Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUKorraldaja
Gabriel Tretjak ehk Korraldaja on mees, kes sekkub oma klientide ülesandel nende ellu ja tegutseb pöördelisel hetkel ise nende asemel. Tema klientideks on ministrid, saadikud, firmajuhid, arstid, jõukate meeste abikaasad – inimesed, kes on kas liiga mugavad, et teatud ebameeldivaid asju ise ajada, või kardavad oma käsi määrida. Tretjaki hind on kõrge, oma töös kasutab ta nii psühholoogide kutseoskusi kui ka teadmisi aju-uurijate avastustest, vaja läheb nii detektiivi osavust kui ka väljapressija külmaverelisust. Äri edu aluseks on teadmine, et inimesed ei lakka kunagi unistamast õnnelikust lõpust, olgu siis olukord nii hull kui tahes. Ent ühel päeval saab ta Sri Lankal tööreisil viibides kummalise teate ühe võidusõiduhobuse kohta. Esialgu peab ta seda eksituseks, kuid tagasi Münchenisse jõudes kuuleb ta politseilt, et mobiiltelefon, millelt helistati, leiti ühe surnukeha juurest. Veidi aega hiljem kaob Tretjaki kodus tema argentiinlannast koristaja. Ja siis leitakse teisest linnast veel üks surnu, kel Tretjakiga seos. Tundub, nagu oleks keegi hakanud Korraldaja elu korraldama… Max Landorffi pseudonüümi alt kirjutavad ajakirjanikest vennad Andreas ja Stephan Lebert. 2011. aastal ilmunud ja kiiresti bestselleriks saanud „Korraldaja” on esimene osa põnevike sarjast, kus peategelaseks Gabriel Tretjak.
Piknik Provence’is
Kümme aastat tagasi ronis newyorklanna Elizabeth Bard Pariisi südalinnas võluva prantslase kannul keerdtrepist üles ja leidis eest pesakese, kuhu pidama jääda. Kui noorpaarile on sündimas nende esimene laps, pole Elizabethil mõtteski oma elus veel kord midagi muuta. Ent elul on teised plaanid. Viimase romantilise lõbusõidu ajal enne lapse sündi suundub noorpaar Provence’i, kus juhuslik kohtumine viib nad kuulsa luuletaja sõjaaegsesse kodumajja. Maja välimuse ja unikaalse mineviku lummuses otsustavad nad linnast maale kolida. Neid võluvad Provence’i sinine taevalaotus, lavendliväljad ja päikesemaitselised virsikud. Raamatus leidub mitmeid ahvatlevaid retsepte, nagu täidetud rullkõrvitsaõied, viigimarjatort ja tüümianimaitseline lavendlimeejäätis. Elutarkuse, huumori ja kulbitäie maasikasorbeti abil tuletab Bard meile meelde, et elu – nii köögis kui ka köögist väljaspool – on kohtumine ootamatustega. Ameerika ajakirjanik Elizabeth Bard elab Prantsusmaal. Bardi esikraamat „Lõunasöök Pariisis. Hõrgutav armastuslugu retseptidega”, mis ilmus kirjastuses Varrak 2012. aastal, sai kiiresti rahvusvaheliseks bestelleriks.
Järvemaja. Sari «Varraku ajaviiteromaan»
On 1933. aasta juuni ning Edevane’i perekonna maamajas Loeannethis on pööriööpeoks kõik läikima löödud. Iseäranis innukalt ootab seda sündmust 16-aastane algaja kirjanik Alice Edevane. Aga kui kätte jõuab kesköö, saab perekonnale osaks nii suur kaotus, et nad lahkuvad sellest majast alatiseks. Seitsekümmend aastat hiljem saadetakse Londoni politseiuurija Sadie Sparrow pärast üht keerukat juhtumit sundpuhkusele. Sadie sõidab Cornwalli oma armsa vanaisa poole, kuid ei leia sealgi rahu. Ühel päeval satub ta rohtukasvanud aedade keskel mahajäetud maja juurde ning saab teada väikesest jäljetult kadunud poisist. Isepäine Alice Edevane, nüüd juba vana naine, veedab samal ajal päevi Hampsteadis ja kuulsa kirjaniku elus kehtivad niisama ranged reeglid kui tema krimiromaanideski. Sellele tuleb lõpp, kui noor uurija hakkab esitama tema perekonna mineviku kohta küsimusi, et harutada lahti saladuste sasipundart, millest Alice midagi kuulda ei taha. Kate Mortoni romaane on müüdud üle 10 miljoni eksemplari 38 riigis. Eesti keeles on varem ilmunud „Maja Rivertonis” (2009), „Unustatud aed” (1. ja 2. osa, 2013) ja „Saladuse hoidja” (2014).
Lennujaam
See on romaan Vene–Ukraina relvakonflikti raames toimunud lahingutest Donetski lennujaamas. Tegevuse peajoon areneb minutite kaupa enam kui 240 päeva pikkuse (maist 2014 kuni jaanuarini 2015) piiramise viimase viie päeva jooksul. Romaani kangelased on väljamõeldud, kuid enamik lahingustseene ja sõjasündmusi on võetud elust ning põhinevad isiklikel läbielamistel. Peale autori kogemuste on raamatu aluseks nelikümmend kolm tundi intervjuusid lahingutes osalenud sõdurite ja ohvitseridega, kes kaitsesid lennujaama viimase päevani. Sergei Loiko (1953), lõpetas Moskva võõrkeelte instituudi ja teenis enne ajakirjanikukarjääri strateegilistes raketivägedes. Aastast 1991 töötab ta ajalehele Los Angeles Times. Loiko on valgustanud sõjategevust Mägi-Karabahhis, Rumeenias, Tadžikistanis, Tšetšeenias, Gruusias, Afganistanis, Iraagis.
Mees nimega Ove
See on Ove. Ta on pahurdaja – selline mees kes näitab inimeste peale kes talle ei meeldi niimoodi näpuga nagu oleksid nood murdvargad. Tal on vankumatud põhimõtted, kindel rutiin ja lühike närv. Inimesed kutsuvad teda "kibestunud naabritõpraks". Aga kas on Ove siis sellepärast kohe kibestunud kui ta ei kõnni kogu aeg ringi lai naeratus justkui näkku kleebitud? Tema kareda pealispinna all on tegelikult pikk lugu ja palju kurbust. Nii et kui ühel novembrihommikul kolib naabermajja jutukas noor paar kahe väikese jutuka tütrega ning kogemata Ove postkasti lõhub algab koomiline ja südantsoojendav lugu milles võib kohata tüütut kassi, ootamatut sõprust ja haagisega tagurdamise iidset kunsti.
Kolmanda miili saladus
Inspektor Morse ei tea kohe, mida arvata Oxfordi kanalisse visatud pea ja jäsemeteta laibast, aga ta kahtlustab, et see võib olla kõik, mis on jäänud järele vanaldasest õppejõust, keda nähti viimati mitu päeva varem Londoni rongi peale minemas. Olgu tõde milline tahes, inspektor on kindel, et lahendus ei ole lihtne – kunagi ei ole. Käies mööda professor Browne-Smithi jälgi läbi Londoni poolilma toplessbaaride ja nooblite bordellide, saab tema veendumus kinnitust. Tõendeid aina lisandub, aga ka laipu. Niisiis võtab Morse järgmise pindi õlut, laseb end juhtida oma verekoerainstinktidel ning lahendab juhtumi, milles ei näi olevat mingit loogikat.
Jäljed
Romaani väljamõeldud tegelaskujude taustaks on kasutatud täiesti tõepäraseid lugusid elust Ingerimaal, Eestis, Soomes ja Venemaal. Selles on leidnud kasutust ingerlaste väga valusad mälestusi Ingerimaa küladest, Klooga laagrist, elust Soomes ja Siberis ning sõjajärgses Nõukogude Liidus. Praeguseks ajaks on meie sekka alles jäänud veel väga vähesed isiklikult 1943. aastal oma kodudest lahkuma sunnitud ingerlased. Õige varsti on nendestki vähestest saanud vaid mälestus. Ometi elab neist enamik edasi oma lastes, lastelastes ning lastelastelastes. Tuletades meelde ning kandes endaga pärandina kaasas seda nüüdseks juba unustusehõlma vajuma kippuvat lugu. Aegade lõpuni …Romaani väljamõeldud tegelaskujude taustaks on kasutatud täiesti tõepäraseid lugusid elust Ingerimaal, Eestis, Soomes ja Venemaal. Selles on leidnud kasutust ingerlaste väga valusad mälestusi Ingerimaa küladest, Klooga laagrist, elust Soomes ja Siberis ning sõjajärgses Nõukogude Liidus. Praeguseks ajaks on meie sekka alles jäänud veel väga vähesed isiklikult 1943. aastal oma kodudest lahkuma sunnitud ingerlased. Õige varsti on nendestki vähestest saanud vaid mälestus. Ometi elab neist enamik edasi oma lastes, lastelastes ning lastelastelastes. Tuletades meelde ning kandes endaga pärandina kaasas seda nüüdseks juba unustusehõlma vajuma kippuvat lugu. Aegade lõpuni…
Karjase kroon
See on mõnes mõttes sümboolne, et Pratchetti viimaseks Kettamaailma raamatuks jäi just Tiffany Achingu ja tillude vabameeste lugu. Pratchett on korduvalt öelnud, et Tiffany kaudu väljendab ta paljusid oma seisukohti ning Tiffany on ka oma suhtumisega üks maailma alussambaid, see, kes vaatab, et kõik toimiks, et nõrgematele ei tehtaks liiga ja et tasakaal püsiks. Just tasakaaluga on „Karjase kroonis“ aga pahad lood, sest nõidade seatud piirid on korraks vankuma löönud ja haldjad näevad võimalust sisse tungida ja oma julmi tunge inimeste peal välja elada. Seega tuleb neile vastu astuda ja koondada selleks kõik, kes vähegi aidata tahavad.
Platvorm
Houellebecqi kolmanda romaani „Platvorm” (2001) peategelane, blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone, avastab, et õnn võib siiski võimalik olla. Analüüsides turismi ja kapitalistlikku süsteemi laiemalt, pakub Houellebecq turuseaduste ja kõikehõlmava tarbimise käes kalestunud lääne inimesele oma kummalise, äraspidise „optimismiga” õnnestavat lohutust, olgu või ajutist kergendust – võib vist öelda, et selle võimalikkus (või hoopis võimatus?) ongi romaani peateema. Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu „poliitiline ebakorrektsus” – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine. Michel Houellebecq (snd 1956), keda kriitika kaldus tema loometee alguses pidama tühipaljaks skandalistiks, on paarikümne aasta jooksul avaldanud kuus romaani ja tõusnud tänapäeva Euroopa tuntumate ja hinnatumate kirjanike hulka. Ehkki „ametliku” tunnustuse saavutas kirjanik alles 2010. aastal, kui võitis romaaniga „Kaart ja territoorium” Prantsusmaa prestiižikaima kirjandusauhinna Goncourt’i preemia, sai ta laiema lugejaskonna seas populaarseks juba oma esimeste proosateostega „Võitlusvälja laienemine” ja „Elementaarosakesed”.
Neli õde
Neli noort lummavat Romanovi-õde olid tõenäoliselt 20. sajandi alguse pildistatuimad ja kõige rohkem kõneainet pakkunud kuninglikust soost isikud, aga kes need valgete kleitide ja suurte kübaratega tüdrukud tegelikult olid? Millest nad unistasid, mida lootsid, mille poole püüdlesid ja millised olid nii nende omavahelised suhted kui ka läbikäimine vanematega? Milline oli nende elu ülimalt isoleeritud keiserlikus perekonnas ja mida arvasid nad oma ema kõikehõlmavast armastusest hellitatud venna Aleksei vastu? Suurema osa oma elust pidid nad elama range järelevalve all Tsarskoje Selo või Livadia palees. Keiserliku perekonna vastu suunatud terrorirünnakute ohu tõttu olid nad välismaailmast peaaegu täielikult ära lõigatud, neil oli vähe sõpru, kellega suhelda, ja neile olid tundmatud omaealiste tütarlaste tavapärased toimetused ja elukogemused. See kõik muutus 1914. aastal, kui Venemaa sõtta astus ja õed üleöö suureks pidid saama. Briti ajaloolase Helen Rappaporti raamat „Neli õde” näitab suurvürstinnade elu rõõme, ebakindlust ja valu keiserliku Venemaa viimsete päevade taustal. Oma raamatus tugineb Rappaport varem avaldamata kirjadele, päevikutele ja mälestustele. Haaravalt kirja pandud teos pälvis väga sooja vastuvõtu, muu hulgas valisid Goodreads.com lugejad selle 2014. aasta parimaks ajalooraamatuks.