Margareti juhtimisel kooli, annab oma panuse Peteri sünnipäevapeo korraldamisse ja teeb lauamängus sohki. Nagu ikka, on tulemus võrdlemisi hirmus.
Oma kolmekümnenda romaani on Lõuna-Eesti kirjanik Marje Ernits pühendanud Eesti Vabariigi 100. juubelile ja valinud selle pealkirjaks Lydia Koidula tuntud luulerea. Loo tegevus toimub Eesti omariikluse algaastail vaheldumisi nii linnas kui selle lähistel maakohas. Pärast vana peremehe surma pärib Luige talu poeg Lembit, tema õde Erna kolib elama linna. Tartu Tütarlaste Koolis hea hariduse saanud Erna saab tööd kondiitrina, hiljem aga siirdub riigitööle. Kui ta kihlatu 1918. a Petrogradist naaseb, loodavad noored abielluda, kuid peigmeest tabab õnnetus ja ta ei jõuagi altari ette. Noor naine töötab püüdlikult ja raske haiguse kiuste jõuab elus iseseisvalt edasi. Vend Lembit on aga läbinisti talupidaja ning ta ei mõtlegi muust kui oma talust, maast ja kariloomadest, otsides võimalust oma unistuste teostamiseks. Eesti oma riigi loomine, Tartus sõlmitud rahuleping ja poja sünd innustavad teda talu majandamiseks mõndagi uut ette võtma, sealhulgas alustama tulutoova linakasvatamisega. Põnevaid uuendusi aitab tal ellu viia talu sulane, kes kaotas oma isatalu sõja päevil. Romaani tegelased on tublid Eesti inimesed, kes visa ja püüdliku tööga panid aluse noore riigi õitsengule ja kestmajäämisele.
Romaan kirjeldab Maailmapanga külmaverelise, Saksa päritolu paraguaylasest juhi reisi oma värvika ja tundliku hispanistist abikaasaga ühe Lõuna-Ameerika riigi terrorismi keskpunkti Falklandi sõja ajal. Ta läheb appi oma õetütrele, keda võimud peavad vangistuses ja piinavad luuletuste kirjutamise eest. Raamatus heidetakse huumoriga vürtsitatud pilk meie aja paradoksidele, lugeja ette ilmuvad tegelikud ja kujutletavad paigad Asunciónis, Corrienteses, Buenos Aireses, Mehhikos, New Yorgis, Pittsburghis, Oklahomas, Madridis, Pariisis ja Bukarestis. Kriminaalse loo varjus kohtuvad poliitilised, mütoloogilised, eksistentsiaalsed, ühiskonnakriitilised, ajaloolised, erootilised ja kirjandusloolised süžeeliinid. Juan Manuel Marcose (1950) „Gunteri talv“ on esimene eesti keelde tõlgitud Paraguay romaan. 1987. aastal ilmunud teose võtsid hästi vastu nii lugejad kui kriitikud, ilmumisaastal pälvis romaan El Lectori auhinna ning valiti Paraguay aasta raamatuks.
Madison, Rachel, Barbara ja Melinda on juba nooruspäevist alates veetnud ühe augustinädala koos, puhates eri paigus ookeani ääres. Nad kutsuvad end augustitüdrukuteks. Pärast Melinda traagilist hukkumist see tore traditsioon soikub, neljas augustitüdruk on ju puudu. Aastaid hiljem, kui seltskonnaga liitub naistele vanuselt tütreks sobiv Baby, saadakse taas kokku, et veeta kaks augustinädalat metsikul saarel. Baby on aga siiski paarkümmend aastat noorem kui vana sõpruskond ning vahepealsed aastad on jätnud oma jälje ka teistele …
Projekt Rosie – naiseotsing – on lõppenud ning geneetikaprofessor Don ja meditsiinitudeng Rosie on õnnelikus abielus. Ent juba ootavad neid uued katsumused – Rosie on rase. Don seab eesmärgiks välja selgitada kõik, mis isaks saamisega seondub, kuid omapärane uurimismeetod viib ta seadusega pahuksisse. Õnneks on nõu andmas tema parim sõber Gene, kes saabub New Yorki pärast lahkuminekut abikaasa Claudiast. Nii tegelebki Don korraga tohutu hulga probleemidega – uurib „teaduslikult” rasedust, püüab taas kokku viia Gene’i ja Claudiat, päästab pesapallifänn Dave’i firmat ning ei pane tähele suurimat probleemi: ta võib ilma jääda Rosiest ajal, mil naine teda kõige rohkem vajab. Romaan „Abielu Rosiega” (The Rosie Effect) on järg 2013. aastal ilmunud menukile „Naiseotsing” (The Rosie Project).
Soomerootsi kirjanik Ulla-Lena Lundberg (s 1947) sai oma romaani „Jää“ eest 2012. a Soome tuntuima, Finlandia kirjandusauhinna. Teose tegevus toimub suure saarestiku väikesel saarel, kuhu pärast sõda saabub uus kirikuõpetaja Petter Kummel koos oma naise ja väikese tütrega. Elurõõmsale ja heatahtlikule pastorile tundub, nagu oleks ta paradiisi jõudnud, sõda on seljataga ja elu hakkab taas rööbastesse minema. Tema kõrval on armastatud naine Mona, kes teeb kõik, et nende elu uues kohas laabuma hakkaks. Väikeses saarestiku koguduses puutuvad nad kokku väga erinevate inimestega alates Nõukogude Venemaalt põgenenud arstist Irene Gyllenist kuni vaikse Posti-Antonini, kellest saab pastoripere kõrval üks romaani kesksemaid tegelasi. Ulla-Lena Lundberg on pärit Ahvenamaa servalt väikesaarelt Kökarilt ja romaan tuginebki suuresti kirjaniku perekonna loole.
Turu linnas asuva baari põrandal lebab kuulidest puretud laip: vihatud ja kardetud kohalik pätipealik on surnud. Oranži mütsiga püstolikangelane lahkub sõnatult. Kolm aastat hiljem kohtab eradetektiiv Jussi Vares suvefestivali melus vana tuttavat, ekspolitseinik Eero Prännit, kellel on lahendamata jäänud kuriteo kohta värsket teavet. Seejärel kaob Pränni nagu tina tuhka. Segapundart lahti harutades kogeb ja näeb Vares nii mõndagi. Saatuslikku performance’i-kunstnikku, gangsteritriot Kurikka külast, grillipidu, kus maisitõlviku asemel kasutatakse käsigranaati. Ja väga õrnas kohas on neli sentimeetrit jääkülma terast. Reijo Mäki Varese-sarjas on varem eesti keeles ilmunud „Kolmeteistkümnes öö” (2005), „Kollane lesk” (2006), „Hard Luck Cafe” (2007), „Aprillitüdrukud” (2009), „Kolme jalaga mees” (2012), „Šerif” (2014) ja „Indiaanlane” (2016).
Enn Soosaar (1937–2010) oli eesti tõlkija, kriitik ja publitsist, president Lennart Meri hea sõber ja nõuandja. Tema isa Albert Soosaar (1906–1995) oli Hageri ja Tallinna Jaani koguduse õpetaja. „Isa ja aeg” ilmus esimest korda Loomingu Raamatukogus 2007. aasta viiendas numbris ning sel oli ebatavaline lugejamenu. Autori perekonnaloole tuginev mõtisklus käsitleb vanaisa, isa ja poja elu kaudu Eesti XX sajandi ajalugu, pannes lugeja endaga kaasa kulgema ja -mõtlema. Käesolev väljaanne sisaldab ka temaatilist fotomaterjali. See oli sügaval nõukogude ajal. Isa oli sattunud nägema kellegi eestikeelse tippkommunisti – ma ei mäleta enam, kelle – ateistlikku targutust teemal, kuidas usk on oopium rahvale ja et kui vanakesed, kes ei saanud kodanlikul ajal korralikku haridust, on siit ilmast lahkunud, ei tule keegi enam kirikusse. Uus sugupõlv muudab arhitektuurija kunstiväärtuslikud kultusehooned muuseumideks, kontserdisaalideks, spordihallideks; väheväärtuslik religioosne risustus kaob Nõukogude Eesti kultuurimaastikult. Isa muigas talle iseloomulikku muigamist ja ütles siis: „Ühel päeval tulevad needsamad tänased kommud kirikusse ja võtavad kogudusekojas istet esimestel pinkidel.” See ei olnud isegi ennustus.
„Keisri hull“ (esmatrükk 1978) on tuntuim Jaan Krossi romaan, mis jutustab Võisiku mõisas elanud Timotheus von Bocki elu ja saatuse kaudu 19. sajandi algupoole Vene tsaaririigi sisepingetest. Romaan põhineb Vene armees polkovnikuna teeninud ja ka 1812. aasta isamaasõjast osa võtnud Timotheus Eberhard von Bocki (1787–1836) kompromissitul võitlusel isevalitsusliku ja pärisorjusliku süsteemi vastu. Hoolimata lähedastest suhetest keiser Aleksander I-ga kuulutati Bock tema ideede pärast hulluks ja teda hoiti mitu aastat vangis. Romaanis on nähtud ka ridade vahele kirjutatud vihjeid „Keisri hullu“ ilmumisaja, 1970. aastate oludele Nõukogude Liidus. „Keisri hull“ on tõlgitud vähemalt 16 keelde ja on seega üks maailmas tuntumaid eesti kirjandusteoseid üldse.
"Dr Riina Raudsik on pikaajalise kogemusega arst, keda süsteemis nimetatakse tihti kassiks, kes kõnnib omapead. Oma julgete väljaütlemiste pärast on teda palju hukka mõistetud, kuid tema patsiendid hindavad tema pühendumust kõrgelt. Teda on alati huvitanud terviklik tervishoid, kus tõenduspõhine meditsiin ja täiendavad tervenduspraktikad ning inimese enda vastutus tervise eest teevad ühiselt koostööd. Raamatus „Energiakriis. Keha häirekell” kirjutab ta sellest, miks energiakriis tähendab kudede liigset hapestumist, põletike teket ja autoimmuunhaiguste väljakujunemist, miks ravimid tervist ei anna ning milline peaks olema inimese enda otsustusvõime organismi energeetiliste protsesside taastamisel. Meie perearst dr Riina Raudsik on ligi 40-aastase staažiga tohter, keda tema kolleegid kas pooldavad või sarjavad „teistmoodi” vaadete pärast. Ometi armastavad patsiendid teda palavalt. Kuna Riina maailmapildis ühenduvad akadeemiline tõenduspõhine meditsiin ja n-ö alternatiivsed tervenduspraktikad, siis on minu meelest dr Raudsiku puhul tegemist pigem suure novaatoriga, kes aitab patsientidel leida õige tee, et oma hädadega nii pro- kui retroaktiivselt ise toime tulla. Lõppeks saame me enda jaoks ise alati enim ära teha, kuid vajame selleks suuniseid. Tore, kui neid jagab kogenud arst, kes on õppinud inimest tundma nagu tema kolleegidki ja samas jaksab ennast täiendada ka teiste vaatenurkadega. Kindlasti seisame meditsiinis nagu paljudes muudeski valdkondades täna murrangulise ajastu keskel ja iga uus lähenemine hirmutab, ent arengud just nii toimivadki. Tiina Jokinen