Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUDaam kullas
Gustav Klimti maal „Daam kullas“, mida peetakse üheks 20. sajandi tuntumaks maaliks, jõudis kogu maailma uudispealkirjadesse sada aastat pärast valmimist, kui selle müügihind kerkis oksjonil 135 miljoni dollarini. Washington Posti ja varem Los Angeles Timesi ajakirjanik Anne-Marie O’Connor räägib meile haarava loo, kes oli too maalil kujutatud daam kullas tegelikult. Adele Bloch-Bauer oli silmapaistev Viini juudi seltskonnategelane, kelle isa oli Habsburgide impeeriumi ühe suurpanga omanik ja Berliini ja Konstantinoopoli vahel kurseeriva Idamaade Ekspressi juht ja kelle abikaasa Ferdinand Bauer oli suhkrutööstur. Bloch-Bauerid olid kunstimetseenid. 19. sajandi lõpu Viinis oli Adelel mässaja kuulsus. Ajal, mil naiste osalemist ühiskondlikus elus peeti mandumise ilminguks ja leiti, et see on vastuolus nende loomusega, väärtustas Adele avalikult naiste haridust. Oma särava olekuga inspireeris Adele ka Gustav Klimti, kes tegi temast rohkem kui sada joonistust. Raamatus tutvustatakse ka Klimti, vaese graveerija poega, keda kunstibürokraadid ei tahtnud tunda, geeniust, oma aja kunstiketserit. Kui natsid võimule tulid, konfiskeerisid nad portree Bloch-Bauerite paleest ja kõrvaldasid sellelt Adele nime, et keegi ei aimaks tema juudi päritolu. Natsiametnikud andsid portreele pealkirjaks „Daam kullas“ ning seda eksponeeriti kui Saksa kunsti taiest. Kuuskümmend aastat pärast natside kunstirööve põhjustas Adele Bloch-Baueri portree kümneaastase kohtuvaidluse Austria valitsuse ja Bloch-Bauerite pärijate vahel. Anne-Marie O’Connor töötas aastaid Reutersi väliskorrespondendina ja Los Angeles Timesi koosseisulise ajakirjanikuna. Tema artiklid on ilmunud sellistes väljaannetes nagu Esquire, The Nation ja The Christian Science Monitor. Praegusel ajal teeb ta kaastööd The Washington Postile Jeruusalemmast, kus tema abikaasa William Booth on sama väljaande bürooülem.
#Tegijatüdruk
Kui Sophia Amoruso oli teismeline, hääletas ta mööda maad ringi, varastas asju ja otsis prügikastidest saiakesi. Kooli pooleli jätnud, raha ja kindla sihita, kontrollis ta 22-aastasena kunstikooli fuajees dokumente, sest mingit töökohta oli ju tervisekindlustuse jaoks vaja. Just seal fuajees tuli ta mõttele hakata eBays kasutatud rõivaid müüma. Kümme aastat hiljem on Sophia veebipoe Nasty Gal asutaja ja juhatuse liige. Moekaupa müüva firma väärtuseks on 250 miljonit dollarit ja seal töötab üle 400 inimese. Sophia pole kunagi olnud tüüpiline, ei tegevdirektorina ega üheski teises ametis. „#Tegijatüdruku” kirjutaski ta kõikidele teistele endasugustele tüdrukutele: kõrvalseisjatele (ja siseringis olijatele), kes otsivad ainulaadset rada edu juurde, isegi kui see tee on paganama käänuline ja kubiseb pessimistidest. Sophia Amoruso tõestab, et edukus ei tähenda seda, millises ülikoolis sa käisid või kui populaarne sa keskkoolis olid. Oluline on usaldada oma vaistu ja sisetunnet, teada, milliseid reegleid järgida ja milliseid rikkuda, otsustada, millal nööbid korralikult kinni panna ja millal oma sisemine friik valla päästa.
Equestria Girls. Läbi võlupeegli
Kui printsess Videvikusära uus kroon Kristallimpeeriumist varastatakse, järgneb ta varas Loojangukumale võõrasse maailma, kus avastab korraga, et on muutunud… tüdrukuks! Et kroon tagasi saada ja ponimaale naasta, peab Videvikusära õppima, kuidas sobituda veidrasse uude maailma. Lisaks peab ta saama Loojangukuma asemel Kenterloti keskkooli sügisballi printsessiks. Õnneks on tal abiks Astel ja viis tüdrukut, kes on vägagi tema koduste ponisõprade moodi…
Eimiski
Hanif Kureishi musta huumoriga vürtsitatud uue romaani „Eimiski” peategelaseks on oma Londoni korteri seinte vahel päevi mööda saatev filmitegija Waldo, keda vaevab nii kehv tervis kui suutmatus leppida vananemisega. Tema eest hoolitseb abikaasa, mehest märksa noorem Zee. Ajapikku süveneb Waldos veendumus, et ta naisel on kõrvalsuhe, ja tema kinnismõtteks saab Zee ja tema kallima afäär paljastada ning nad selle eest maksma panna.
Tants lohedega II osa
Kuningas Joffrey käsul Kuningalinnas hukatud Ned Stark ei öelnud oma lastele suusoojaks, et tali on tulekul. Hilissügise viimased lehed langevad sama hoogsalt kui kuningad ja rüütlid. Müüri taga liginevad Ned Starki sohipojaks peetava Jon Snow juhitud Öisele Vahtkonnale iidsed olendid, kes ei tunne sõna „surm”. Uueks sõjaks valmistumise asemel peab aga Snow tegelema omade keskis rahu säilitamisega. Rahu on habras ka Talitundrus, kus Roose ja Ramsay Bolton ootavad viimast isehakanud kuningat, sõjaväe eesotsas liikuvat külmetavat Stannis Baratheoni, et tolle pea maha lüüa. Boltonid püüavad ohjata liitlasi ja reetlikus segaduses otsib oma võimalust Tõhk, keda tunti varem Theon Greyjoyna. Theoni õde purjetab samal ajal kiirelt Essose suunas, kus Daenerys Targaryen vajab hädasti lojaalseid liitlasi. Ka Daeneryse kasvavad lohed, kes tõmbavad oma ema tähelepanu poliitilistelt intriigidelt endale, löövad aina metsikuma hooga oma ürgset tantsu. Kuningalinn ootab aga kohtumõistmist kahe kuninganna üle, aimamata, kui suur oht maabus enne talve tulekut Westerose rannikul.
Kadunud naine
Imogenil on plaan. Ehkki pealtnäha laitmatus abielus imetlusväärse mehega, on ta ometi juba paar aastat salamahti raha kõrvale pannud, et põgeneda esimesel võimalusel. See avaneb siis, kui Imogen ülemusega Pariisi ärireisile sõidab. Selle asemel, et naasta messilt Dublinisse oma turvalisse ellu, põletab naine kõik sillad ja läheb hoopis Baskimaale, kus möödusid tema varased lapsepõlveaastad ja kust mees ei tohiks osata teda otsida. Mille või kelle eest ta pageb? Mida või keda ta otsib? Ebakindel ja pidetu lapsepõlv sundis turvalisust ihkava neiu abielluma Vince’iga. Mees, kes tundus esialgu meeldivalt hoolitsev, osutub paraku kontrollifriigiks ning allutab naise endale nii põhjalikult, et ainus väljapääs näib olevat jäljetult kaduda. Ent Vince pole mees, kes omandist võitlemata loobuks. Ta asub Imogeni otsima. Algab kassi ja hiire mäng, mis hoiab lugejat põnevil romaani viimaste lehekülgedeni.
Midagi on valesti
Kuuled jutte, kuidas see teistega on juhtunud. Tunned neile kaasa. Ja tead sügaval sisimas, et sinu endaga ei juhtu seda mitte kunagi. Ehkki tegelikult pole sul õrna aimugi. See on romaan ellujäämisest ja ühe punaseruudulise jope tähtsusest. Taltsatest leegiheitjatega kaljukassidest. Põhjatust tundrujärvest, kuhu keegi minna ei tohi, ja sellest, kuidas end lõpuks püsti ajada, ehkki oled surmkindel, et rohkemaks pole sa suuteline. „Üks rabavamaid abielulahutuse kirjeldusi, mida ma kunagi olen lugenud, halastamatult aus jutustus sellest, mis tunne on, kui sind petab, põlgab ära ja jätab maha sulle kõige kallim inimene.” Jens Liljestrand, Expressen
Tillud vabamehed
Achingi talus on keeruline aeg – jões luurab koletis, teel liigub peata ratsanik, mägedest laskuvad õudusunenäod ja köögis askeldavad tillukesed punase peaga mehikesed, kes ütlevad, et nad on Nac Mac Feegled, Tillud Vabamehed, kes on joomise ja laamendamise eest Haldjamaalt välja aetud. Ja nüüd on Haldjate Kuninganna röövinud Tiffany Achingu väikese venna (kuigi Tiffany ei pea seda just läbinisti halvaks sündmuseks). Tiffany peab ta tagasi tooma. Tal on abiks relv (praepann) ja oma vanaema võluraamat (tegelikult küll "Lammaste ihuhädad"). Terry Pratchett on üks populaarsemaid kaasaegseid kirjanikke. Teda tuntakse eriti tänu tema erakordselt edukale Kettamaailma sarjale, mis on mõeldud täiskasvanutele, kuid mida loevad ka paljud noored huvilised. Tema esimene Kettamaailmal aset leidev noortele lugejatele mõeldud romaan "Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised" võitis 2002. aastal Carnegie medali ning tema teoste hulka kuulub ka rida teisi noortele lugejatele mõeldud raamatuid, sealhulgas "Bromeliadi" triloogia, mille põhjal hakatakse looma suurejoonelist animeeritud filmi. Terry Pratchett elba Inglismaal Wiltshire's, arvuti klaviatuuri taga ja ütleb, et "ta ei taha hakata normaalset elu elama, sest tal on tunne, et ta üritab juba niigi elada korraga kolme elu".
Graniitmees
Me tulime siia linna 1922. aasta kevadtalvel, varsti pärast seda, kui mu mees oli vangilaagrist vabanenud ja meid oli laulatatud. Me suusatasime läbi märtsikuiste metsade, lumi oli paks ja kleepuv, põhjapoolse Soome suured kuusikud ei tahtnud meid minna lasta. Me tungisime sellele maale, surusime suuski lumest läbi, tõukasime tagant, nii et silme ees must, seljakott seljas ja ema kootud käpikud käes. Sirpa Kähköse romaan „Graniitmees” („Graniittimies”, 2014) on lugu Soome noortest, kes 1920. aastatel salaja Nõukogude Liitu läksid. Nad loobusid oma kodumaast, nimest ja emakeelest. Nad uskusid, et ees ootab uus elu, tööinimeste paradiis, mille nemad ise üles ehitavad. Kuid utoopiad ei teostu ja maa, Stalini-aegne Nõukogude Liit, kuhu nad õhinal olid tulnud, ei võtnud neid omaks. Sirpa Kähkönen (snd 1964) on tänapäeva Soome tunnustatumaid kirjanikke. Ta on hariduselt ajaloolane ja kirjutanud mitmeid romaane oma kodukandi Kuopio lähiajaloost. Teos käsitleb tundlikku teemat – Soome pahempoolsete käekäiku sõdadevahelisel ajal. Ka on see raamat osalt Sirpa Kähköse perekonnalugu.
Kõike head, Toriseja!
Ise tehtud on alati kõige paremini tehtud. Olgu kodu, püksid või kirst. Romaan „Kõike head, Toriseja!“ räägib padusoomlaslikest põhiväärtustest, elust, surmast ja paneelmajade ehitamisest. Toriseja on otsustanud kirjutada endale ise järelehüüde, sest kes teine tunneks paremini tema elu ja tegemisi. Hauakivigi olgu aegsasti valmis, kui kord juba odavalt saab. Testamendis võtab toriseja kokku oma materiaalse ja vaimse pärandi, mida on ei rohkem ega vähem kui terve põlvkonna jagu. Toriseja tahab ise otsustada, kes saab maja, kes Vord Eskorti ja kummale miniale jääb kumb perenaise ehetest. Samal ajal heidab vana mees pilgu ka tagasi minevikku, asjade algusesse, sünnile ja lapsepõlve. Elule tagasi vaadates tuleb torisejal tunnistada, et temagi on teinud elus mõne vea. Ühe või kaks, oleneb, kuidas lugeda. Eesti keeles on ilmunud varem Tuomas Kyrö „Kerjus ja jänes“ (Tänapäev, 2012).