Muuseumikuraator Grace McKenzie on jahmunud, kui saab teada, et ta kunagine kihlatu Steven Hatfield on mõrvatud. Testamendiga on Steven talle pärandanud kunstigalerii New Hope´is Pennsylvanias. Oletades, et Grace pärandusest loobuda kavatseb, on Steven lisanud palve, et naine veedaks nädala galeriis, enne sellest lõplikku loobumist. Kohusetundest mehe vastu, keda ta kunagi armastas, nõustub Grace nädalaks New Hope´i sõitma. Tema pole ainus, kes selleks nädalaks väikelinna sõidab. FBI agent Matt Baxter on ainult ühel põhjusel sama teinud – puhastada isa nimi lavastatud mõrvasüüdistusest. Otsides vastuseid küsimustele, avastavad Matt ja Grace, et selle võluva väikelinna rahuliku koore all on peidus vana saladus, mida linnarahvas hea meelega jätakski peidetuks. Ja kui nende otsingud lõpuks näivad kuhugi viivat, on neile jäänud vaid loetud tunnid, saamaks teada tõde või lasta end matta sellega koos.
Kui veri voolab, siis ajaleht müüb. Lehetoimetuste põhireegli kohaselt avaldatakse kõige võikamad lood esikaanel, et köita inimeste tähelepanu. Aga kui Corina Vasquez teeb verise esikaaneloo, satub ta hoopis mõrtsuka tähelepanu keskpunkti. Hiljuti Matthew Hendersoni assistendiks edutatud, California Valley Voice’i uuriv ajakirjanik Corina püüab oma ülemusele, töökaaslastele ja iseendale tõestada, et on selle töökoha jaoks ideaalselt sobiv. Kui räpasest viinamarjaistandusest leitakse linna esimese naismeeri surnukeha, saab Corina oma võimaluse. Siis toimub järgmine jõhker mõrv, mis on eelmisega seotud. Corina asub mõlema tapmise üksikasju paljastama ja teda haarab kahtlus, et ta on mingisuguse suure vandenõu jälil. Teda saab aidata ainult üks inimene – uus linnapea Wes Shaw: mees, kes murdis tema südame. Wes ihkab teda tagasi. Henderson soovib, et ta lõpetaks selle looga tegelemise. Ja kui juhtumi uurimine Corina rambivalgusesse tõstab, avastab naine, et temast on saanud ettearvamatu ja meeleheitliku vaenlase märklaud.
Selgeltnägemisvõime eest tuleb kõrget hinda maksta. Kui firma Süvavee Päästetööd alustab jahti Marie Josephine’ile, siis näib see olevat tavaline sukeldumisprojekt… kuni Genevieve Wallace näeb vees surnud naise vaimu, kelle tühjad silmad Genevieve’ile lausa hinge põhja süüvivad. Genevieve on nähtust hirmunud ja segaduses, see püsib tal meeles ja kummitab teda. Mitte keegi – isegi mitte ta sukeldumispartner Thor Thompson – ei usu teda. Kui rannalt leitakse veest välja uhutud noore naise laip, siis kõik arvavad, et see ongi Genevieve’i “nägemus”. Aga Genevieve teab tõde: surnud naine ei ole see vaim, keda ta nägi, vaid hoopis vägivaldse mõrvari järjekordne ohver. Tema ja Thor on sunnitud tunnistama, et maailmas on asju, mida ei saa ära seletada. Nad lihtsalt on. Neil tuleb mingil viisil lahendada ühekorraga vägivaldse mineviku ja tänase päeva saladused, pannes selles hirmukuristikus kaalule oma elu.
Spetsialist tapmise alal, Inkvisiitoriks ristitud sarimõrvar, on tapnud rohkem kui tosin naist eri linnades ning võimudel pole vähimatki aimu, kellega tegu. Ta on hoolikas, järjekindel ning pole kahtlustki, et ta jätkab tapmist. Ning nüüd on mõrvar võtnud sihikule Birminghami psühholoogi Jenna Kincaidi. Olles veendunud, et Inkvisiitor tappis ta ainukese õe, on eruseersant Sean Murphy jahtinud tapjat vaid ühe mõttega: kättemaks. Kui vaist teda ei peta, juhib Jenna Kincaid teda Inkvisiitori jälgedele. Ent Jenna on läinud Seanile südamesse, nagu ükski teine naine pole talle juba ammu läinud. Ning nüüd püüab mees meeleheitlikult Jennat kaitsta, sest hullunud tapja on hakanud seda kohutavat mängu pööraselt nautima. Ja kui võidab mõrvar, on Jenna see, kes peab maksma kõrgeimat hinda…
Koos venna ja vennatütrega nädalavahetust veetes läheb Beth Anderson endast välja, kui avastab rannal jalutades midagi pealuule sarnanevat ja talle meenub kohe pensionile jäänud vanapaar, kes mõne kuu eest saare ranniku läheduses kadus. Võõra lähenedes sattub Beth segadusse ja katab leitu kinni. Kui ta hiljem randa läheb, on pealuu kadunud. Kuna leiu ainsaks tunnistajaks on vennatütar, ei saa Beth võimudele midagi teatada. Vend leiab, et pealuu annab head ainest looks, mida rääkida õhtul saare laagrilõkke ümber. Seda lugu kuuleb pealt puhkajate seltskond – kaasa arvatud karismaatiline Keith Henson, rannal nähtud võõras. Kõik heidavad salapärase loo peast kui kujutluse vilja, kuid kui Beth kuuleb kedagi oma telgi läheduses, saab ta kohe aru, et ta kahtlused pole alusetud. Otsustanud leida politseile esitamiseks kindlad asitõendid, sukeldub Beth sügavamale pealuu saladusse – ja ükskõik, kuhu ta ka ei läheks, ilmub välja Keith Henson. Keith väidab, et püüab tema turvalisust tagada, kuid Beth tajub midagi muud. Siis uhutakse kaldale laip ja Beth hakkab mõtlema, et ta võib vajada rohkem abi, kui ta arvata oskas. Uurijatöö on ohtlik mäng ja keegi tahab, et Beth selle mängu lõpetaks.
[i]Buchanani sarja II raamat[/i] Elissat ei muutnud Walkeri jaoks vastupandamatuks mitte ainult naise isetehtud küpsised… Kui endine merejalaväelane Walker Buchanan aitab Elissa Towersil rehvi vahetada, kinnitab mees endale, et see on kõigest heanaaberlik tegu. Ja kui Elissa küpsetab talle tänutäheks piruka, on see lihtsalt vastuteene… On ju nii? Mõlemad on tõotanud enam mitte kunagi kohtama minna. Elissa on otsustanud kaitsta oma väikest tütart ja see tähendab, et ohtlikud mehed tuleb unustada… eelkõige süngete saladustega endised merejalaväelased. Walker teab, et ta ei sobi pereeluks… selle eest hoolitses tema enda napakas perekond. Ometi lendab nende vahel sädemeid. Nüüd üritavad nad kõigest väest “lihtsalt sõpradeks” jääda, ent iga järgmise suudluse järel on see üha keerulisem… Eelmised raamatud: Hõrgutav. Buchanani sarja I raamat Särin. Buchanani sarja III raamat Ahvatlev. Buchanani sarja IV raamat
Iga pilt jutustab loo… ja Zoe Foster jõuab joonistades ohtliku järelduseni. Kui koomiksitegija Zoe Foster komistab New Yorgis oma töökoha lähedal põiktänaval naise surnukehale, käitub ta nii nagu heale linnakodanikule kohane ja helistab hädaabinumbrile. Aga selleks ajaks kui politsei sündmuspaigale jõuab, on tekkinud väike probleem: laip on kadunud. Tõestusmaterjalita, et mõrv on tõepoolest toimunud, jätab politsei tema mure tähelepanuta, kuid nagu eradetektiiv Kitty Floyd, kes on tema menuka koomiksi peakangelanna, ei lase Zoe end heidutada.
Igast iniesest jäävad eluteele jäljed. Nendest moodustub rada, mida tema järeltulijad järjest püsivamaks ja laiemaks tallavad, et hilisematel põlvkondadel oleks kergem seda mööda kõndida. Erandliku elusaatusega Helene oli tubli maanaine, kellel paraku ei olnud järeltulijaid. Ta tegi oma igapäevatööd nurisemata ja muretsemata, et tema tööst siia ellu jäetud jälg on nagu lummetallatud rada, mis järgmisel kevadel kaob ja olematusse haihtub.
Septembrikuu algus toob ühte Tallinna gümnaasiumi lõpuklassi uue õpilase – nägusa ja kütkestava Ruubeni, kes võidab oma meeldiva oleku, erakordse tarkuse ja sarmiga otsekohe koolikaaslaste poolehoiu. Ent kõigi üllatuseks näib noormees kaunitest kooliõdedest enim huvi tundvat hoopis paksukese ja paljude pilkealuse Kirsipiia vastu. Tüdruku vastu, keda keegi endale sõbraks ei taha. Keda isegi ta enda kass mingil seletamatul põhjusel vihkab. Kelle ainus meelelahutus on oma kurbust, üksildust ja tõrjutust peletada krõpsupaki või kommikoti sisu tühjendades. Hoolimata ebavõrdsest taustast areneb vastastikune sümpaatia Kirsipiia ja Ruubeni vahel kiiresti sügavaks armulooks, mille taga peituvaid tumedaid ohtlikke hoovusi armastuse kõikvõimsusesse sinisilmselt uskuv tüdruk esialgu aimatagi ei oska. Hiiumaal elavalt õpetajaharidusega autorilt on varem ilmunud humoorikas fantaasiaromaan „Lepatriinupüüdja“ ja müstiline põnevusromaan „Martin Greeni juhtum“. Ta kirjutab artikleid, teeb kaastööd ajakirjale „Saladused“, peab kahte kirjanduslikku blogi, armastab loodusfotograafiat ja psühholoogiat. „Kirjutamine kui parim eneseteostuse viis on mulle võimalus luua argipäeva asemele sootuks fantaasiaküllasem maailm, milles on kõik võimalik,“ ütleb autor. Loe lisaks: kiirisaar.blogspot.com, kiirisaar.wordpress.com
Mart Laar keskendub selles raamatus Saaremaal 1944. aasta sügisel pealetungiva Punaarmee ja taganeva Saksa armee vahel peetud lahingutele. Raamatu sissejuhatavas osas kirjutab ta Saaremaa ajaloost enne II maailmasõda ning käsitleb põhjalikult 1941. aastal Eestist mobiliseeritud meeste saatust tööpataljonides ja eesti laskurkorpuses, kaasa arvatud ohvriterohke Velikije Luki lahing. Saaremaa oli viimane Eesti osa, mis 1944. aastal Punaarmee kätte langes, kusjuures Sõrve poolsaarel kestsid verised lahingud rohkem kui poolteist kuud. Autor tugineb mahukale sõjaajalookirjandusele, kuid ka mõlemal poolel võidelnud meeste mälestustele ja arhiivimaterjalidele. Raamat on Mart Laari 1944. aasta lahinguid Eestis käsitleva raamatusarja neljas osa. Varem on ilmunud „Emajõgi 1944”, „Sinimäed 1944” ja „September 1944”.