Gambrinus. Aleksandr Kuprin

muistse tavaga pühitsetud harjumus, kuigi selleks tuli õhtuse videviku varjus otse südalinna hiilida.

      Paljud, tõsi küll, ei tundnud üldse kuulsa õllekuninga raskesti meeldejäävat nime. Keegi tegi lihtsalt ettepaneku:

      «Kas purjetame Saška juurde?»

      Ning teised vastasid:

      «Oleme rääkinud! Kurss sinna!»

      Ja siis ütlesid juba kõik korraga:

      «Viira!»

      Pole midagi imekspandavat, et sadamarahva ja meremeeste hulgas peeti Saškast rohkem lugu ja ta oli tuntum kui näiteks kohalik piiskop või kuberner. Ja kahtlemata meenutati aeg-ajalt kui mitte tema nime, siis tema elavailmelist pärdikunägu ja viiulit nii Sidneys ja Plymouthis kui ka New Yorgis ja Vladivostokis, Konstantinoopolis ja Tseilonil, arvestamata juba Musta mere kõiki lahtesid ja abajaid, kus vaprate kalurite hulgas leidus rohkearvuliselt tema ande austajaid.

III

      Tavaliselt tuli Saška «Gambrinusse» sel kellaajal, kui seal veel kedagi ei olnud peale ühe-kahe juhusliku külalise. Saalid olid siis täidetud eilse õlle paksust ja hapust lehast ja neis valitses hämarus, sest päeval oldi gaasiga kokkuhoidlik. Kuumadel juulikuu päevadel, kui kivine linn vaevles päikeselõõmas ja oli kurdiks löödud tänavakärast, andis end siin meeldivalt tunda vaikus ja jahedus.

      Saška astus leti ette, teretas madaam Ivanovat ja tühjendas oma esimese õllekannu. Vahel puhvetipidaja palus:

      «Saša, mängige midagi!»

      «Mida te käsite mängida, madaam Ivanova?» küsis puhvetipidajat alati peene viisakusega kohtlev Saška lahkelt.

      «Midagi enda oma…»

      Saška istus oma tavalisele kohale pianiinost vasakule ja mängis mingeid kummalisi, pikki, nukraid viiulipalu. Keldris muutus kuidagi uniseks ja vaikseks, üksnes tänavalt kostis kume linnakära ja vahel harva klirisesid sööginõud seina taga köögis ettevaatlikult toimetava kelneri käes. Saška nutvailt viiulikeeltelt kõlas juutide kurbus, iidne nagu maailm, mis oli täis kootud ja läbi põimitud rahvuslike meloodiate kurbi õisi. Saška nägu pinguldatud lõua ja madalale langetatud otsmikuga, silmadega, mis vaatasid rangelt üles raskeks muutunud kulmude alt, ei sarnanenud sel hämaral tunnil põrmugi tema hariliku, kõigile «Gambrinuse» külastajaile tuntud irvitava, silmi pilgutava ja grimassides liikuva näoga. Tema põlvedel istus väike koer Bella. Loom oli juba ammu võõrdunud muusikale kaasa ulumast, kuid need kirglikult igatsevad, nutvad ja needust õhkuvad helid ärritasid teda tahtmatult: ta ajas kramplikult haigutades pärani suu ja surus vastu suulage peenikese, roosa keele, kusjuures hetkeks võpatas ta keha ja värises õrn, mustasilmaline koonuke.

      Kuid vähehaaval hakkasid kogunema külalised, ilmus klaverisaatja, lõpetanud oma päevase kõrvalteenistuse rätsepa või uurmaakri juures, puhvetisse pandi välja keevas vees viini vorstid ja juustuga võileivad, ning viimaks süüdati põlema kõik ülejäänud gaasilambid. Saška tühjendas teise õllekannu, kamandas seltsimeest: «Maiparaad, ein, zwei, drei!» ja alustas bravuurset marssi. Sellest alates jõudis ta vaevalt kummardusega tervitada uusi saabuvaid külalisi, kellest igaüks pidas ennast Saška kõige intiimsemaks sõbraks ja heitis uhke pilgu üle teiste külaliste nägude, kui oli saanud Saškalt vastukummarduse. Samal ajal pilgutas Saška kord üht, kord teist silma, nihutas kõrgele oma sügavatest kortsudest vaostatud naha laubal, mis läks üle kumeraks paljaks lagipeaks, liigutas koomiliselt huuli ja naeratas igasse külge.