Ebameeldivus. Anton Tšehhov

lühike ja mitte küllalt jahe. Pealegi oli tervitus Ljubov Fjodorovnale ja Jusile (nii nimetati naljatades esimehe nooremat poega) asjalikus, ametlikus kirjas enam kui sobimatu.

      «Mis pagana Jus?» mõtles arst, rebis kirja puruks ja hakkas uut mõtlema. «Armuline härra…» mõtles ta, istudes avatud akna juurde ja silmitsedes parte ühes poegadega, kes taarudes ning komistades teed mööda edasi ruttasid, arvatavasti tiigi äärde. Üks pardipoegadest leidis teelt mingi soolika, hakkas läkastama ja tõstis hädakisa; teine jooksis ta juurde, tõmbas tal soolika suust välja ja hakkas samuti läkastama… Kaugel aia ääres, pitsilises varjus, mida rohule heitsid noored pärnad, kõndis köögitüdruk Darja ja korjas oblikaid supi jaoks… Kuuldus hääli… Kutsar Zot, valjad käes, ja määrdunud põllega sanitar Manuilo seisid kuuri juures, kõnelesid millestki ja naersid.