Kevadveed. Ivan Sergeevich Turgenev

n>

      KEVADVEED

      Elu rõõmsamad aastad,

      õnneajad on need –

      nad tormasid mööda

      kui kevadveed!

Vanast romansist.

      Öösel kella kahe paiku tuli ta tagasi oma kabinetti. Ta saatis minema teenri, kes oli süüdanud küünlad, viskus kamina ees seisvasse tugitooli ja kattis mõlema käega näo.

      Veel iial ei olnud ta niisugust väsimust tundnud – kehalist ja vaimset. Kogu õhtu oli ta veetnud meeldivate daamide ja haritud meeste seltsis. Mõned daamid olid olnud ilusad, peaaegu kõik mehed olid olnud silmapaistvalt targad ning andekad – ta ise oli vestelnud üpris edukalt ja koguni hiilgavalt… ja ometi polnud see «taedium vitae», millest kõnelesid juba roomlased, see «elutüdimus» tema üle veel iial nii väga võimust võtnud, teda nii väga rõhunud. Oleks ta veidi noorem olnud – ta oleks tusast, igavusest, ärritusest nutma hakanud: terav ning kõrvetav kibedus, koirohu kibedus, täitis kogu ta hinge. Midagi painav-tüütavat, vastik-ränka ümbritses teda igast küljest nagu pime sügisöö, ja ta ei teadnud, kuidas vabaneda sellest pimedusest, sellest kibedusest. Unega ei saanud arvestada: ta teadis, et uni ei tule.

      Ta asus mõtlema… pikkamisi, loiult ning tigedalt.

      Ta mõtles kõige inimliku tühisusest, tarbetusest, labasest valskusest. Järk-järgult möödusid tema vaimusilma eest kõik inimead (ta ise oli hiljuti viiekümne kaheseks saanud) – ja ükski neist ei leidnud armu tema silmis. Igal pool ikka seesama igavene tühi töö ja vaimunärimine, sõelaga veekandmine, ikka seesama pooleldi tahtmatu, pooleldi teadlik enesepetmine – lõbustagu lapsuke end millega tahes, peaasi et ta ei nuta – ja siis äkki, nagu välk selgest taevast, on käes vanadus ja ühes sellega too aina suurenev, kõike näriv ja uuristav surmahirm… ja pauh! teadmatusesse. Hea veel, kui elu niiviisi läheb! Aga võib ka juhtuda, et enne lõppu tulevad, nagu rooste raua kallale, tõved ja kannatused… Elumerd ei näinud ta tormitsevalt lainetavana, nagu seda kirjeldavad luuletajad; ei, ta kujutles seda merd häirimatult tasasena, liikumatuna ja kuni tumeda põhjani läbipaistvana. Ta ise istub väikeses kipakas paadis – seal all aga, tumedas mudases põhjas, paistavad vaevalt silma tohutute kalade taolised näotud koletised: kõik maise elu tõved, haigused, viletsused, hullus, vaesus, nägemise kaotus… Ta vaatab: nüüd eraldub üks koletis pimedusest, kerkib ikka kõrgemale ja kõrgemale, muutub üha enam nähtavaks, üha vastikuntalt nähtavaks… Veel hetk – ja ta lükkab paadi kummuli! Kuid siis muutub ta jälle justkui tuhmimaks, eemaldub, laskub põhja ja lamab seal end õige vaevalt liigutades… Kuid määratud päev jõuab kätte – ja koletis pöörab paadi kummuli.

      Mees raputas pead, kargas toolilt üles, kõndis paar korda üle toa, istus kirjutuslaua äärde ja asus üht sahtlit teise järel lahti tõmmates sorimia oma pabereid, vanu, enamalt jaolt naistelt saadud kirju. Ta ei teadnud isegi, milleks ta seda tegi, ta ei otsinud midagi – tahtis lihtsalt mingisuguse välise tegevusega vabaneda mõtetest, mis teda vaevasid. Avanud huupi mõned kirjad (ühes neist oli luitunud paelakesega seotud kuivanud lilleke), kehitas ta vaid õlgu, ja vaadates korraks kamina poole, viskas need käest – arvatavasti kavatsusega kogu see tarbetu rämps ära põletada. Kärmesti käsi kord ühte, kord teise lauasahtlisse pistes ajas ta järsku silmad pärani, tõmbas pikkamisi välja väheldase vanamoelise kaheksanurkse karbi ja kergitas pikkamisi selle kaant. Karbis, kahekordse koltunud puuvillakihi all, oli väike granaatrist.

      Mõne hetke silmitses ta arusaamatult seda ristikest – ja karjatas siis tasakesti… Pooleldi kahetsus, pooleldi rõõm avaldus ta näol. Sedamoodi ilme on inimesel, kui ta jarsku kohtab teist inimest, kelle ta on ammugi silmist kaotanud, keda ta on kunagi õrnalt armastanud ja kes kerib nüüd ootamatult tema pilgu ette – ikka endine, kuid ometi aastate jooksul täiesti muutunud.

      Ta tõusis, läks tagasi kamina juurde, istus jälle tugitooli ja kattis jälle kätega näo «Miks täna, just nimelt täna?» mõtles ta – ja talle tuli meelde paljugi, mis oli ammu möödunud.

      Talle tuli meelde…

      Kuid kõigepealt on vaja öelda tema ees-, isa- ja perekonnanimi. Tema nimi on Dimitri Pavlovitš Sanin.

      Talle tulid meelde järgmised sündmused.

I

      Oli 1840. aasta suvi. Sanin oli just kahekümne kahe aastaseks saanud ja viibis Frankfurdis, olles tagasiteel Itaaliast Venemaale. Ta oli väheldase varandusega, kuid iseseisev, peaaegu perekonnata mees. Kauge sugulase surma järel oli ta saanud mõne tuhande rubla omanikuks ja otsustanud selle raha välismaal ära kulutada – enne kui ta teenistusse astub, end lõplikult sellesse kroonurakkesse paneb, polnud tal majanduslikult kindlustauid elu mõeldavgi. Sanin täitis täpselt oma kavatsuse ja korraldas asjad nii osavasti, et Frankfurti jõudmise päeval oli tal järel täpselt nii palju raha, kui palju oli vaja selleks, et Peterburi jõuda. 1840. aastal oli raudteid üsna napilt; härrased turistid sõitsid ringi postitõldades. Sanin pani endale koha kinni «järelvankris», kuid postitõld pidi teele asuma alles õhtul kella üheteistkümne ajal. Aega oli palju. Õnneks oli ilm suurepärane ja Sanin läks, pärast seda kui oli lõunatanud tolleaegses kuulsas «Valge luige» võõrastemajas, linna mööda hulkuma. Käis vaatamas Danneckeri «Ariadnet», mis talle suurt ei meeldinud, külastas Goethe maja – Goethe teostest oli ta muide lugenud üksnes «Wertherit», ja sedagi prantsuskeelses tõlkes, – kõndis Maini kaldal, tundes igavust nagu korralik reisimees ikka. Lõpuks, õhtul kella kuue paiku, sattus ta väsinuna, tolmunud saabastea, ühele Frankfurdi kõige tähtsusetumale tänavale. See tänav seisis tal hiljem kaua meeles. Ühel selle tänava vähestest majadest teatas silt möödujaile, et siin asub «Giovanni Roselli itaalia kondiitriäri». Sanin astus sinna Isisse, et juua klaas limonaadi. Esimeses ruumis, kus tagasihoidliku leti taga, värvitud kapi riiulitel seisid nagu apteegis mõned kuldsete siltidega pudelid ja klaaspurgid kuivikute, šokolaadikookide ja karamellkompvekkidega, – selles toas ei olnud inimhingegi. Ainult hall kass kissitas silmi ja lõi nurru, liigutades käppi kõrgel punutud toolil akna all, ja suur punane lõngakera lebas õhtupäikese längus kiirtes eredalt punetades põrandal kummulilükatud laastkorvi kõrval. Kõrvalruumist kuuldus ebamäärast müra. Sanin seisis natuke aega paigal, lastes kuljusel ukse kohal lõpuni heliseda, ja küsis siis häält kõrgendades: «Kas siin on keegi?» Samal silmapilgul avanes kõrvaltoa uks – ja Saninil tuli tahtmatult hämmastuda.

II

      Tumedad lokid paljastel õlgadel laiali, paljad käed ette sirutatud, jooksis hoogsalt müügiruumi umbes kahekümneaastane neiu ja sööstis Saninit märgates otsekohe tema juurde, haaras tal käest kinni ja hakkas teda enda järel tirima, korrates seejuures lõõtsutaval häälel: «Ruttu, ruttu, siia, päästke!» Saninil polnud midagi käsu täitmise vastu, kuid suurest hämmastusest ei järgnenud ta neiule otsekohe ja jäi justkui tõrkudes seisma: ta polnud veel eluilmaski seesugust kaunitari näinud. Neiu pööras näo tema poole – ja ta hääles, pilgus, kramplikus liigutuses, millega ta tõstis käe kahvatu põse juurde, oli niisugune meeleheide, kui ta lausus: «Tulge siis ometi, tulge!» – et Sanin otsekohe tema järel pärani avatud uksest sisse tormas.

      Toas, kuhu ta neiu kannul oli rutanud, lamas vanamoelisel hobusejõhvist diivanil umbes neljateistkümneaastane poiss, haruldaselt sarnane neiuga, ilmselt tema vend. Poisi nägu oli kollakasvalge nagu vaha või vana marmor, tema silmad olid kinni, tihedate mustade juuste vari langes laiguna otsekui kivistunud laubale ja kitsastele liikumatutele kulmudele. Sinakaks tõmbunud huulte vahelt paistsid kokkupigistatud hambad. Tundus, et ta ei hinga; tema üks käsi oli põrandale vajunud, teine oli üle pea heidetud. Poiss oli riides, kuuenööbid kinni; kaelaside pigistas tema kõri.

      Neiu sööstis halisedes tema juurde.

      «Ta on surnud, surnud!» karjatas ta. «Nüüdsama istus ta siin, rääkis minuga – ja järsku kukkus maha ega liiguta enam… Taevake, kas tõesti ei saa aidata? Ka ema ei ole kodus! Pantaleone, Pantaleone, kuhu siis arst jääb?» lisas ta äkki itaalia keeli. «Kas sa käisid arsti kutsumas?»

      «Sinjoora, mina ei käinud, ma saatsin Luise,» vastas ukse tagant kähe hääl – ja tuppa astus kõverail jalgadel komberdades väike vanamehike, mustade nööpidega lilla frakk seljas, kõrge valge kaelaside kaelas, lühikesed nankingpüksid ja sinised villased sukad jalas. Tema pisike nägu kadus täielikult raudhallide juuste tohutu pahmaku alla. Need igast küljest järsult püstihoidvad ja sagriste salkudena tagasi allalangevad juuksed tegid vanamehe sarnanevaks tuttkanaga – ja sarnasus