Ematiigri taltsutus. Barbara Cartland

lahkus majast, kus ta oli elanud alates ajast, mil ta poeg päris tiitli, ning tuli Malvinale Maulton Parki seltsiliseks.

      Nad veetsid oma pikad leinakuud maakohas.

      Malvina ratsutas isa ostetud oivaliste hobustega ning sai ajapikku tema surmast põhjustatud šokist üle.

      Viimaks avasid nad maja Londonis Berkley väljakul, mille Magnamus Maulton ostnud oli.

      Malvinast sai üleöö sensatsioon.

      Kõik rääkisid tema isast ja ta suurest varandusest!

      Eeldati, et pärijanna on juba varanduse poolest ahvatlev, olgu tema välimus milline tahes.

      Keegi ei oodanud, et Malvina oli lummavalt ilus, isegi kõige kriitilisema esteedi jaoks.

      Noored tühjade taskutega aristokraadid kiirustasid neiuga tutvust sõlmima.

      Londonis veedetud esimese kahe nädala jooksul sai Malvina viis abieluettepanekut.

      Pärast seda muutusid need tüütult sagedasteks.

      Kosilaste hulgas oli baronette, lorde ja krahve.

      Kaks nädalat panustati kõige rohkem markii edule.

      Viimasel osutus keeruliseks ülal pidada nii oma võidusõiduhobuseid, hagijaid kui ka väga kulukat armukest.

      Malvina lükkas nad kõik tagasi, ja markii oli see, kes pärast Malvina ei-sõna ebasõbralikult lausus:

      „Arvatavasti te ootate Wrexhamit! Milline naine suudaks keelduda hertsoginnaks saamisest?”

      Nende sõnadega kõndis ta toast välja ja lõi ukse enda järel paukudes kinni.

      Malvina ohkas.

      Seejärel läks ta ratsutama ega mõelnud enam markiile.

      Lihavõttepühadeks tuli Malvina koos vanaemaga maale.

      Kui ülemteener Wrexhami hertsogi tulekust teada andis, oli Malvinale selge, miks krahv talle järgnenud oli.

      Kui markiil oli olnud õhkõrn eduvõimalus, siis hertsogil ei olnud üldse.

      Malvina oli Londonis temaga mitmel lõunasöögil kõrvuti istunud ning tantsinud pea igal ballil.

      Ta leidis, et hertsog oli üsna rumal ja rääkida oskas ta ainult endast.

      Malvina ei olnud üllatunud, et vanaema soosis hertsogi kosjatulekut.

      Krahvinna oli tema ema pulmadele vastu olnud, sest isal ei olnud ühiskondlikku positsiooni.

      „Sinivereline kuulub kokku siniverelisega!” oli seaduseks kõikidele aristokraatidele.

      Magnamus Maultonile anti see rikkaks saades küll andeks ning ta võeti ikkagi perekonda vastu.

      Siiski oli veel tädisid ja nõbusid ning nende sõpru, kes sosistasid:

      „Mu armas, me ei tohiks sellest kunagi rääkida, aga ta teenis oma raha ju kaubandusega!”

      Aga Magnamus ise võttis seda kui vaimustavat nalja.

      „Nad panevad seda mulle pahaks,” ütles ta naerdes oma tütrele. „Hoolimata sellest on neil alati käsi pikal, kui ma saabun!”

      „Seda olen ma märganud,” ütles Malvina.

      „Ma saan sellest aru,” vastas ta isa heatujuliselt. „Ja minugipoolest, annan neile ikka, mida nad tahavad – miks ka mitte?”

      Malvina järgis kindlameelselt tema eeskuju.

      Samas ei kavatsenud ta iseennast anda ei hertsogile ega kellelegi teisele.

      Nüüd naeratas ta veidi narrivalt, kui vanaema kõheldes ütles:

      „Kas sa ei arva, kallis laps, et sa võiksid Wrexhami hertsogi osas ümber mõelda?”

      Malvina tõusis püsti.

      „Ei, vanaema, ja kui ma olen sinuga koos nii õnnelik, siis miks peaks mul olema kiiret mehe otsimisega?”

      Ta suudles oma vanaema armastavalt ja ütles:

      „Ma lähen nüüd ratsutama ja mõtlen, kui ilus on maal, ning unustan mehed ära.”

      Seda rääkides lahkus ta buduaarist ja vanaema ohkas.

      Ta armastas Malvinat.

      Ta soovis teda näha rahulikult abikaasa kõrval, kes tema tohutu varanduse eest hoolitseks, ning lastega, kes selle varanduse ka päriksid.

      Malvina läks oma magamistuppa, kus teda ootas teenijanna, et neiul ratsakostüüm selga aidata.

      See oli väga kena ja hinnaline.

      Raskest sinisest siidist õmmeldud ja valge kandiga kaunistatud kostüüm sobis Malvina siniste silmadega.

      Selle all kandis ta paeltega kaunistatud alusseelikut ning jalas pehmeid ja mugavaid saapaid.

      Kannuseid ta ei kandnud.

      Isa oli talle aastaid tagasi õpetanud, kuidas ka kõige metsikumat hobust ilma piitsa ja kannusteta ohjata.

      Kui Malvina oli riietunud, jooksis ta allkorrusele.

      Ta ei mõelnud mitte hertsogist, vaid oma lemmikhobusest Dragonfly’st, kes teda õues ootas.

      Samal ajal kui üks tallipoiss hoidis Dragonfly2 valjaid, istus teine hobusel, mis oli peaaegu sama silmapaistev kui Malvina oma.

      Malvina aidati sadulasse, ent kui hobuse seljas olev tallipoiss oli valmis talle järgnema, ütles ta:

      „Ma ei vaja sind täna pärastlõunal, Harris. Ma soovin ratsutada üksinda.”

      Harris, kes oli keskealine meesterahvas, vaatas teda kohkunult.

      Ta teadis, et vaielda on lootusetu.

      Ja ta pööras oma hobuse ümber, et tagasi tallide poole ratsutada, samal ajal, kui Malvina asus mööda sissesõiduteed liikuma.

      Neiu ratsutas läbi pargi lauge heinamaa poole.

      Ta ajas Dragonfly kõige suurema kiiruseni, milleks loom suuteline oli.

      Alles siis, kui nad olid majast kaugele eemale ratsutanud, lubas ta hobusel aeglasemalt sõita.

      Kuigi ta ei tahtnud seda endale tunnistada, oli vestlus hertsogiga teda ärritanud.

      Talle oli vastumeelne mõelda noortest meestest White’is, Boodles’is ja teistes St. James’i klubides tema „ei” pärast raha kaotamas.

      Nende käitumine tõttu tundis ta end alandatuna ja teadis, et see oleks ka isa marru ajanud.

      Malvina mõtles, et kas London ikka on seda väärt.

      Kas sealsed igaõhtused ballid on tõesti nii lõbustavad?

      Kas poodiumil istuvate ning kõiki arvustavate leskede heakskiidul või laitusel on tõelist tähtsust?

      „Mida ma tahan? Mida ma elult ihkan?” küsis ta endalt.

      Eespool tõusis tema tulekust ehmatanud lind õhku ning lendas taevasse.

      „See on see, mida ma tahan,” mõtles ta, „olla vaba, olla kammitsematu.”

      Ta teadis, et abielu oleks talle nagu vangla.

      Ükskõik kui nauditav see ka poleks, oleks see siiski vangla, kust ta ei saaks põgeneda.

      Ta ratsutas edasi.

      Äkki oli tema ees mets, mis Parki piiras.

      Mets oli olnud tüliõunaks tema isa ja nende lähima naabri lord Flore’i vahel.

      Magnamus Maulton oli ostnud maja ja seda ümbritseva maa, mis olid väga halvas seisukorras.

      Ta sai aru, et kaardil märgitud mets kuulus aktiga temale.

      Lord Flore aga väitis, et mets kuulub talle.

      Naaber kinnitas ikka ja jälle, et ta ei olnud kunagi mitte midagi oma valdustest müünud ja tal ei ole kavatsust seda ka nüüd teha.

      Nad vaidlesid oma advokaatide vahendusel seni,

2

Dragonfly– ingl k kiil