Hobusevargad. Aleksandr Kuprin

kummargile, ning kui tal tuli kõrvale vaadata, siis ei pööranud ta sinnapoole mitte kaela, vaid pöördus aeglaselt ja kohmakalt kogu kehaga, nagu teevad seda kõverkaelsed või kurguhaiged inimesed. See oli tuntud salaurkapidaja ja varastatud asjade varjaja Akim Špak. Ka näitas ta kätte kohti, kus võis kindlaid otsi teha, ja juhatas hobusevarastele kätte hobuseid.

      Špak silmitses kerjust ja poisikest teraselt, vaenuliku pilguga, tammus kohal ringi ja pööras siis oma kohmaka, liikumatu kaelaga kere ümber.

      «Buzõga, siia!» ütles ta kähiseva häälega.

      «Siin!» vastas lõbusalt, soldati moodi, madal, enesekindel hääl. «Olge tervitatud, panid kurjategijad!»

      Paljandikule väljus pikakasvuline, punajuukseline, linnariietuses ja kõrgetes, uhketes säärikutes mees. Ta tahtis Kozjolile tervituseks kätt pakkuda, kuid märganud oma viga, tõmbas selle kohe tagasi.

      «Ah, kurat!.. Mul polnud meeleski, et sul pole millegagi terekest vastu võtta,» lausus ta hooletult. «Noh, tere siis kätt andmata. Aga kas see on toosama poiss, kellest räägiti?» näitas ta Vassilile.

      «Toosama, toosama,» noogutas vana kerjus kiiresti pead. «Oi, see on säärane väle poiss, et… nagu püssikuul! Võtad ehk istet, Levonti?»

      «Kui istun, olen külaline, kui viinaga kostitan, olen peremees,» naljatas Buzõga ükskõikselt ja istus rohule. «Akim, too lagedale, mis sul seal leidub!»

      Akim võttis linasest riidest märsist välja pooletoobise viinapudeli, mõned küpsetatud, mustjad munad, poole suurest leivapätsist ja pani kõik selle Buzõga kõrvale rohule. Kozjol jälgis ahnelt iga tema liigutust ja näpitses ainukese pöidlaga närviliselt oma pöetud, halle vurre.

      «Mina juba arvasin, et ega sust täna tulijat saa,» ütles vana kerjus, käänanud näo Buzõga poole, kuid pööramata silmi Akimi kätelt. «Nägin sind päeval Bereznajas… täis nagu tinavile… Arvasin, et ega Buzõgast õhtul tulijat saa. Kus sa veel!.. Ha-ha! Sinust aga pole märgatagi.»

      «Mulle viin pähe ei hakka,» poetas Buzõga loiult huulte vahelt. «Tegin, nagu oleksin purjus. Pealegi magasin õhtuks välja.»

      «Kas Gripa juures magasid?»

      «Mis see sinusse puutub? Noh, Gripa juures.»

      «Ei, ma niisama, muuseas… Naised on ju sinu järele hullud.»

      «Ah, kurat neid võtaks! Olgu!» kehitas Buzõga ükskõikselt õlgu. «Või oled sa kade?»

      «Kus nüüd mina enam! Olen unustanud, kuidas sellele mõeldaksegi… Küllap ta ei tahtnud sind minema lasta?»

      «Või veel! Mind mitte minema lasta!..» Buzõga pilutas silmi ja tõstis lõua enesekindlalt kõrgemale… «Rüüpa parem viina, vana! Ma näen, sa keerutad kogu aeg millegi ümber. Võiksid parem otse küsida.»

      «Mis mul küsida? Mul pole midagi küsida. Ma lihtsalt niisama… Joon teie terviseks, pan Buzõga. Olge terved, andku jumal teile edu kõigis teie ettevõtmistes! Kozjol haaras oma pöidlaga nagu liikuva konksuga pudelikaelast kinni ja tõstis pudeli väriseva käega suu juurde. Ta imes viina kaua tilkhaaval läbi hammaste, andis siis pudeli edasi Buzõgale, pühkis varrukaga suud ja küsis teeseldud sundimatusega: «Kas ta püüdis sinult välja pinnida, kuhu sa minna kavatsed?»

      «Kes?»

      «Noh, Gripa muidugi.»

      Buzõga vaatas tähelepanelikult ja tõsiselt vanamehe otsaesisele.

      «Päris. Aga mis sellest?» lausus ta kulme kortsutades laisalt.

      «Ma ju… jumaluke… ma lihtsalt niisama… Ma ju tean, et sa nagunii ei ütle…»

      «Peaksite parem keele hammaste taga, onu Kozjol,» soovitas jutukehv Akim mõjukalt, vaadates kuhugi kõrvale.

      «Eh, kavaldad, vana koer!» ütles Buzõga, ning tema kõmisevas hääles väratlesid ootamatult esile tungides mingid kiskjalikud helid. «Vaata ette, vennas, Buzõga ei vaja sinu õpetusi!.. Kui Buzõga ütles, et ta on Kreševis, siis, tähendab, oodatakse teda Filippovitšis, Buzõga aga müütab samal ajal Stepani laadal hobuseid. Špak ütles sulle õigesti: pea parem mokk maas.»

      Kogu selle aja kestel, mil Buzõga rääkis, ei pööranud Vassil temalt terast ja rahutut pilku. Hobusevarga välimuses polnud midagi ebatavalist. Tema suur, rõugearmiline nägu, mida ilustasid punased, ülespoole keeratud otstega soldativurrud, oli liikumatu ja väljendas igavust. Väikesed, sinised, valkjate ripsmetega ääristatud silmad vaatasid uniselt ja alles päris jutu lõpus süttis neis kummaline – terav ja julm läige… Tema liigutused olid aeglased, laisad ja otsekui sellise arvestusega tehtud, et kulutada nendeks võimalikult vähem jõudu, kuid tema võimas, ümmargune kael, mis paistis välja päevasärgi viltusest kaelusest, pikad, suurte punaste karvadega kaetud kämmaldega käed, viimaks lai, vabalt lõdvaks lastud selg, kõnelesid erakordsest füüsilisest jõust.

      Tundnud vaistuliselt, et poisi pilk on püsivalt temale suunatud, pööras Buzõga pea Vassili poole. Läige tema silmis kustus otsekohe ja nägu muutus ükskõikseks.

      «Mida sina minus imetled, poju?» küsis ta rahulikult. «Mis su nimi on?»

      «Vassil,» vastas poiss ja köhatas samas: nii nõrgana ja vilisevana näis talle omaenda hääl.

      Kozjol itsitas pugejalikult.

      «He-he-he! Sa küsi temalt, Buzõga, mis ta tegema hakkab, kui suureks kasvab? Sai enne sinu tulekut teisega veidi lobisetud. Ma ei taha, ütles ta, nagu sina Kristuse nimel armuandi kerjata. Minust saab säärane mees nagu Buzõga… Naersin tema jutu üle, nii et külgedes hakkas pistma!» valetas Kozjol millegipärast.