Armastus on võti. Barbara Cartland

olid jõudnud eeskotta ning Tony võttis oma torukübara ja pani selle viltu pähe.

      Siis vaatas ta ringi, öeldes:

      “Arvan, et see tuleb lossis olemisest, aga see maja näib väga väikene.”

      “See ongi väike,” vastas Minerav, “kuid ära unusta, et see on kodu!”

      Tony naeratas talle.

      “Ma ei unusta seda,” ütles ta. “Head aega! Luban, et püüan sind uuesti vaatama tulla.”

      Ta astus ukse juurde, avas selle just niipalju, et sealt läbi mahtuda, ning sulges ukse enda järel.

      Seistes seal, kuhu ta vennast jäänud oli, kuulas Minerva rataste sahinat ja teadis, et Tony sõitis ära.

      Siis jooksis ta pika akna juurde, et vaadata välja ja näha, kuidas vend teed mööda eemaldub.

      Kaarik oli tõesti väga peen. Minerva oli kindel, et hobused olid nii head, nagu Tony neid kirjeldanud oli.

      Ta vaatas neid mööda teed minemas, kuni nad nägemisulatusest väljas olid, ja läks siis vaikselt ohates köögi poole.

      Ta leidis, et vesi, mis nõude pesemiseks kuum oli olnud, oli jahtunud ja tuli peaaegu kustunud.

      Minerva mõtles igatsusega lossist ja kõigest põnevast, mis seal juhtus.

      “Ja nüüd,” ütles ta endale, “ei näe ma kunagi krahvi ega saa teada, kui halb ta päriselt on!”

      Teine peatükk

      Kummalisel kombel ei lahkunud krahv järgmisel ega ülejärgmiselgi päeval.

      Minerva oli oodanud, et kuuleb seltskonna lahkumisest lossist.

      Selle asemel kõlas külas kuulujutte metsikutest pidudest ja härrastest, kes pärastlõunati väga kõrge sammuga ratsutasid.

      Ka vanemad naised sosistasid igasuguseid asju.

      Minerva püüdis mitte kuulata.

      Kuid paratamatult tundis ta uudishimu.

      Siis sai ta ootamatult Tonylt kirja, mille tõi talle ühel parimal krahvi hobusel ratsutav noor tallipoiss.

      Minerva avas kirja pisut kartlikult.

      Tony oli kirjutanud:

      “Krahv on lossist haaratud ja esitab mulle tuhandeid küsimusi, millele ma vastata ei oska. Palun saada selle tallipoisiga, keda ma loodetavasti usaldada võin, isa kirjutatud raamat. Püüan sind enne lahkumist vaatama tulla, kuigi hetkel pole mul aimugi, millal see juhtuda võib.

      Armastusega,

      Tony.”

      Kirja läbi lugenud, läks Minerva kabinetti, et otsida üles raamat, mille isa lossi kohta kirjutanud oli.

      Isa oli terve lossi sisustuse ja selle ajaloo kataloogi kandnud.

      See ei pakkunud laiemale lugejaskonnale huvi ning seetõttu raamatut ei trükitud.

      Nende ema oli sellest kauni käekirjaga koopia teinud.

      Siis oli üks mõne aasta oma elust raamatuköitjana töötanud vanem külanaine sellele punasest nahast kaaned teinud.

      Raamatut riiulist võttes lootis Minerva, et Tony hoiab seda hoolikalt.

      Kuna raamatu oli kirjutanud isa, oli Minerva teose mitu korda läbi lugenud.

      Neiu viitas tihti raamatule, kui nad lossis käisid ning David ja Lucy tema käest maalide või laemaalingute kohta küsisid.

      Minerva mähkis raamatu sisse ja sidus nööriga kokku ning viis siis väljas ootavale tallipoisile.

      “Kas oleksite sellega ettevaatlik, palun?” ütles ta. “See on väga väärtuslik ja ei tohi ära kaduda või mustaks saada.”

      “Hoolitsen selle eest, preili,” lausus noor tallipoiss kübarat puudutades.

      Kuigi Minerva mõistis, et poiss ei võinud olla vanem kui seitse- või kaheksateist, nägi ta, et too vaatab teda imetlusega.

      Ta lootis vaid, et Tonyl oli õigus olnud öeldes, et võib poissi vaikimises usaldada.

      Minerva arvates oli üsna liigutav, et krahv oma uute valduste vastu nii suurt huvi tundis.

      Ta soovis, et võiks olla koos Tonyga, kui too rääkis krahvile seinavaipadest, mis kujutasid Louis XIV ja kauneid naisi tema õukonnast.

      Leidus veel ilusaid asju, nagu laed, millele olid maalitud Cupidodest ümbritsetud jumalannad.

      Mõeldes järele, mis tema meelest lossis kõige enam muljet avaldas, oli Minerva kindel, et krahv magab punases sametkambris.

      See oli tuba, millele vaarisa astronoomilise rahasumma kulutas.

      Suure, peaaegu laeni ulatuva baldahhiiniga sametvoodi peatsis oli hõbedast südakarp.

      Sametkardinad, mis ka aknaid katsid, olid spetsiaalselt lossi jaoks kootud.

      Laes oli Kenti maal jumalannadest.

      Üks neist oli Minerva, tarkuse jumalanna.

      Isa oli seda talle näidanud, kui Minerva väike tüdruk oli.

      Ta oli olnud erutatud mõttest, et oli küllalt tähtis olemaks osa kauneimast magamistoast, mida ta iial ette kujutada suutis.

      Brüsseli gobeläänid seintel jutustasid Venuse ja Adonise loo.

      Minerva arutles tihti, kas ta on küllalt õnnelik, et leida ühel päeval Adonis, kes armastab teda sama palju, kui tema meest.

      See oli vaikselt elades ja mitte kedagi peale külainimeste ning oma väikse õe ja venna nähes väga ebatõenäoline!

      Seepärast sundis ta end mõtlema teiste tubade peale, mis krahvile meeldida võiksid.

      “Külalistetuba lihtsalt peab talle muljet avaldama,” otsustas ta. Sealsed pildid oli maalinud Joshua Reynolds, ning kuna need kujutasid Linwoodide esivanemaid, nägi ta sarnasust Lucy ja muidugi ka iseendaga.

      Siis arutles ta, kas krahv on küllalt uudishimulik, et alla kongidesse minna.

      Need asusid suure torni all ning olid Minervat hirmutanud, kui ta väike laps oli.

      David ja Lucy aga esitasid jätkuvalt uudishimulikke küsimusi, mitut vangi seal allpool veepiiri hoitud oli ja kui kaua läks aega, enne kui nad surid.

      “Ärge rääkige jubedusi!” oli Minerva öelnud.

      Kuid David vaid naeris ja ütles:

      “Kui need olid pahad taanlased, kes tulid üle mere meie hobuseid, lambaid ja lehmi varastama, siis olid nad surma ära teeninud!”

      Minerva ei rääkinud lastele, et tähtsamad vangid uputati, lastes vallikraavi veel aeglaselt kongid täita.

      Lõunat valmistades planeeris Minerva neile kõigile väikest lõbustust.

      Kui krahv on Londonisse tagasi pöördunud, läheksid nad lossi ja näeksid seda täies hiilguses.

      Siis poleks mööblil lõuendist katteid ega luuke akende ees.

      Eriliseks preemiaks läidaks ta ehk, enda ja Lucy jaoks, kroonlühtritesse järele jäänud küünlad.

      Sel õhtul voodisse minnes jutustas Minerva endale loo, kus Tony saab mingil võluväel tohutu hulga raha.

      Siis võiks ta lossi krahvi käest tagasi osta.

      Nad läheksid ja elaksid seal, ümbritsetuna kaunitest asjadest, mis kõik olid osa nende endi ajaloost.

      Minerva tundis, et samal moel ei saa need esemed kunagi kellelegi teisele kuuluda.

      “Need on meie omad,” ütles ta endale enne magamajäämist, “ja isegi kui krahv asjade seaduslik omanik on, jäävad need alatiseks meie südametesse.”

      Järgmisel hommikul saabus külast proua Briggs.

      Ta käis kaks korda nädalas põrandaid ja kööki puhastama ning suutis kahtlemata rääkida vaid sellest,