MREADZ.COM - много разных книг на любой вкус
Скачивание или чтение онлайн электронных книг.Kirjad Venemaalt
See on reportaažiraamat kohtadest, kuhu olen Venemaal sattunud alates 2007. aasta jaanuarist, kui asusin seal tööle Eesti Päevalehe väliskorrespondendina. Põhiliselt on need lood Siberist ja Kaukaasiast, kus olen kõige rohkem käinud. Seadsin eesmärgiks näidata just Venemaa provintside elu. Kuna Moskva on midagi muud kui ülejäänud Venemaa, siis olen Moskva raamatust teadlikult välja jätnud. Ainus Moskvas toimunud sündmus on Eesti saatkonna piiramine Kremli-meelsete noorteliikumiste poolt aprillis-mais 2007.
Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda
Lugu kapten Anoton Irv VIIIst, meie Vabadussõja kangelase 8. kloonitud teisiku kasvamisest inimese ja sõdurina ligi tuhat aastat pärast meie aega. Tegu on Leo Kunnase kirjutatava ulmetriloogia esimese osaga.
Head pahad poisid
17-aastane Rain teeb vale otsuse, kui juhiloata autorooli istub. Süütuna tunduv olukord saab traagilise lõpu ja viib poisi noortevanglasse. See on põnev lugu maailmast, kuhu sattuda ei taha keegi, aga kus olles tuleb enda eest välja astuda. Lisaks Rainile seiklevad selles loos ka raamatust Kõik poisid ei kasva suureks tuttavad tegelased Jan ja Silver. Ootamatult põimuvad kaks täiesti erinevat maailma – sõbrad satuvad sündmuste keerisesse, mis paneks keema iga poisi vere.
Jumala lood
Ahoi, ristirahvas! Siin on teile veidi kristlikku kirjandust! Ostke ja palvetage! Sest mis kodu see on, kust puudub jumalasõna? See pole kodu, vaid patupesa! Seda raamatut peab pereisa enne igat söögikorda valju häälega ette lugema ja kui mõni laps ei kuula ning tooli peal keerutab, siis ma saadan talle vistriku kintsu peale! Aamen! Jumal, taevane valitseja
Kaljo Kiisk
Selle raamatu kirjutamine algas 2007. aasta hilissuvel. Autor ja Kaljo Kiisk kohtusid, arutasid raamatu kondikava, otsisid üheskoos vastuseid mõnele selleks ajaks kerkinud küsimusele. Kuid öelda, et raamat on kirjutatud autori ja Kaljo Kiisa koostöös, oleks vale, sest 20. septembril 2007 läks filmilavastaja ja näitleja manalateele. Kaljo Kiisa jälg Eesti filmikunstis on tohutu, lavastajana jõudis ta teha rohkem mängufilme kui keegi teine. Paljud ta filmid on saanud osaks meie rahvusliku filmograafia kullafondist. Kaljo Kiisa panus teatrisse on oluline ja tipnes näitleja aastapreemiaga. Kiisk jõudis teha ka märkimisväärse poliitikukarjääri, jõudes tähtsatesse valitavatesse ametitesse nii Nõukogude Eestis kui ka taastatud Eesti Vabariigis. Kaljo Kiisa mängitud rollide, lavastatud filmide ja avalikkuses väljaöeldud sõnavõttude kaudu on tekkinud temast ettekujutus kui muhedast ja heatahtlikust inimesest, kelles on südamlikkust ja hingesoojust. See mulje ei ole petlik, kuid ei ole ka ammendav. Kaljo Kiisa elus oli palju võitlemist oma loomingu eest, enese eest seismist ja ka ebaõnnestumisi, millest teatakse vähem. See raamat püüab rääkida kõigest. Nii nagu Kaljo Kiisk pidas õigeks siis, kui töö selle raamatu kallal oli alles alustamise järgus. Andres Laasik
Dorfi suvi
Dorfi on väike saar Läänemeres, kus ühe suve jooksul toimub saareelanike elus mitmeid tulevikku määravaid sündmusi. Panoraamse külaelu kujutuse keskmes on kirglik armastuslugu, mis jõuab sügise saabudes oma loogilise lõpuni. Peeter Urmi kujutuslaad on ka selles teoses jõuline ja lugejat köitev.
Eiseni tänav
Teet Kallase 80-ndatel kirjutatud romaan räägib keskea künnisel oleva igati keskmise eesti mehe elumuredest ja loomulikult ka väikestest rõõmudest. Peategelase eneseotsingud ja mälestuskillud teevad otsekui mosaiikse läbilõike teda ümbritsevatest kaasaegsetest ning olustikust. Loomulikult ei puudu loos ka ka kõvaltänava kaunitar kes… (aga sellest loeb igaüks juba ise).
Kes tõttab öisele rongile
Selle raamatu lühikokkuvõte võiks kõlada: 500 lehekülge puhast satiiri. Kirjutatuna kaheksakümnendate keskel on satiir loomulikult tollase ühiskonna aadressil (aru ma ei saa miks autorit pokri ei pistetud?), kuid tegelaskujud nagu demagoog, aktiivne loll, karjerist, pisikorruptant ja mõtteloid inimene on aktuaalsed tänagi. Ka lõualõksutaja tüüp, millised toona punaparteis suuga suurt linna tegid on igapäevased külalised meiegi meediapildis. Nagu lubatud sai: Satiir, kuid ei, tegelikult on tegemist ikka vägagi tempoka seiklusromaaniga mida läbib punase joonena tegelane justkui Ilfi ja Petrovi kelmiromaanist "Kuldvasikas" (millele autor ka vihjab). Kui me toome segaduse tekitamiseks mängu veel miljon rubla, natuke armastust, ja lubame, et romaanis näksatakse neidist rinnast ning et olulist rolli mängib ka labidas ja hullumajastki pole pääsu, siis usute vast küll, et igav see raamat ei ole! Mõnusat lugemist!
Hõbedaketrajad
Milline tüdruk ei unista romantilisest filmirollist, milline noormees ei kujutle end verdtarretava põneviku kangelasena! Salapärane, magnetina ligitõmbav filmimaailm oma lootuste, pettumuste, armutu konkurentsi ja kirgedega on andnud ainet paljudele kirjanikele. Enn Vetemaa romaan «Hõbedaketrajad» viib meid «Eesti Hollywoodi», kus käivad uue seiklusfilmi võtted. Paljude menukate komöödiate autor, tuntud näkiuurija Vetemaa käsitleb meie filmiloojate elu talle omase leebe huumoriga, eesti näitlejate, režissööride ja filmistuudio juhtide prototüübid on tema romaanis selgesti äratuntavad. Kuna autor on stsenaristina ise sageli filmimisel osalenud, siis on tal teada ning lugejatele jutustada kõiksugu koomilisi ja ka traagilisi lugusid, mis leiavad aset, enne kui üks film lõpuks vaataja ette jõuab.
Ennustus relval
Raamatupidaja Stemin mõrvatakse, kuid ruum kus laip leitakse on seestpoolt lukustatud: siit hargneb edasi mõistatus mida püüavad lahendada sündmustekeerisesse juhusena sattunud dr. Truve ja krimnalist Harro. […] Alateadliklult ta oli tõmmanud ühendava sideme mõrva ning tundmatu daami vahel ja kohkus ise oma avastusest. „Kas mõrvar on tabatud?” ta küsis. „Ei tea,” vastas kohtuarst. „Politsei keeldub andmast lähemaid seletusi. Mulle tundub, et midagi on seal liimist lahti. Hommikul, kui tulin läbi kriminaalpolitseist, oli seal koos salk ajakirjanikke. Nad olid mõrvast kuulnud ja tahtsid teada üksikasju. Kriminaalpolitsei ülem Jaanre aga saatis nad kõik minema. Ma ei ole teda veel kunagi näinud nii pahurana ja kategoorilisena. Vaesed poisid olid päris ehmunud.” […]