Vaimu hoiatus. Barbara Cartland

jääda.

      “Minu pojal võib mõne aasta pärast sinu teeneid vaja minna, hoidjake,” ütles talle toona Windleshami markii, “nii et sa võiksid Windle Courti tagasi kolida.”

      Hoidja oli rõõmuga nõus.

      Suures majas leidis ta enesele hulgaliselt tegevust, millega aega sisustada.

      Pealegi, kõik külaelanikud, kes vajasid head nõu või keda vaevas mõni haigus, tulid iseenesest mõistetavalt hoidja käest abi otsima.

      Hoidja oli kursis kõigega, mis ümbruskonnas toimus.

      Sedela teadis, et kui mõni kuulujutt lahti läks, levis see kulutulena igasse majapidamisse.

      Ent suur osa neist sai alguse Windle Courti lastetoast.

      Sedela möödus sahvrist.

      Ülemteener Hanson oli Courtis olnud juba kolmkümmend viis aastat ja õpetas parajasti välja uut lakeid.

      Billy oli pärit külast.

      Tema isa oli mõisa puusepp.

      Sedela mõtles, et kui ta hiljem jälle alumisele korrusele tuleb, uurib ta järele, kuidas Billyl läheb.

      Sedela mäletas, et tema isa oli Billyt iseloomustanud kui head poissi.

      Windle Courti traditsiooni järgi palgati lakeid külast.

      Sedela läks mööda treppi neljandale korrusele.

      Just seal asusid lastetoad.

      Need olid sama uhked kui kogu ülejäänud majagi.

      Suure lastetoa aknad olid idakaarde ning sellesse paistis hommikuti päike.

      Seal oli ka kaks magamistuba, millest üks kuulus kunagi Ivanile ja teises magas hoidja.

      Teisele poole koridori jäi veel kaks tuba.

      Need olid mõeldud lastele, kes seal aeg-ajalt külas käisid.

      Sedela avas lastetoa ukse.

      Nagu ta oligi arvanud, istus hoidja kamina ees toolil ja heegeldas.

      Kuna majas polnud last, kelle eest hoolitseda, oli hoidja kaunistanud peaaegu kõik majas leiduvad linad heegeldatud pitsiga.

      Kõiki käterätikuid ääristas kuue tolli laiune elegantne heegeldus.

      Nüüd oli ta padjapüürid käsile võtnud.

      Hoidja pea oli juba hall ja nägu muutunud kortsuliseks.

      Ent soe, sõbralik pilk tema silmis ja päikeseline naeratus olid säilinud sellistena, nagu Sedela neid lapsepõlvest mäletas.

      “Tere hommikust, hoidjake!” lausus ta. “Ma tõin sulle natuke sulatatud koorejuustu. Papa kutsus eile meile mõned inimesed lõunasöögile ja lasi seda selleks puhuks teha. Täna hommikul sõitsid nad koos mammaga nädalaks või kauemakski Leicestershire’i, sest mamma õde on väga haige. Ma tean, et sulle meeldib eriti just see juust.”

      “Mul on vaja tõesti midagi, mis mu meele rõõmsamaks teeks,” sõnas hoidja jõuetul häälel.

      Sedela vaatas talle küsivalt otsa.

      “Mis su tuju rõõmsamaks teeks? Hoidjake, mis lahti on?”

      “Ma ei teagi kohe, kuidas seda öelda, preili Sedela,” vastas hoidja, “ma tõesti ei tea! Ma ei suuda taluda, et just minu silmateraga midagi sellist juhtub.”

      Viimaste sõnade juures tema hääl murdus ning ta tõstis taskurätiku silmade juurde.

      Sedela kükitas hoidja kõrvale.

      “Mis lahti, hoidjake?” küsis ta. “Mis sind niiviisi endast välja viis?”

      “Ma teadsin, et tema Londonisse jäämisest ei tule midagi head,” ütles hoidja katkeval häälel. “Asjad, mis seal sünnivad, ei ole selliste vaprate ja väärt meeste jaoks, nagu seda on kõrgeauline lord.”

      Kogu sõja kestel oli hoidja meeletult kartnud, et Ivan võib haavata või surma saada.

      Sedela ei suutnud uskuda, et taas valdab hoidjat hirm ja ta on õnnetu.

      Sest just needsamad tunded lasusid raske koormana nende kõigi südamel sellest hetkest alates, mil Ivan lahkus Inglismaa pinnalt, et ühineda oma rügemendiga.

      Sedela võttis hoidja käe oma pihkude vahele.

      Hoidja sõrmed olid kanged ja külmad.

      “Räägi mulle, mis juhtus,” lausus Sedela rahustaval häälel, “ja hoidjake, palun püüa mitte nutma puhkeda. Sa ju tead, kui õnnetuks see meid kõiki muudab.”

      Sedela mõtles tihti sellele, et kui laps näeb oma ema või hoidjatädi nutmas, häirib see teda niivõrd, et jätab tugeva jälje tema hingele kogu eluks.

      Oma ema oli ta nutmas näinud ainult ühel korral.

      See oli siis, kui ema ema suri.

      Hoidjatädi nuttis, kui Ivan koolis pahandustesse sattus.

      Kibedaid pisaraid oli ta valanud ka siis, kui noormees lahkus, et ühineda Wellingtoni armeega Portugalis.

      “Et jumala viha seda prantsuse kuradit tabaks!” sõnas hoidja nuuksudes. “Kui tema pärast peaks kõrgeaulise lordi peast kasvõi üksainuke juuksekarv langema, siis palun ma jumalat, et ta põrgus põleks!”

      Vänged sõnad, mõtles Sedela tookord, kuid Ivan elas üle kõik sõjakoledused.

      Ent sõja lõppedes jäi ta Wellingtoni hertsogi okupatsiooniarmee koosseisus Prantsusmaale.

      Kolm kuud tagasi jõudis markii jällegi Inglismaale, kuid hoidjatädi meelehärmiks ei tulnud ta koju.

      Tema saabumiseks oli kõik ette valmistatud.

      Maja pesti ja puhastati seni, kuni see kindrali sõnade kohaselt läikis nagu prillikivi.

      Kuid kõrgeauline lord jäi Londonisse.

      Sedela meelest oli see kummaline, kuid tema isa arvas, et tõenäoliselt vajas sõjaministeerium veel markii teeneid.

      “Ja loomulikult,” ütles kindral oma vankumatul toonil, “tahab poiss pärast nii paljusid aastaid võõrsil viibimist jälle kõiki oma sõpru näha.”

      Kõik selle rääkis Sedela edasi ka hoidjale.

      Sedelale tundus tookord, et hoidja, kes oli natuke snobistlik, arvas selle peale, et ilmselt on markii kutsutud ka Carlton House’i prints-regendi poole.

      Võib-olla soovib tema kuninglik kõrgus kuulda markii jutustust sellest, kuidas too oli võitnud medali vapruse eest.

      Nii või teisiti, hoidja suutis alati oma “armastatud lapse” käitumisele mingi vabanduse leida, ükskõik millega too siis hakkama sai.

      Tundus uskumatuna, et nüüd, kui markii on elusa ja tervena Inglismaa pinnal tagasi, hoidja jälle nutab.

      “Mis juhtus?” küsis Sedela uuesti.

      “Ma sain kirja oma õetütre Lucy käest,” vastas hoidja.

      Ta tõstis oma süles lebava paberilehe ja proovis seda lugeda, kuid tema silmad valgusid pisaraid täis ning ta ulatas kirja Sedelale.

      “Palun loe ise,” ütles ta.

      Sedela teadis, et hoidja õetütar oli leedi Esther Hastingsi juures kammerneitsiks.

      Lucy oli hoidjatädi vanema õe tütar ja oli praegu juba peaaegu neljakümnene.

      Ta oli teeninud erinevate aadlidaamide juures sellest ajast saadik, kui oli juba nii vana, et tööle minna.

      Kiiresti järele mõeldes meenus Sedelale, et leedi Esther Hastings oli ühe hertsogi tütar.

      Ta läks mehele sõdurile, kes hiljem sai Waterloo lahingus surma.

      Sedela avas kirja.

      Ta oli varemgi Lucy käekirja näinud ning teadis, et seda on mõnevõrra raske lugeda.

      Tema õigekiri oli võimatu.

      Sedela