На трассе Ленинск – Кемерово вдруг возникает объект – рваная дыра в пространстве, за которой что-то есть, и это что-то иногда выходит наружу. Объект, извергнув несколько кошмарных хищников и живых мертвецов, блокируется войсками. Предпринимаются попытки проникнуть по ту сторону. Военные, посланные в разведку местности, возвращаются с большими потерями. Шумиха в СМИ достигает пика, за порталом закрепляется название "Дыра", а потусторонний мир называют просто "Та сторона".
Среди людей уже многие века живут разные существа – эльфы, оборотни и даже вампиры. Они скрывают свою сущность под маской магических заклинаний. Так же, как и мы, ходят на работу, в школу… И всё бы ничего, но грядут великие перемены и привычная неторопливая жизнь сказочных рас вскоре изменится.
Роман пишется от лица полковника Департамента Галактической разведки, следующего в гиперпространстве к неизвестной точке. Полковник Шилов записывает историю своей жизни, начиная с 2038 года. Запись ведётся в капсуле, снабженной «Творческим модулем» (ТМ), который обрабатывает текст, придавая ему форму романа. Шилов бессмертен, богат и выбрал работу в Департаменте, т. к. та обещает новые впечатления и острые ощущения. Исследовать просторы галактики ему помогает Крэдок – рыжий, крылатый, способный выдыхать огонь зверек. Полковник рассказывает о том, как обрёл своё богатство, положение, почему ему удалось остаться молодым и здоровым, несмотря на то что он уже давно отпраздновал свой трёхсотый день рождения.
Rio de Janeirosse armub esimesest silmapilgust – maagilised rohelised mäed, rannaliiv, ookean. See on kontrastide linn, kus kogeb omal nahal, mida tähendab vaesus ja rikkus ja kui tähtsaks peetakse kiirelt kasvanud majandusega riigis välist muljet. Mind tõi Riosse jalgpall. 2012. aastal maandusin esimest korda Imelises Linnas plaaniga siinses spordimaailmas tööle asuda. 2014. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused ja 2016. aasta olümpiamängud on Riost teinud aastateks maailma spordielu keskuse. Vastu ootusi sattusin ka sajandi suurima majanduskriisi, meeleavalduste ja altkäemaksuskandaalide keskele. Saabusin siia roosade prillidega, kuid sain õppetunni, et sport ei too kõigile sugugi vaid rõõmu. Rio elujanu vastandub põhjamaisele vaoshoitusele. Brasiillaste lõbusas seltskonnas õppisin igast hetkest ja inimesest rõõmu tundma. Siinsed kogemused, eriti oma unistusi teostavad noorsportlased inspireerivad ja motiveerivad mind päevast päeva.
Ma läksin Afganistani Eesti kaitseväe vormis ja ära tulin eraturvafirma kuues, aga riiete vahetus ei olnud ainuke muutus, mille seal läbi tegin. Afganistani kohta räägitakse karme sõnu. See olevat raske kliimaga, ligipääsmatu nii pinnamoe kui kultuuri poolest. Väga suletud paik, mille külalislahkusest kuuleb väga vähe, vaenulikkusest ja vägivaldsusest palju. Aga jumalik tegur on seal olemas. Ma ei mõtle lõppematut palvetamist ja põrmulangemist, mida vähemalt kolm korda päevas näha saab. Ma mõtlen etendust, mida seal minu jaoks mängiti. Etendust, mis oma lummava põnevuse, ahastava traagilisuse ja uskumatult tavalise argipäevaga kõik seni nähtud lavatükid sajakordselt ületas. Mulle ei olegi tähtis, kas enne Afganistani oli elu päriselt ka tuhmim või ainult tundus nii. Praegu tean vaid, et suureks lavakunsti austajaks sain ma just parajasti sealoleku ajal. Nüüd vaatan eluteatrit alati lummatult. Ja minu süda kasvas Afganistani külge. – Janek Somelar Ilmar Raag soovitab: “Mulle sisendab lootust, kui kaitseväelasel on inimlikku uudishimu ja vajadus mõista. Veel parem on aga see, kui ta oskab sellest arusaadavalt ja kohati poeetiliselt kirjutada. Ja kõige parem on siis, kui tuleb välja, et tegemist on humanistiga.”
Kallid värsked lapsevanemad! See raamat on mõeldud just teile. Mul oleks olnud hea meel, kui keegi oleks selle raamatu mulle pihku andnud, kui mina oma lapsi muu toiduga harjutama hakkasin. Mul ei olnud suurt aimu, kui oluline on maitsetega kohanemine just esimestel eluaastatel. Kui lapsed hakkavad saama kaheaastaseks, muutuvad nad järsku neofoobideks ehk on kõige uue, kaasa arvatud uue toidu vastu väga skeptiliselt meelestatud, ja siis on eriti keeruline pakkuda neile head ja kasulikku toitu, nagu brokoli, maksapasteet, lõhe, muna. Et lapsed on loomult uudishimulikud ja armastavad seiklusi, siis tuleb neile asi huvitavaks teha, avastada erinevaid maitseid ja konsistentse koos. Raamatus on palju nõuandeid selle kohta, mida ette võtta, kui laps keeldub järsku söömast toitu, mis talle varem on meeldinud, samuti selle kohta, kuidas nendele uusi maitseid tutvustada. Olen neid nippe oma laste peal proovinud ja julgen neid soovitada. Loodan, et see raamat toob teie pere kööki ja toidulaua äärde rõõmu ja huvitavaid seiklusi koos lapsega. Ann Fernholm, ema, teadusajakirjanik ja molekulaarse biotehnoloogia doktor Ann Fernholm töötab teadusajakirjanikuna. Ta on teinud kaastööd Dagens Nyheterile, Svenska Dagbladetile, Fokusele ning Forskning & Framstegile. 2010. aastal nimetati ta aasta teadusajakirjanikuks päikesekaitsekreemi kohta tehtud uuringu eest. 2011. aastal tegi ta Rootsi televisiooni teadussaadele „Vetenskapens värld“ palju vastukaja tekitanud reportaaži diabeetikute toitumisest. Tema sulest on ilmunud suhkrusõltuvust ja diabeetikute toitumist käsitlev raamat „Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus“ (2012; eesti keeles 2015, kirjastus Petrone Print) ja „Kõige magusam, mis meil on“ („Det sötaste vi har“, 2014), mis räägib laste suhkrutarbimisest.
“Elavate surnute” maailmas pole vihatumat meest kui Kuberner, despoot, kes juhib müüristatud Woodbury linna, kellel on omaenda haiglane õiglustunnetus, sundides vange linnarahva lõbustamiseks zombidega võitlema. Aga kuidas ta alustas? Kuidas tast sai selline mees? Romaanisarja “Elavate surnute” esimene raamat “Kuberneri tõus” keskendub just sellele. Tuleb välja, et ta alustas vaikse, rahuliku muusikaärimehena, kes armastas väga oma venda ja vennatütart. Ta muutus romaani jooksul on äärmiselt suur, sama võib öelda ka kõigi teiste raamatu tegelaste kohta. Kui palju oli Kuberneri muutumisel süüdi just see, et ta ei suutnud õigesti ümbritsevale vastu astuda, et ta pidi tegema, mis tegi, ellujäämiseks, kuni tast sai see, kes ta oli? Kas peitub Kuberner meis endis? On elavaid surnuid täis maailm ja Brian Blake, ta vend Philip, tolle tütar Penny ja nende sõbrad Bobby ja Nick, kes üritavad keset zombide maailmalõppu ellu jääda, alguses teisi inimesi otsides, siis neid umbusaldades, viimaks – kahjuks küll enamikku neist – vihates. Kui maailm meie ümber drastiliselt muutub, kas jääme iseendiks või muutume? Nietzchet tsiteerides: „Kes võitleb koletisega, peab ette vaatama, et temast endast ei saaks koletis. Kui pikalt sügavikku vaadata, vaatab sügavik sulle vastu.“ Ja sa ei saa sinna midagi parata, et vaatab. Või saad?
Raamatu sündmustiku inspireerijaks on Djatlovi kuru sündmused, kus üheksa noort mägimatkajat salapärastel ja siiani selgumata asjaoludel surid, kuid romaani põhirõhk on nii tolleaegse kui pisut hilisema Nõukogude eluolu kujutamisel, nähtuna väliseestlasest diplomaadi pilgu läbi. Igor Djatlovi juhitud üheksa matkajat lähevad Põhja-Uuralis mansi hõimu pühale Surnute Mäele ning hukkuvad külmas öös seni selgitamata asjaoludel. Mingi „jõud“ sunnib neid oma telgi seestpoolt katki lõikama ja kaljujärsaku poole jooksma, kus nad saavad surmavaid vigastusi. Kõik see huvitab väga turvalises Rootsis elavat eesti poliitpagulase poega Hannest, kes valmistub diplomaadikarjääriks Nõukogude Venemaal. Jõudnud Moskvasse ja tutvunud Sovjetimaa unesarnase tegelikkusega, teeb ta oma noorusest hoolimata tähtsa järelduse: meie planeedil on kohti, kus tunned end alati ebamugavalt, ja on asjaolusid, mis on valmis rikkuma väljaarenemata psüühikaga noore inimese, kes ei taha alluda käskudele ega sundidele. Seesama Sovjetimaa on Djatlovi kuru sümboliks.
Kes ei mäletaks Robert Sheckley alatasa igasugustesse väljapääsmatutesse olukordadesse sattuvaid kangelasi Gregorit ja Arnoldit ning nende planeetide kahjutustamise ettevõtet? Kes ei mäletaks legendaarset juttu «Tont nr 5» antoloogiast «Lilled Algernonile»? Esmakordselt maailmas ilmuvad nüüd kõik Gregori ja Arnoldi sarja kaheksa lugu ühtede kaante vahel just eesti keeles Orpheuse Raamatukogu sarjas. (Orpheuse Raamatukogu, 2228-0464; 2/2016)
Kogumik koosneb kahest lühiromaanist, mille peategelaseks on kosmoselaevastiku julgeolekuteenistuse poliitohvitser Maxim Nikomedes, kes esimeses loos peab keset teravat ohvitseridevahelist rivaalitsemist ruumilaevas üles leidma ohtliku reeturi, kuid satub teises osas ise süsteemi hammasrataste vahele ning leiab end New Jesusalemma kolooniaplaneedi eriliselt naturalistlikus ja jõhkras koonduslaagris poliitvangi staatuses. «Poliitohvitser» jõudis ilmumise järel Hugo ja Nebula auhinna nominentide sekka. «Poliitvang» pälvis sama au ning kandideeris lisaks veel Theodore Sturgeoni mälestusauhinnale