Asja. Ivan Sergeevich Turgenev

paistma. Palja kalju tipus kõrgus nelinurkne torn – üleni must, alles tugev, kuid pikilõhega, otsekui lõhki löödud. Torniga liitusid sammaldunud müürid; siin-seal liibus müüridele luuderohi; kõverdunud kääbuspuid rippus hallidest laskelävedest ja kokkuvarisenud võlvidest välja. Kivine rada viis terveks jäänud väravani. Me juba lähenesime sellele, kui meie ees äkki vilksatas naisekuju, jooksis ruttu üle rusuhunniku ja jäi seisma müüriastangule, otse kuristiku kohale.

      «See on ju Asja!» hüüatas Gagin. «On aga pöörane!»

      Me läksime väravast sisse ja sattusime väikesele õuele, mille üks pool metsikuid õunapuid ja nõgeseid täis oli kasvanud. Müüriastangul istus tõesti Asja. Ta pööras näo meie poole ja puhkes naerma, kuid ei liikunud paigast. Gagin ähvardas teda sõrmega, mina aga heitsin talle ta ettevaatamatust valjusti ette.

      «Jätke,» ütles Gagin mulle sosinal, «ärge teda õrritage, te ei tunne teda: ta ronib ehk veel torni tippugi. Imetlege parem siinsete elanike taibukust.»

      Ma vaatasin ringi. Õue nurgas, tillukeses puukioskis istus sukka kududes eideke, kes üle prillide meie poole kõõritas. Ta müüs turistidele õlut, piparkooke ja seltersit. Me võtsitne pingil istet ja hakkasime rasketest linakruusidest jooma võrdlemisi külma õlut. Asja istus ikka liikumatult, jalad keras, pea ümber tüllist sall; tema sale kuju joonistus selgesti ja kaunilt puhta taeva taustale, kuid mina vaatasin teda poolvaenuliku tundega. Juba eelmisel õhtul olin temas märganud midagi pinguldatut, mitte päris loomulikku… «Ta tahab meid imestama panna,» mõtlesin ma. «Milleks seda? Mis lapsik temp!» Otsekui minu mõtteid aimates heitis ta minule äkki kiire ja läbitungiva pilgu, hakkas jälle naerma, kargas kahe sammuga müürilt alla, läks eidekese juurde ja palus temalt klaasi vett.

      «Sa arvad, et ma juua tahan?» sõnas ta venna poole pöördudes, «ei, siin müüridel on lilli, mida tuleb tingimata kasta.»

      Gagin ei vastanud temale midagi; klaas käes, hakkas Asja mööda varemeid ronima, aeg-ajalt seisatades, kummargile laskudes ja naljaka täpsusega maha pillates veepiisku, mis päikesepaistel heledasti särasid. Tema liigutused olid väga armsad, ent ma olin temale ikka veel pahane, kuigi ma tahtmatult imetlesin ta kergust ja osavust. Ühes ohtlikus kohas karjatas ta meelega ja hakkas siis laginal naerma… Minu pahameel kasvas veelgi.

      «Ta ronib ju nagu kits,» pomises eideke endale nina alla, pilku hetkeks oma sukalt lahti kiskudes.

      Viimaks oli Asja kogu klaasi tühjendanud ja hakkas kelmikalt õõtsudes meie juurde tagasi tulema. Kummaline muie tõmbles kergelt tema kulmudel, ninasõõrmetel ja huultel; pooljultunult, poollõbusalt pilutas ta oma tumedaid silmi.

      «Te leiate mu käitumise ebasündsa olevat,» näis tema nägu ütlevat, «ükskõik; ma tean, et te mind imetlete.»

      «Osavasti tehtud, Asja,» sõnas Gagin poolvaljusti.

      Asja hakkas äkki nagu häbenema, langetas oma pikad ripsmed ja istus tagasihoidlikult meie juurde nagu süüdlane. Nägin nüüd esimest korda päris hästi tema nägu – nii muutlikku nägu ei olnud ma iialgi näinud. Mõne hetke pärast oli see juba üleni kahvatu ja omandas keskendatud, peaaegu kurva ilme; isegi näojooned olid nüüd minu meelest nagu suuremad, rangemad, lihtsamad. Ta jäi üsna vaikseks. Me käisime ringi ümber varemete (Asja käis meie kannul) ja imetlesime vaadet. Lõunatund aga lähenes. Eidekesele makstes küsis Gagin veel ühe kannu õlut, pöördus minu poole ja hüüatas kavala grimassiga:

      «Teie südamedaami terviseks!»

      «Kas temal siis… kas teil siis on seesugune daam?» küsis Asja äkki.

      «Kellel seda ei ole?» vastas Gagin.

      Asja jäi hetkeks mõttesse; tema nägu muutus jälle; uuesti ilmus ta näole väljakutsuv, peaaegu jultunud muie.

      Tagasiteel naeris ja vallatles ta veel enam. Ta murdis pika oksa, võttis selle õlale nagu püssi, sidus salli pähe. Mäletan, et meist möödus arvukas perekond blonde ja pepse inglasi: kõik nad saatsid Asjat otsekui käskluse peale oma klaasiste silmadega, väljendades külma hämmastust, tema aga hakkas otsekui nende kiuste valjusti laulma. Koju jõudes läks ta kohe oma tuppa ja ilmus alles üsna lõunasöögi eel oma kõige paremasse kleiti riietatuna, hoolikalt kammituna, pihast peeneks kistuna, kindad käes. Lauas käitus ta väga kombekalt, peaaegu pepsilt, toite vaevalt maitstes ja napsiklaasist vett juues. Tal oli ilmne tahtmine minu ees uut osa etendada – kombeka ja hästikasvatatud preili osa. Gagin ei seganud teda; oli märgata, et ta oli harjunud õele kõiges järele andma. Ta vaatas vaid ajuti heasüdamlikult minu poole ja kehitas kergelt õlgu, otsekui öelda tahtes: «Ta on laps; olge leebiv.» Niipea kui lõunasöök lõppes, tõusis Asja, tegi meile niksu, pani kübara pähe ja küsis Gaginilt, kas ta võib Frau Luise poole minna.