407 karaati. Egert Anslan

lese kunstieelistustega põhjalikult kurssi viinud. Ta manas näole unistava ilme ja tunnistas: „Olen kõigesööja. Ammutan endasse eri ajastute ja voolude energiat. Kuid kõige rohkem, öeldagu, mida tahes,” ta manas näole häbeliku ilme ja tasandas häält, „meeldib mulle saksa ekspressionism.”

      „Pole võimalik!” hüüatas Isadora ja tegi suured silmad. „Saksa impressionism, minu lemmik, kas ma kuulsin õigesti?”

      „Tõesti? Kuulge, siis on meil ju ühine maitse! Aga mis teid sakslaste juures enim paelub? Kuidas teie neid näete?”

      „Mind köidab nende püüd kõike – meeleolusid, mõtteid, hoiakuid –, dramaatilises valguses kujutada. Esemete ja inimeste deformatsioon.” Lesk kummardus Artistile lähemale ja sosistas lummatult: „ Kohati isegi teatud räigus ja brutaalsus.”

      Artist ei lasknud oma üllatust välja paista. Kas siit tasuks otsida mingeid seoseid Isadora sügavama minaga, tema salaihadega? Ta viskas konksu välja, et näha kas naine selle õnge läheb.

      „Üks mu lemmikuid on Egon Schiele,” teatas ta. „Seks ja surm! Kas need pole mitte elu ühed groteskseimad mängukannid?” Igaks juhuks lisas ta kahetsevalt: „Samas paljusid häirib tema tööde räige alatoon.”

      „Need, kes nii räägivad, ei saa millestki aru,” läks Isadora põlema, „istugu siis kodus ja vaadaku kaminat, kui nad suurkujude ees verest välja löövad!”

      Tohoh! Lese siivsa maski tagant tuleb välja väike põrguline, muigas Artist mõttes. Mäng tõotas huvitavaks minna.

      „Sulatõsi,” kinnitas ta, „kui suurkujude töid hinnatakse läbi omaenda piiratud maailmapildi, siis ei saagi sealt head nahka tulla. Kui ma maailmas…” Seda öelnud, laksas ta käega vastu otsaesist. „Kuulge! Ehk oskate öelda, millises Londoni galeriis on praegu kõige esinduslikum ekspressionistide väljapanek? Võiksin oma lemmikutest rääkida tundide kaupa, kuid kas seda poleks mitte parem teha suurmeistrite tööde ees seistes?”

      „Mõnda pärli ma tean,” vibutas naine sõrme, „paremad kohad on siin linnadžunglis nii kavalalt ära peidetud, et ei leia üleski.”

      „Oo, suurepärane! Mis oleks kui…” Artisti jutu katkestas pikakasvuline naisterahvas, kes talle möödaminnes otsa komistas.

      „Oih!” Naise veiniklaas kukkus põrandale kildudeks ja käekoti sisu veeres veinisele põrandale laiali.

      Artist pööras end välkkiirelt ringi ja tundis saabuja kohe ära. See oli Anastassia, peibutuslind. Nutikas tüdruk! Kohe ruttas ta naisele rohkete vabanduste saatel appi.

      „Lubage.” Ta kummardus, et aidata kokku korjata paar kotist eemaleveerenud asja. Läätsepurk. Huulepulk. Veel mingid preilide nipsesemed.

      Naine näis hetkeks ehmunud olevat, kuid kogus end kiiresti.

      „Ah pole midagi,” lõi ta käega ja hakkas siis oma kleiti uurima.

      „Kas vein läks peale?”

      „Ei, vist mitte.”

      „Olen mina alles elevant portselanipoes!” Artist heitis pilgu lesele, laiutas käsi ja pöördus Anastassia poole: „Andestage mu kohmakus, sattusin jutuhoogu ega näinud teid tulemas. Küsime teile kohe uue joogi.”

      Ta viipas külastajate vahel kandikuga ringisaalivale teenindajale. Anastassia võttis viisaka kniksu saatel pokaali punase veiniga ja juba nad seisidki kolmekesi.

      „Mina olen Ruslan, tema on Isadora,” haaras Artist vestluse ohjad, et saabujale seltskonda sisseelamine valutumaks teha. „Rääkisime siin ennist huvitavatest kohtumistest ja, ennäe! Kunagi ei tea, kelle otsa järgmiseks komistad.”

      „Mina olen Anastassia,” teatas neiu kelmika naeratusega ja ulatas oma käe. „Aga kokkusattumus oli tõesti huvitav. Võib-olla just sellepärast mind tõmbaski teie poole.”

      Isadora jälgis valvsalt enda territooriumile sattunud võõrast. NENDE territooriumile tulijat. Siiski pidas ta igati kohaseks, et nad viisakate inimestena suhtlevad veidike naisterahvaga, kellele Ruslan otsa komistas. Ainult mühkam oleks niisuguses olukorras eemale pöördunud. Artist märkas, et pilgus, millega lesk Anastassiat vaatab, on midagi iginaiselikku.

      „Huvitav, eks ole?” lausus ta mõlemale naisele kordamööda otsa vaadates. „Ma olen vahel mõelnud inimestele, keda ma juba pikka aega tunnen. Kõigiga olen kokku sattunud täiesti juhuslikult. Alles aastaid hiljem meenutad neid esmakohtumisi ja imestad – näed, mul polnud tollal aimugi, et kõik nii võiks minna!”

      „Ka mina olen tihti end niisugustelt mõtetelt tabanud,” lausus Anastassia ja vaatas kuidagi igatsevalt Artisti silmadesse. „Oluline on nendeks kohtumisteks valmis olla.” Ta heitis pilgu Isadorale ja naeratas. „Kunagi ei tea, millal mõne printsi otsa komistad, eks ole?”

      Isadora tundis korraks, et peab nüüd midagi ütlema. End kutsumata nende seltskonda surunud tütarlapsele paistis Ruslan meeldivat ja tal oli piisavalt häbematust, et oma sümpaatiat välja näidata. Lesk avas juba suu, kuid ta mõtted olid rändama läinud. Juhuslikud kohtumised… uued algused. Huvitav mida Ruslan minuga kohtumisest mõtleb? Sõnagi lausumata jõi ta veiniklaasi tühjaks.

      Ülemäära suur sõõm ei jäänud teda hoolikalt jälgivale Artistile märkamata. „Isadora! Lubage ma toon teile uue veini,” kummardus ta naise poole ja lisas kambamehelikult: „ma tahan teiega pärast veel ühest asjast rääkida.”

      Viimane oli mõeldud leses huvi hoidmiseks, et ta vahepeal lahkumisplaane hauduma ei hakkaks.

      „Kas te olete koos?” uuris Anastassia kohe, kui nad Isadoraga kahekesi jäid. Südames puperdav naiselik uudishimu ei lasknud tal seda küsimata jätta.

      „Meie? Ee…” Lesk tabas end üllatusega mõtlemast, mis oleks, kui nad tõepoolest siin täna Ruslaniga KOOS oleks. „Ei,” venitas ta vastuseks.

      Seda, et nad alles täna tutvusid, ta eneselegi üllatuseks Anastassiale avaldada ei tahtnud. Kuigi mõistusega võttes polnud see mingi saladus, nägid ta alateadlikud instinktid neius midagi konkurenditaolist.

      „Šarmantne noormees,” sõnas Anastassia. „Kui kahju, et neid tänapäeval nii harva kohtab.”

      Omavahel klappi leidmata jäid nad lobisema seltskonnaürituste tühjadel teemadel.

      Vahepeal oli näituse avamise ametlik osa, kuhu pääses ainult kutsetega, läbi saanud ja nüüd valgus aatriumisse ka teisi muuseumikülastajaid. Ettekandjad lõpetasid saaliteeninduse ning korjasid aknalaudadelt ja postamentidelt kokku tühje pokaale. Lese ja Anastassia seltskonnast vabanenud Artist kõndis rahva seas ringi, üritades leida teda ennist võlunud pikajuukselist neidu. Iga ruutmeetrit pilguga läbi kammides veendus ta viimaks, et ta unelm peab olema lahkunud. Artist kirus end neiu käestlaskmise pärast maapõhja ning seadis sammud aatriumi kaugemasse ossa, kus kelnerid soovijatele jooke valasid.

      Leti ees seisnud boheemlaste kamp valgus laiali ja Artisti süda jättis löögi vahele. Otsitud tütarlaps seisis kogu oma elusuuruses temast vaid paari meetri kaugusel ning oli ametis endale joogi valimisega. Artist hiilis kiiresti ligi ja võttis end südame põksudes järjekorda.

      „Punast, palun.” Neiu hääl oli pehme, kuid kähe tämber tegi selle seksikaks.

      „Julgete naiste jook,” kommenteeris Artist erutust alla surudes.

      Neiu tunnistas teda hetkeks, tundis siis ära ja naeratas.

      „Aa, see olete teie, antiiklillede spetsialist,” ütles ta ning heitis silmile tikkuva juuksepahmaka elegantse liigutusega kõrvale. „Kas vein on julgete naiste jook? Pole kuulnudki.”

      „Punast veini julgevad võtta ainult enesekindlad naised. See teeb ju suu siniseks.”

      „Ei oska öelda. Mul pole peeglit kaasas,” lausus tüdruk ja jäi Artistile otsa vaatama. „Oota korraks,” ütles ta ning tuli mehele sammukese lähemale. Puurinud pilgu Artisti silmadesse, otsekui otsiks sealt midagi, pahvatas ta: „Minu suu on tõesti sinine. Noormees, teie silmad on nagu peegel.”

      „Pole