Kuulus Prantsuse kirjanik mõtiskleb teemal, kas on võimalik armastada kaht inimest ühekorraga.
"Giovanni tuba" on James Baldwini teine romaan, mis ilmus 1956. aastal. Raamat keskendub homoseksuaalsusele kalduva ameeriklasest mehe elule Pariisis ning tema suhetele ja armulugudele meestega, eelkõige aga baarmenist Giovanniga, keda ta kohtab ühes Pariisi geibaaris.
“Karu, kes otsis sõpra räägib ühe armsa lasteloo sellest, kui tähtis on sõber. Iga elusolend vajab enda kõrvale kedagi. See lugu räägib ka natukene minust endast ja sellest, kuidas olen ise otsinud sõpra. On ka mind eemale tõrjutud ja välditud, kuid on ka neid, kes on tulnud ja jäänud minu kõrvale. “ – autor
Selle raamatuga paneb Eesti teatri elav legend Lembit Anton (s. 1922) värvika punkti oma teatrimälestustele. Kui Eluteatri näitelaval I osa (2012) keskendus peamiselt Lembit Antoni õpingutele Moskva Teatriinstituudis GITIS ja II osa (2013) töötamisele Tallinna Draamateatris, siis käesoleva, III osa fookuses on selgelt möödunud sajandi 60.-ndate – 80.-ndate aastate Tartu teater Vanemuine. Vastasseis ja vägikaikavedu Vanemuise autokraatliku peanäitejuhi Kaarel Irdiga võtab tuurid üles kohe nende tutvuse alguses, kui 6-klassilise haridusega ülbe teatrijuht teatab Eesti ainsale kõrgema haridusega režissöör-lavastajale Lembit Antonile: „Lavastada saad minu teatris alles pärast minu surma, aga näitlejana saad tööd nii palju kui soovid. Kui on vähe, küsi aga juurde, saad.“ Kas Lembit Anton seda sai ja mida põnevat Vanemuise teatris veel juhtus, saab hea lugeja aga teada, kui avab käesoleva raamatu… Eluteatri näitelaval III kuulub viimase, seitsmenda raamatuna ajaloolisse mälestuste sarja üldpealkirjaga Punane katk, millest siiani on ilmunud esimesed kuus raamatut: Selles sõjas mina ei sure (2007), Maakorraldajad (2010), Kuhu küll kõik külad jäid? I ja II osa (2011) ja Eluteatri näitelaval I (2012) ja II osa (2013).
Käesoleva romaani tegevus toimub ülemöödunud sajandil niihästi Pärnu-lähedases rannakülas kui kas vanas Pärnu linnas – kohtades, mida ajalooratas ja tormid on pöördumatult räsinud, pöörates pea peale ka inimeste käitumisnormid. Sel, nüüdseks juba ammu ajaloohämarusse kadunud romantilisel ajajärgul, üheksateistkümnenda sajandi teisel poolel, saamegi tuttavaks nelja õe esivanematega. Romaani lõpupeatükiks on aga ajalooratas jõudnud veereda juba kahekümnenda sajandi esimesse veerandisse… Ehkki romaan Enne äikest kuulub esimese raamatuna perekonnasaagast romaanitsüklisse Äikese varjud, mille lisaks sellele moodustavad aastatel 2008-2009 täiendatutena ilmunud romaanid Äike, Pärast äikest, Välgust tabatud, Varjud ja Varjude allee, võib teda käsitleda ka iseseisva raamatuna.
Suurpärane raamat enda teadmiste täiendamiseks kehakeelest ning psühholoogiast armastuse ja flirdi kontekstis. Erinevalt tavapärastest kehakeelt käsitlevatest väljaannetest, illustreerib käesolevat teost üle 70 erineva pildi, millele on lisatud kommentaarid fotodel olevate isikute kehakeele kohta. Lihtsalt ja põnevalt kirjutatud teos, mille abil enda teadmisi täiendada, meid kõiki kõige enam puudutava tunde – armastusega seonduvas. Ülli Kukumägi on aastaid õpetanud kehakeelt ja kommunikatsiooni ning valetamise tuvastamist. „Keha ja alateadvus reageerivad esimesena. Alles seejärel jõuame mõtete ja tegudeni,“ iseloomustab autor inimkäitumist. "Kehakeel paljastab ka peidetud tunded.“
14-aastase Susani elu on pärast onu surma täielikult pea peale keeratud. Tema isa on venna kaotuse tõttu sügavas depressioonis ning otsib oma leinas lohutust alkoholist. Üks õnnetus järgneb teisele. Isa kaotab töö ning pere jääb oma kodust ilma, isa ja ema vahelised suhted ei ole enam endised. Susani ja tema noorema venna Rasmuse jaoks muutub olukord täiesti väljakannatamatuks. Üha sagedamini keerleb tüdruku peas mõte: kui ma ometi suudaks välja selgitada, mis täpselt juhtus ja kes on onu surmas süüdi… Ehk aitaks see isal juhtunuga leppida ja mustast august välja rabeleda? Miks pidi keegi Tarmo tapma?! See küsimus keerles meil kõigil peas terve aasta ning kogu lugu hävitas meie peret järjepideva visadusega. Paps hakkas varsti pärast neid jubedaid uudiseid jooma ning mida aeg edasi ja mida rohkem ta politseilt kuulis, et tulistajat pole ikka kätte saadud, seda hullemaid tuure tema joomingud võtsid. Olgu öeldud, et paps pole kunagi karsklane olnud, aga mitte iial pole ta joonud sel kombel nagu nüüd. Nähes teda hilisõhtuti uksest sisse tuikumas, mõtlesin tihtipeale, et talle ei lähe enam mitte miski korda. Ka meie mitte. „Halloween” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 2014. aasta noorsooromaanide võistlusel III koha.
„Elena” on igatsusest kantud imekaunis lugu üksildasest mehest, kes kohtab ühel päeval pargis mõistatuslikku naist. Mehele tundub, et ta on naist tundnud juba kaua, kogu elu. Vähehaaval saab too naine mehe kinnisideeks. Suveks lahkub naine linnast, mees järgneb talle, kuid kaotab ta pikaks ajaks silmist. Kui saabub sügis, taipab mees, mis teda selles naises nii jäägitult lummanud on. Ja siis nad kohtuvad. Kohtuvad vaid korra. Eesti keeles on Joel Haahtela sulest varem ilmunud „Liblikakoguja”. Psühhiaatriadoktor Joel Haahtela (s. 1972) kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka ning on Olvi kirjanduspreemia laureaat ja Finlandia kirjandusauhinna nominent. Kaks tema teost (romaanid „Liblikakoguja” ja „Elena” on tõlgitud ka saksa keelde.
10 novelli A. H. Tammsaarelt: "Elavad nukud", "Itaalia-reis", "Jõulupuu", "Kitty tahab suureks saada", "Laps", "Vanaisa surm", "Matus", "Pöialpoiss", "Sex appeal", "Viiul".