Kihlvedu. Anton Tšehhov

tle>

      KIHLVEDU

I

      Oli pime sügisöö. Vana pankur kõndis oma kabinetis edasi-tagasi ja mõtles sellele, kuidas ta viisteist aastat tagasi, sügisel, oli korraldanud õhtuse koosviibimise. Sel koosviibimisel oli palju tarku inimesi ja aeti huvitavat juttu. Muu hulgas kõneldi ka surmanuhtlusest. Enamik külalisi, kelle seas oli rohkesti õpetlasi ja ajakirjanikke, suhtus surmanuhtlusse eitavalt. Nad leidsid, et see karistusviis on vananenud, kristlikkudele riikidele sobimatu ja ebamoraalne. Mõned neist arvasid, et surmanuhtlus tuleks kõikjal asendada eluaegse vangistusega.

      «Ma ei ole teiega nõus,» ütles pankurist peremees. «Ma ei ole proovinud ei surmanuhtlust ega eluaegset vangistust, aga kui võib otsustada á priori, siis minu arvates on surmanuhtlus moraalsem ja inimlikum kui vangistus. Hukkamine tapab järsku, eluaegne vangistus aga pikkamisi. Kumb timukas on siis inimlikum? Kas see, kes surmab teid mõne minuti jooksul, või see, kes teist elu paljude aastate jooksul välja võtab?»

      «Nii üks kui teine on ühtemoodi ebamoraalsed,» tähendas keegi külalistest, «sest mõlemal on üks ja seesama eesmärk – elu vötmine. Riik ei ole jumal. Tal ei ole õigust ära võtta seda, mida ta ei saa tagasi anda, kui selleks tahtmine tekib.»

      Külaliste hulgas oli ka üks jurist, umbes kahekümne viie aastane noormees. Kui tema arvamust küsiti, ütles ta:

      «Niihästi surmanuhtlus kui ka eluaegne vangistus on ühtemoodi ebamoraalsed, aga kui mul tuleks valida hukkamise ja eluaegse vangistuse vahel, siis ma muidugi valiksin viimase. Viletsalt elada on parem, kui üldse mitte elada.»

      Puhkes elav vaidlus. Pankur, kes tookord oli noorem ja närvilisem, kaotas järsku enesevalitsemise, põrutas rusikaga vastu lauda ja hüüdis noorele juristile:

      «Vale! Vean kihla kahe miljoni peale, et te ei suuda viit aastatki vangikongis ära istuda.»

      «Kui see on tõsiselt mõeldud,» vastas talle jurist, «siis vean kihla, et istun ära mitte viis, vaid viisteist aastat.»

      «Viisteist? Olgu!» hüüdis pankur. «Härrased, ma panen mängu kaks miljonit!»

      «Nõus! Teie panete mängu miljonid ja mina oma vabaduse!» ütles jurist.

      Ja see metsik, mõttetu kihlvedu sai teoks! Hellitatud ning kergemeelne pankur, tol ajal tohutult rikas, oli kihlveost vaimustuses. Õhtulauas heitis ta juristi üle nalja ja ütles:

      «Võtke aru pähe, noormees, kuni veel pole hilja. Minule on kaks miljonit tühine asi, aga teie riskite kaotada kolm-neli kõige paremat aastat oma elust. Ma ütlen kolm-neli, sest kauem te ei pea vastu. Ärge unustage samuti, õnnetu hing, et vabatahtlik vangistus on hoopis rängem kui sunduslik. Mõte, et teil on iga silmapilk õigus vabadusse minna, mürgitab vangikongis kogu teie olemasolu. Mul on teist kahju!»

      Sammudes nüüd ühest nurgast teise, tuletas pankur kõike seda meelde ja küsis iseendalt:

      «Milleks oli seda kihlvedu vaja? Mis kasu on sellest, et jurist kaotas viisteist aastat oma elust, mina aga viskan tuulde kaks miljonit? Kas saab see siis inimestele tõestada, et surmanuhtlus on halvem või parem kui eluaegne vangistus? Mitte põrmugi. Lollus ja mõttetus. Minu poolt oli see täissöönud inimese veider tuju, juristi poolt aga lihtsalt rahaahnus…»

      Edasi tuletas ta meelde, mis oli toimunud pärast kirjeldatud õhtut. Otsustati, et jurist veedab oma vangipõlve range järelevalve all ühes pankuri aeda ehitatud hoovimajas. Lepiti kokku, et tal pole viieteistkümne aasta jooksul õigust üle hoovimaja läve astuda, elavaid inimesi näha, inimhääli kuulda ja kirju ning ajalehti saada. Tal oli lubatud omada muusikariista, raamatuid lugeda, kirju kirjutada, veini juua ja suitsetada. Välismaailmaga võis ta kokkuleppe kohaselt suhelda ainult sõnatult, eriti selle jaoks tehtud väikese akna kaudu. Kõike vajalikku – raamatuid, noote, veini ja muud, võis ta saada sedeli järgi ükskõik millises koguses, kuid ainult akna kaudu. Kokkulepe nägi ette kõik pisiasjad, mis tegid vangistuse rangelt isoleerituks, ja kohustas juristi ära istuma täpselt viisteist aastat, 1870. aasta 14. novembri kella kaheteistkümnest kuni 1885. aasta 14. novembri kella kaheteistkümneni. Juristi vähimgi katse tingimusi rikkuda, kas või paar minutit enne tähtaja lõppu, vabastas pankuri kohustusest talle kaks miljonit maksta.