid oma silmad uudishimulikult uuele paarile. Vaatepilt, näha Kvašninit masurkat tantsimas, tõotas kujuneda erakordselt koomiliseks.

      Vassili Terentjevitš ootas välja takti ja pöördudes äkki oma daami poole liigutusega, mis oli täis rasket, kuid omapärast, suursugust ilu, tegi nii enesekindlalt ja osavalt esimese pas’, et kõik tundsid temas korraga ära omaaegse suurepärase tantsija. Vaadates Niinale uhke, väljakutsuva ja rõõmsa peapöördega ülalt alla, ei tantsinud ta algul, vaid libises muusika taktis elastse, kergelt taaruva kõnnakuga. Nii hiiglaslik kasv kui ka paksus näisid mitte segavat, vaid vastupidi, suurendavat sel hetkel tema figuuri raskekujulist graatsiat. Jõudnud käänakuni, peatus ta hetkeks, lõi äkki kannad klõpsatades kokku, keerutas Niinat kiiresti kohal ringi ja keerles oma jämedatel, painduvatel jalgadel sujuvalt, üleolevalt naeratava näoga otse keset platsi. Jõudnud kohani, kust ta Niinaga tantsu oli alustanud, keerutas ta oma daami jälle kiire ja kauni liigutusega kohal ringi, ning asetanud neiu ootamatult toolile, jäi tema ette ise madalale langetatud peaga seisma.

      Kohe ümbritsesid teda igast küljest daamid, paludes teda teha veel üht tuuri. Tema aga, väsinud harjumatust liikumisest, hingeldas ja lehvitas endale taskurätikuga õhku.

      «Aitab, mes dames… halastage vana inimese peale…» ütles ta naerdes ja vaevaga hinge tagasi tõmmates. «Minu aastates pole tantsimine lõbuasi. Läki parem õhtust sööma…»

      Kolinaga toole nihutades istus seltskond laudade taha… Bobrov seisis endiselt samas kohas, kus Niina oli tema juurest lahkunud. Alanduse, solvumise ja lootusetu, meeleheitliku ahastuse tunded piinasid teda vaheldumisi. Pisaraid ei olnud, kuid midagi kõrvetavat pani silmad kipitama, kõris aga püsis kuiv ja torkiv klomp… Muusika kajas tema peas endiselt monotoonselt ja valutekitavalt.

      «Issake! Mina aga otsin ja otsin teid ega leia kuidagi üles. Miks te siis jumal teab kuhu peitu olete pugenud?» kuulis Andrei Iljitš enda kõrval doktori rõõmsat häält. «Vaevalt olin ma siia jõudnud, kui mind pandi kohe vinti mängima, sain vaevu mängulauast tulema… Läki õhtust sööma! Ma panin meelega kaks kohta kinni, et koos…»

      «Ah, doktor! Minge üksi! Ma ei lähe, pole tahtmist,» pingutas Bobrov end vastama.

      «Ei lähe? Vaat kus on alles lugu!» Doktor vaatas Bobrovile teraselt näkku. «Mis teiega õieti on, tuvike? Te olete ju täiesti tujust ära,» ütles ta tõsiselt ja osavõtlikult. «Noh, kas tahate või mitte, kuid mina teid üksi ei jäta! Läki, läki, pikema jututa!»

      «Mul on raske, doktor. Mul on vastik enesetunne,» vastas Bobrov tasa, järgnedes siiski masinlikult teda enda järel tirivale Goldbergile.

      «Tühised asjad, läki! Olge mees, sülitage!.. «Kas on süda haige? Või südametunnistus meid vaevab?»» deklameeris Goldberg ootamatult, emmates Bobrovi õrnalt ja tugevasti pihast ning vaadates talle sõbralikult näkku. «Ma kirjutan teile kohe välja universaalse ravimi: «Kas joome õige, Vanja, külma ja mure vastu?..» Oleme, tõtt öelda, selle Andreàga juba mõnegi konjakiklaasi tühjendanud… Ah, küll aga joob, sunnik! Valab nagu tühja tõrde… Noh, olge mees, kullake!.. Teate, Andreà on teist väga huvitatud. Läki, läki!..»

      Niimoodi kõneldes