Jääpurikas Indias. Barbara Cartland

kunagi õigeaegne. Kui te mulle oma nime ütlete, saan korraldada, et istuksime koos.”

      “Tänan,” vastas Mavina, “kuid eelistan üksi olla.”

      Rääkides jõudis ta oma kajutini.

      Ta avas ukse, sisenes ja sulges selle enda järel.

      Mavina teadis, et mees seisab endiselt ukse taga.

      Talle tundus, et enne lahkumist naeris too alatult, justkui oleks tal väga lõbus.

      Teine peatükk

      Kõrgeauline major Willoughby Wicke tuli peaaegu viimase reisijana Coromandeli pardale.

      Laeva kassapidaja võttis ta suurima lugupidamisega vastu.

      Oli teada, et major kuulus asekuninga staabi koosseisu ning ta reisis regulaarselt P. & O. laevadega.

      Ta viidi esimese klassi teki parimasse kajutisse.

      Kuna P. & O. – l ei olnud sviite, oli majori kajuti kõrval alati teine, mis kohandati puhkeruumiks.

      Seda oli juba tehtud.

      Tema toapoiss, kes alati koos temaga reisis, lisas ruumi veel esemeid, et kajutit mugavamaks muuta.

      Major võttis seda kõike enesestmõistetavalt.

      Ta oli pikk ja äärmiselt nägus mees, kes nägi välja vanem, kui ta tegelikult oli.

      Major oli alati väga reserveeritud käitumisega ning mõned inimesed leidsid ta veidi hirmuäratava olevat.

      Asekuningas ja vanemkomandörid teadsid teda kui üht nende tublimat ohvitseri, ning tegelikult, nagu nad isekeskis tunnistasid, ei saanud nad temata hakkama.

      Londonis avaldasid paljud kaunid naised majorile austust ning jooksid tal järel.

      Siiski hakati sosistama, et ükskõik kui võluvad nad ka poleks, nurjusid kõik nende katsed tema tähelepanu endale tõmmata.

      Ent major lõi kaasa ka pidudel, kus ta külalisena viibis.

      Ta oli lõbus, teravmeelne ning nagu tema kaasohvitserid teadsid, ka äärmiselt intelligentne.

      Tundus imelik, et tema kena välimuse juures polnud kunagi põhjust kuulujuttudeks ühegi tema armuloo kohta, ükskõik kui väga keelepeksjad seda püüdsid.

      Tavaliselt oli major alati hõivatud vaid oma tööga Indias.

      Kuigi ta paiknes ametlikult asekuninga residentsis Calcuttas või Simlas, oli ta tihti kättesaamatu.

      Ainult sõjaväe juhtkond ning asekuningas ise teadsid, kust majorit tõenäoliselt leida võis.

      Mida nad ei teadnud, kuid mis neid huvitanud oleks, oli tema metsiku töölekeskendumise põhjus.

      Ta ei lubanud endale isegi muretut flirti.

      Ka kõige kaunimad naised, kes Indiat külastasid, ei saavutanud tema suhtes midagi.

      Neid oli terve hulk, sest asekuningas, Dufferini markii, nautis võõrustamist.

      Valitsuse residents polnud mitte ainult alati külalistega täidetud, vaid igal õhtul toimusid seal neile ka peod.

      Major ei arutanud kunagi isiklikke asju isegi mitte lähimate sõpradega.

      Seepärast olid nood sama uudishimulikud kui kõik teisedki.

      Päriselt juhtunu oli väga kurb lugu.

      Kõrgeauline Willoughby Wicke oli lord Cheswicke’i, ühe Inglismaa vanima ja lugupeetuima perekonna pea, vanim poeg.

      Cheswicke’id, kelle sugupuu ulatus tagasi Saxoniteni, olid alati avalikus elus osalenud.

      Praegune lord Cheswicke oli olnud imetletud ja austatud riigimees.

      Siis sundis kehv tervis teda kahjuks minema pensionile oma maamõisasse.

      See oli suurejooneline hoone, mis asetses viie tuhande aakri suurusel maalapil umbes viisteist miili Londonist eemal.

      Maja oli sajandite kestel korduvalt ümber ehitatud.

      1770. aastal olid Adami vennad oma silmapaistva kunstiandega muutnud mõisa üheks kaunimaks ja väljapaistvamaks hooneks tervel maal.

      Polnud üllatav, et Willoughby Wicke kasvas üles, olles väga uhke valduste üle, mis ühel päeval temale pidid kuuluma.

      Ta kogus austust Etonis mitte ainult kriketikaptenina, vaid ka kooliõpilaste omavalitsuse juhina.

      Koolijuhataja abi soovitas innukalt tal Oxfordi edasi minna.

      Willoughby ise tahtis astuda kohe perekonna rügementi, kuninglikku ratsakaardiväkke.

      Ta oli silmapaistev ratsanik ja teadis, et sõjaväelase elu pakuks talle huvi ja valmistaks tema isale rõõmu.

      Algul paigutati ta Londonisse.

      Tema tausta juures polnud imekspandav, et iga edasipüüdlik mamma, kellel oli esimest korda seltskonda astuv tütar, kutsus teda oma pidudele ja ballidele.

      Talle meeldisid paljud neist ning loomulikult oli ta hea tantsija.

      Siis ta armus.

      Preili Lettice Byng oli pidude hooaja kauneim noor naine.

      Ta polnud äsja täisealiseks saanud neiu, vaid Willoughby Wicke’iga peaaegu üheealine.

      Tundus veider, kuna ta nii armas oli, et ta polnud abiellunud oma esimesel hooajal, nagu temalt oodati.

      Lein perekonnas oli siiski ühe aasta jooksul teda seltskonnas esitlemast takistanud.

      Preili Lettice oli hilinemise tasa teinud, varjutades kõik teised järgmise peohooaja tüdrukud ning St. Jamesi klubi noormeeste meelest oli ta väga ihaldusväärne.

      Ta kihlus Lancasteri hertsogi järeltulijaga.

      Vahetult enne nende kihluse väljakuulutamist kukkus markii jahti pidades väga õnnetult ja oli sunnitud mitme vanemarsti järelevalve all voodisse jääma.

      Preili Lettice ei läinud tema juurde põhja, vaid kirjutas talle vahetevahel.

      Kuigi mees polnud võimeline kirju kirjutama, saatis ta preilile kirglikke teateid, et loodab õige varsti temaga koos olla.

      Kuud siiski venisid.

      Noor markii suri äkitselt, kui tema arstid seda kõige vähem oodata oskasid.

      Preili Lettice’i süda polnud just murtud.

      Samal ajal mõistis ta, et peaaegu kahekümne ühe aastasena oli ta igal hooajal seltskonda tulevate debütantide seas ebasoodsas olukorras.

      Teisest küljest oli ta liiga noor, et sobida abielunaiste seltskonda, kes andsid oma parima, et ikestada tähtsamad ja nägusamad poissmehed, kes sageli nende lõunaseltskonnas viibisid.

      Kui Willoughby Wicke temasse armus, tundus preili Lettice’ile, et täpselt seda ta vajabki.

      Ta võttis mehe ühegi kahtluseta omaks.

      Willoughby oli taevas.

      Ta polnud iial enne armunud olnud ning ütles endale, et on kõige õnnelikum mees maailmas.

      Tema sugulased rõõmustasid.

      Nad arvasid siiski, et ta oleks võinud abielumehe kohustuste võtmisega veel veidi oodata.

      Preili Lettice’i pere oli samavõrd sinivereline nagu nendegi oma ning majori sugulased ütlesid üksteisele: “Preilist saab kahtlemata väga kaunis lossiperenaine Cheswicke’i mõisa, kui Willoughby selle pärib.”

      Abielu pidi varsti välja kuulutatama.

      Tegelikult olid andmed ringkonnakohtus juba kinnitatud, kui Willoughby Devonshire’is elav emapoolne vanaema pärast lühikest haigust suri.

      Ta oli kohustatud minema matustele esindama oma isa, kellel ei soovitatud nii kaugele sõita.

      See tähendas, et noorpaar peab ootama kuu aega, enne kui nende kihluseteade ajalehtedes ilmuda võib.

      Willoughby läks Devonshire’i ja osales matustel.

      Ta