Vaimu hoiatus. Barbara Cartland

ärkus

      Inimesed, kes arvavad endal üleloomulikke võimeid olevat, usuvad, et vaime on väga erinevaid.

      “Hoiatavad vaimud”, nagu selles loos, kes ilmutavad ennast, et teada anda lähenevast surmast või tragöödiast, erinevad neist õnnetutest maa külge aheldatud viirastustest, kes on kättemaksuhimulised ja lennutavad asju mööda tuba ringi.

      Ka armastus võib neid siduda selle maailma külge pärast nende surma ning nad kummitavad, pidades kinni tavadest, mida nad järgisid oma eluajal.

      Selleks, et vaimud ennast nii-öelda käima lükata saaksid, on vajalik teatud vaimne energia ja teadlikkus, kuid selleks on vaja otsusekindlust ja vaba tahet, mille saavutamine võib aga igaviku aega võtta.

      Esimese ilmasõja ajal sain ma koos omavanuse tüdrukuga selles osas õpetust. Ta oli kolmteist kuni kuusteist aastat vana ning elas armsas majas Somersetis. Ometigi kummitas seal.

      Alati läks keegi meie ees trepist üles ja tuli meie taga alla. Me kuulsime hobust maja ees peatuvat, kuid kui me välja vaatama läksime, polnud seal kedagi.

      See kõik juhtus mõned aastad enne seda, kui ma sain teada, et maja kuulus kunagi rojalistile, kes oli haavata saanud ja tulnud koju surema.

      Üks iirlane rääkis meile, et söögitoas kõnnib kena heledapäine naine. Me naersime tema üle, kuid viis aastat hiljem tõstis üks tööline üles kamina ees lebava kiviplaadi.

      Selle all lebas noore ja pikkade heledate juustega naise keha.

      Nende silmade all pudenes see tuhaks.

      Kui ma 1950. aastal asusin elama Camfield Place’i, lasin ma maja ära õnnistada, sest mul puudus soov seda vaimudega jagada.

      Alles pärast maja õnnistamist leidsin ma Beatrix Potteri autobiograafia. Tema vanaisa oli just see, kes maja ümber ning suuremaks ehitada lasi. Kui Beatrix väikse tüdrukuna siin oli, siis hirmutasid teda hallis ringi hõljuvad vaimud ning suured kujud.

      Tänapäeval ei liigu selles majas ükski vaim, välja arvatud ühe koera oma, kes pandi magama pärast maja õnnistamist ja kes otsustas meiega jääda, kuna armastas meid.

      Esimene peatükk

      1818

      Sedela ratsutas läbi pargi ning lasi samal ajal silmadel ringi käia, lootes märgata tammepuude all mõnda hirve.

      Kaugemal, järve teisel kaldal paistis Windle Court.

      Hoone oli oivaliseks näiteks eelmise sajandi parimast arhitektuurist.

      Iga kord, kui Sedela seda nägi, tundus maja talle veelgi kaunim kui varem.

      Loss oli selle koha peal seisnud sellest ajast saadik, kui esimesed Windle’id Henry VIII valitsemisajal krahvkonda saabusid.

      Iga põlvkond muutis maja juures midagi, nad kas lõhkusid osa sellest maha või lisasid olemasolevale juurde, kuni neljas markii kuuskümmend aastat tagasi kujundas ümber maja kogu fassaadi.

      Nüüd nägi loss oma kahe keskosast välja sirutuva tiivaga hunnitu välja.

      Ehkki Sedela tundis lossi alates sellest ajast, kui ta veel väike tüdruk oli, läbis teda seda nähes alati väike erutus.

      Samasugune tunne valdas teda ka metsas, aedades ja kreeka templis, mis seisis järve teises otsas.

      Sedela teadis, et praegune markii on Prantsusmaalt tagasi ja arvas nüüd, et varsti tuleb ta koju.

      Nende vanusevahe oli üheksa aastat. Sedela oli seetõttu alles väike tüdruk, kui markii sõtta läks.

      Ka enne seda ei kohtunud nad väga tihti, sest kui Sedela veel lastetoas ringi jooksis, käis noor markii juba koolis.

      “Huvitav, kas ta mäletab mind?” mõtles Sedela.

      Oleks kummaline, kui ei mäletaks, sest neiu isa, kindral söör Alexander Craven ja vana markii olid väga head sõbrad.

      Pärast vana markii surma oli kindral väga nukker.

      Sedela arvates tundis isa kõige rohkem puudust malest, mida kaks džentelmeni tavatsesid igal pealelõunal mängida.

      Loomulikult arutasid nad ka sõja erinevaid tahke.

      Sedela meenutas sageli isa suurt rõõmu, kui markii poeg Ivan sai Hispaanias üles näidatud vapruse eest medali ning pärast Waterloo lahingut ka õnnitlused Wellingtoni hertsogilt.

      “Jumal tänatud, et sõda läbi on!” ohkas Sedela edasi ratsutades südame põhjast.

      Ta ei suutnud meenutada aega, mil Inglismaa poleks Napoleoni vastu sõdinud.

      Kolm aastat tagasi saabus rahu ning sellest ajast saadik oli maa püüdnud end taas majanduslikult järjele saada.

      Sedela teadis, et kogu Euroopa püüab teha just sedasama.

      “Nüüd saan ma vähemalt veenda papat rääkima ka millestki muust kui lahingute pidamisest ning sõjakoledustest,” mõtles ta.

      Kuna kindralil ei olnud poega, andis ta oma ainsale tütrele hariduse, mis õigupoolest oleks pidanud antama poisile.

      Sedela ei käinud koolis.

      Kuid isa palkas talle koduõpetajad lähimast linnast ning isegi Londonist, et õpetada talle samu aineid, mida ta isegi Sedela eas oli õppinud.

      Enne, kui Sedela käima õppis, oskas ta ratsutada.

      Ta oli väga täpse käega, eriti vibulaskmises.

      Sedela jõudis pargi teise serva.

      Jäneseurgude tõttu oli siiani ohtlik kiiresti ratsutada.

      Kuid nüüd võis ta tempot tõsta.

      Sedela juhtis hobuse otse maja poole ning tegi siis pöörde paremale.

      Mõned sekundid hiljem oligi ta tallide juures.

      Munakivisillutisega kaetud õu oli veega üle uhutud. Kõik toimis samuti kui kadunud markii eluajalgi.

      Hobuste pead vaatasid üle oma latrite pooluste õue.

      Sedela tundis kõiki hobuseid ja talle näis, et nad tervitasid teda sõbralikult.

      Tallipoiss tuli jooksuga ning haaras Firedragoni päitsetest.

      “Omukust, preili Sedela,” ütles ta.

      “Tere hommikust, Sam,” võttis Sedela tema tervituse vastu. “Kas kõik on korras?”

      “Korras, preili Sedela,” vastas tallipoiss. “Eila tuli meile Londonist kaks uut obest.”

      “Tõesti või?” hüüatas Sedela. “Kui põnev! Ma tahaksin neid väga näha, aga kõigepealt lähen ütlen hoidjale tere.”

      “Ma olen siin, kui te mind vajate, preili Sedela.”

      Sam võttis Firedragoni ning viis ta latrisse.

      Sedela sisenes tagauksest majja. Käes oli tal pakk, mida ta enne oli enda ees sadulal hoidnud.

      Sedela tundis igat tolli sellest pikast, kiviplaatidega kaetud koridorist.

      Ta möödus jahutusruumist. Seal seisid marmorplaatidel suured avatud anumad, milles selitati piima.

      Paremale jäi teenijate ruum ning vasakut kätt asus hiiglasuur köök. Sedela teadis, et seal ripuvad kõrgete talade küljes pardid, kanad, sibulad, jänesed, küülikud ja seakintsud.

      Proua Benson, kes oli selles majas kokaks olnud juba kolmkümmend aastat, rõõmustaks kindlasti teda nähes.

      Kuid Sedela läks edasi, sest ta tahtis alati esimesena oma hoidjatädile tere öelda.

      Hoidjatädi oli väga eriline inimene.

      Teda tundsid kõik inimesed majas, mõisas ja külas.

      Igaüks rääkis temast ning ka kõnetas teda kui “hoidjatädi”.

      Eeldatavasti oli tal ka nimi olemas, kuid Sedela kahtles, kas keegi seda üldse teadis.

      Hoidjatädi palgati kakskümmend seitse aastat tagasi väga oodatud pärijat, noorhärra Ivani hoidma.

      Viienda Windleshami markii pojana kummardati teda sünnihetkest alates.

      Kui Ivan kasvas juba nii suureks, et enam hoidjat ei vajanud,