Alfred Rosenberg oli Joseph Goebbelsi ja Hans Franki kõrval ainus Kolmanda Reich’i ninamees, kes pidas natsivõimu ajal päevikut. Eestis kasvanud ja koolis käinud ning Hitleri ideoloogiavolinikuks ja idaalade ministriks tõusnud Rosenbergi päevik leiti sõja lõpul ühest Baieri lossist. Neil viiesajal leheküljel kirjeldab Rosenberg oma rolli kogu Euroopat hõlmanud kunstiröövides ja idaalade julmas okupatsioonis, vestlusi Hitleriga, lõputut rivaliteeti Göringi, Goebbelsi ja Himmleriga ning muidugi oma mõtteid ajaloost, aarjalastest ja juutidest, mis leidsid lõpuks väljenduse holokaustis. Päevikut kasutati tõendusmaterjalina Nürnbergi protsessil, aga siis läks see arusaamatul kombel kaotsi, kuni seda pakuti 2001. aastal Ühendriikide holokaustimuuseumile miljoni dollari eest müüa. „Kurjuse päevik” ongi ühtaegu ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest Rosenbergi silme läbi ning detektiivilugu selle ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest. Robert Wittman (snd 1955) rajas FBI kunstikuritegude rühma ja oli juurdlusbüroo ekspert kultuuriväärtuste varguste alal. Ta on kirjutanud menuraamatu „How I Went Undercover to Rescue the World’s Stolen Treasures” (2010). Robert Wittman elab Pennsylvanias. Tema koduleht: www.robertwittmaninc.com David Kinney on Pulitzeri auhinnaga pärjatud ajakirjanik, kes on kirjutanud kaastöid sellistele väljaannetele nagu The New York Times, The Washington Post ja The Boston Globe. Ta on kirjutanud ka raamatu „The Dylanologists: Adventures in the Land of Bob” (2014). David Kinney elab Philadelphias. Tema koduleht: davidkinney.net E-raamat ei sisalda fotosid.
Jõuludeni on jäänud neliteist päeva. Amber Brown teeb ettevalmistusi nii nagu tavaliselt. Talle meeldivad pühad ja kõik mis sellega seotud: kingituste hankimine, pakkimine ja avamine. Aga sel aastal tuleb jõuluaeg Amberi perre koos suurte muutustega. Tema isa on välismaalt tagasi ja üürib Amberi ja ema kodu lähedale korteri. Vanemad jagavad tema hooldusõigust. Paraku ei saa Amber varsti enam aru, kelle oma ta on. Talle tundub, et pool temast kuulub emale ja pool isale. Ta nagu ei olekski enam tema ise. Vanemad on paljudes asjades eriarvamusel. Ema ei luba Amberil kõrvadesse auke teha, isa ei tea sellest aga midagi. Ja nüüd otsustab tüdruk ise, kuidas tegutseda. Kõrvad peaksid ju ometigi temale endale kuuluma!? Paula Danziger (1944–2004) oli Ameerika kirjanik, kes kirjutas üle kolmekümne raamatu nii lastele kui ka noortele. Amber Brown on tema realistlike lastejuttude sarja peategelane. Ladusad ja humoorikad lood räägivad algklassides õppiva Amberi elust, tema suhetest sõprade ja vanematega. AVITAmiini sarja raamatud sobivad lugemiseks alates 8. eluaastast.
„Trainspottingu“ sündmustest on möödunud kümme aastat. Simon „Sick Boy“ Williamson, läbikukkunud sahkerdaja, sutenöör, pereisa ja ärimees, pöördub Londonist tagasi Edinburghi ja püüab ellu viia uut unistust pornograafilise filmi režissöörina ja produtsendina. Selle käigus viib saatus teda taas kokku Mark Rentoniga, kes omal ajal sõprade narkorahaga Amsterdami põgenes. Samal ajal püüab Danny „Spud“ Murphy elu hammasrataste vahelt pääseda, Francis Begbie aga vabaneb vanglast, täis tahet kogu maailmale ja ennekõike Rentonile kätte maksta. Taas läheb lahti pöörane karussellisõit, mille tagajärjed on etteaimamatud. Irvine Welshile omase psühholoogiliselt terava sulega kirjutatud satiiriline komöödia ilmus originaalpealkirjaga „Porno“ ning 2017. aasta veebruaris jõuab kinodesse ka teose ainetel vändatud film.
Rocco Schiavone on arrogantne ja sageli kahtlaste töömeetoditega politseiuurija, kes hämaratel asjaoludel on saadetud Põhja-Itaaliasse Valle d’Aosta ringkonda. Elupõlise roomlasena vihkab ta lund ja keeldub kategooriliselt kandmast rohmakaid talvesaapaid, rikkudes kõrgi kangekaelsusega Alpide suusakuurorti oludes täiesti sobimatuid Clarkse. Schiavone esimene juhtum uues töökohas käivitub siis, kui õhtuse rajahoolduse käigus ilmub lume alt välja surnukeha. Kõne tuli jaoskonnast. See tähendas kaheksanda astme jama. Võib-olla isegi üheksanda. Rocco Schiavonel oli oma isiklik skaala kõikide nende jamade hindamiseks, mis elu talle iga päev vähimagi kaastundeta kinkis. Skaala algas kuuendalt astmelt. See hõlmas koduste kohustustega seotud asjaajamisi: poes käimine, torulukksepad, korteri üür. Seitsmendale astmele jäid kaubanduskeskused, pank, postkontor, laboratooriumid, analüüside tulemused, arstid üldiselt, aga eelkõige hambaarstid ning lõpuks õhtusöögid töökaaslaste või sugulaste seltsis, jumal tänatud, et viimased elasid Roomas. … Viimaseks oli tema skaalal kümnes aste kõigi ülejäänud jamade ema: kuritegu, mille ta ära pidi lahendama. Roomas sündinud krimikirjanik Antonio Manzini (1964) on tegev ka näitleja ja stsenaristina. 2013. aastal avaldatud „Must rada“ (Pista nera) on Rocco Schiavone seeria esimene romaan.
Varasel hommikutunnil võtab üksik mees ette rännaku mäe tippu. Seal üleval, maailma serval kivi peal istudes on tal ees kümme tundi valget aega. Sellest peab piisama, et panna tundmatule lugejale mõeldes kirja elusündmused, mis on toonud ta siia kaljuservale, jättes talle vaid tühjad käed. On ta mõrvar? Või üksnes aitas sihikindlalt inimesi, kes olid talle lähedased? Kui päev loojub, jääb teha veel vaid üks viimane samm. Kõik karate põhireeglid algasid sõnaga hitotsu – esiteks … Kõik olid samavõrd tähtsad, ükski polnud olulisem, ükski polnud vähem oluline kui teised. Ka täna, kui ma istun siin Bocksbergil ja kirjutades minevikku meenutan, märkan, kuidas mu elu hetked üksteise alla mattusid ja kõik omandas tähenduse alles kogusummana. Vaid tagantjärele muutuvad selgeks seosed, mis ühendasid kõiki mu elu hitotsusid. Alpi mägede keskel üles kasvanud, kuid erinevais maailma paigus elanud mitmekülgselt andekas austerlane Hans Platzgumer (1969) kogus juba enne kirjutamisega alustamist tuntust helilooja ja muusikuna ning on harrastanud erinevaid stiile alternatiivrokist ja pungist elektroonilise ja teatrimuusikani. Ta on olnud Grammy nominent ja mängib mitmeid pille, tema arvel on 60 albumit ja üle 1000 kontserdi üle maailma. Alates 2005. aastast on ta olnud haaratud kirjutamisest ning suurima menu tema romaanidest on saavutanud just 2016. aastal ilmunud „Serval“ (Am Rand). Kirjanikuna huvitavad Platzgumerit eksistentsiaalsed teemad ja äärmuslikud olukorrad: hall tsoon elu ja surma vahel, vastutuse võtmine, valikute eetilisus, piirsituatsioonid, milles avaldub inimese tõeline olemus. Tema kirjutamisstiil on napp ja peaaegu lakooniline, ent lummav oma lihtsuses. Ka keeruliste teemade käsitlemisel ei kaldu Platzgumer ilustustele ega sentimentaalsusele; ta ei moraliseeri kunagi, vaid jätab hinnangu andmise lugeja hooleks.
Meid ümbritseb tuleviku ja mineviku võrgustik: juurdepääsupunktid, juhuslikud süsteemihäired ning inimesed, kes vastutavad kõige selle turvalisuse ja hoolduse eest. Kui oled ühena neist sündinud, ei põgene sa oma saatuse eest. Rooma leegionär, araabia poiss Inglise kloostris, valgustusajastu teadlane, vaid teadvusena eksisteeriv uurija – need on mõned tegelased väga erinevaist maailmaist, tegelased, kes ometigi kohtuvad kahte aastatuhandet hõlmavate sündmuste jadas. „Lux Gravis” on lugu ajast, mis oleks võinud kulgeda teistsugust rada pidi. Ajalookroonika ja ulmemüsteeriumi elemente kombineeriva romaani tegelased ja sündmused on reaalsed, heites hoopis uut valgust mitmele Euroopa ajalugu mõjutanud otsusele.
On aasta 1994. Verinoores Eesti Vabariigis käib võitlus selle nimel, kes kontrollib riigi ühtkasulikumat majandusharu – alkoholiturgu. Illegaalses alkoholiäris ringlevatemiljonite jälgi palgatakse ajama intriigide tõttu tööta jäänud tipp-kriminalist Mändmaa. Ootamatult satub uurija aga olukorda, kus tal tuleb lisaks kaduma läinud viinatehastele otsida ka Venemaalt varastatud tuumakohvreid. GRU ja KGB omakorda värbavad neilt varastatud kohver-tuumapomme otsima Palgasõduri, tabamatu diversandi ja palgamõrtsuka. Mängusekkuvad rahvusvahelised luure- ja terroriorganisatsioonid. Kas kohvrid õnnestub leida või ähvardab Tallinna linna tõesti tuumaplahvatus? Endine kriminaalpolitseinik ja eriteenistusejuht Kalle Klandorf pakub omakolmandas krimiloos ühe intrigeerivama Estonia hukkumise versiooni. Raamatu (anti)kangelase eluohtlike seikluste kaudu saab autor rääkida sellest, mida taoma värvikast töisestminevikust muidu kunagi avaldada ei saaks.
Kes on inimene ja mis on tema tegevuse eesmärk siin Maa peal? Miks on inimene astunud kõrvale oma tegelikust arenguteest ja asunud hävitama koduplaneeti Emakest Maad, olles sellisena kõige kahjulikum olend nii sellel planeedil kui ka kogu Universumis? Sellisel kriitilisel ajaperioodil, mil inimkond on teel kuristikku, pakub Vene vaimne õpetaja, Viimse Testamendi Kiriku nime kandva uue vaimse liikumise juht Vissarion õpetust, mis aitab ületada nii ilmalikust kui ka dogmaatilisest religioossest maailmavaatest tulenevat killustatust. See on õpetus inimese taevasest ja maisest päritolust, vaimu ja mateeria kooseksisteerimisest. Sellele õpetusele tugineb Lääne-Siberis, Sajaanide eelmäestikus 1990. aastatel Vissarioni loodud ökokogukond, mis on rajamas uut ühiskonda ja seab igapäevaelus esikohale hinge arendamise armastavate ja harmooniliste suhete kaudu üksteise ja loodusega. Sellest raamatust leiab lugeja Vissarioni antud esmased õpetuslikud alused, mida tema järgnevad raamatud avavad konkreetsetes elulistes olukordades, vastates inimeste esitatud küsimustele.
SEE ON CELAENA SARDOTHIEN. IMEILUS. SURMAV. SUURSUGUSEKS LOODUD. Endovieri räpastes, pimedates soolakaevandustes kannab eluaegset karistust kaheksateist-kümneaastane tüdruk. Ta on koolitatud palgamõrvar, oma ala parim, kuid tegi saatusliku vea. Ta jäi vahele. Noor kapten Westfall pakub talle tehingut: vabadus vastukaaluks tohutu ohvri eest. Celaena peab esindama printsi elu ja surma peale peetaval turniiril – võideldes andekaimate varaste ja palgamõrtsukatega kogu riigist. Ükskõik, kas elu või surm: igal juhul saab ta vabaks. Tulgu võit või kaotus, ta avastab oma tõelise saatuse. Aga kas see sulataks palgamõrvari südame?