Ajakiri Noorus oli ilmumise ajal (1946–1997) ülipopulaarne. Laialdasest levikust ja tohutust lugejahuvist hoolimata kadus see aga olematusse, et nüüd elada mälestustes ja legendides. Miks nii juhtus? Ajakirja tegemisest, tsensuurist, loomingulistest õnnestumistest ja ebaõnnest on oma vaatenurga kirja pannud Linda Järve, kes oli Nooruse peatoimetaja aastatel 1984–1994. See raamat on lugu lugudest. Eesti noorte elust nõukaajal ja pärast meie taasiseseisvumist. Sellest, mille keskel ja millest elasid praeguste noorte vanemad ja vanavanemad. Mis neid rõõmustas, mis neile muret tegi. Mitmesugustest aastatest, sealhulgas riigile ja rahvale murrangulisest ajast. Raamat on ka lugu ajakirjanike ja autorite esimesest, teisest ja kolmandast noorusest. Üsna kindlasti leiab lugeja siit tuttavaid nimesid, võib-olla isegi enda oma. Tegid ju ajakirjas esimese trükiproovi näiteks Triin Soomets ja Kaie Ilves, usinad kirjutajad olid Kärt Hellerma, Märt Luige, Hille Karm, Hans H. Luik, aga ka Tõnu Trubetsky ja Andrus Kivirähk, pilte joonistasid Lembit Remmelgas ja Hillar Mets.
Kaks noort naist jätavad oma lapsed ja mehed Eestisse tagalat kindlustama, panevad kokku hullumeelse plaani, pakivad kaasa veidike viina (et mitte haigeks jääda) ja lähevad seekord… Kui neid üldse Austraaliast kaugemale lastakse? Teisel pool tolliseiklusi ootab uus maailm. Paapua Uus-Guinea, Saalomoni saared ja Vanuatu. Hõimuelu, džunglikülad, krokodillimehed, inimsööjad, päästevestideta lootsikud, mudasse uppuvad bussid… Ellujäämisel on abiks üks korralik kookosekooretäis kavat ja huumoriprisma.
Ma tahan kõike. Hinnaalanduseta, odava väljamüügita. Tahan nautida seda, kuis viin oma reisirühma läbi kõrbe nagu Mooses, ja tahan istuda üksi suurlinna pohmellises hommikuhämus. Tahan nutta väikeses külakirikus ja naerda neegrinaise suures süles, tahan rääkida Kierkegaardiga vaikusest ja hüpata Jay-Z kontserdil röökivas rahvamassis. Tahan olla ilmamaa serval – põhja- ja lõunapoolusel, lennata Padmasambhavana Himaalaja kohal, sõita rongiga läbi Venemaa, juua šampanjat presidentidega. Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret. Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult. Nendest tahtmistest on sündinud see raamat ja inspireeritud mu reisid. Lähen jälle, kuigi tean, et on hea, kui saan kübemegi sellest, mida igatsen. Tegemist on “Minu” sarja sajanda raamatuga.
Ma ei arvanud, et siia naasen. Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju ja ma põgenesin tagasi Euroopasse. Aga siin ma olen, jälle Aafrikas, kuus aastat hiljem. Üksinda, vanemana, eneseiroonilisemana ja mitte ajakirjanikuna, vaid hoopis valimisvaatlejana. Tulin uuesti, et otsida lepitust, sest vajasin oma Uganda-loole teistsugust lõppu. Ja ma leidsin selle. Siin raamatus põimuvad uued kogemused ja tunded mälestustega mägigorilladest, luulegrupis osalemisest, jalgsisafarist ja kohatud ugandalastest. Kuus aastat võib tunduda palju, kuid üsna pea selgub, et see on vaid tilk ajaookeanis. Anna-Maria Penu on kirjutanud nii Hispaaniast kui ka Aafrikast. Tema sulest on Petrone Prindi kirjastuses ilmunud „Minu Hispaania“ ja reisiromaani „Kes kardab Aafrikat?“ esimene osa.
Nutikas, kaasahaarav, vastupandamatu. – Liane Moriarty Straubil on anne paljastada elu suuremaid tõdesid väikeste tähenduslike detailidega. – New York Magazine, Vulture Sõbrad ja endised ülikooliaegsed bändikaaslased Elizabeth, Andrew ja Zoe on aastate jooksul olnud tunnistajaks erinevatele olulistele sündmustele üksteise elus – abiellumine, kodu ostmine, ettevõtete ja perekonna loomine. Samal ajal on nad püüdnud kõigest väest säilitada oma noorusaja identiteeti. Bändi hiilgeaegadel varjas Elizabeth oma Kesk-Lääne naeratuse ülbuselooriga, Andrew lasi juustel pikaks kasvada ja Zoe oli see lesbi, kellega kõik heteronaised magada tahtsid. Nüüd, neljakümnendates, elavad nad kõik Brooklynis, sügavalt keskklassiga asustanud naabruskonnas, üksteisest hõikekaugusel, ning täiskasvanute maailma argipäev näib olevat saabunud valutult. Aga sel suvel, kui kahe paari lapsed on korraga suureks saanud (ja magavad teineteisega), hakkab nende hoolega ehitatud maailm laiali lagunema ning päevavalgele kistud saladusi – nende endi, aga ka kuulsa neljanda bändiliikme kohta, kelle tähelend toimus ilma nendeta – ei saa enam kalevi alla peita. Straubi romaan, milles segunevad elutarkus, läbinägelikkus ja huumor, kõneleb sõpradest, uudishimust, ambitsioonidest ja naudingutest, nooruse elevusest, keskea ootamatusest ja tõsiasjast, et meie kired – olgu nendeks toit või sõprus või muusika – ei kao päriselt iial, need lihtsalt arenevad ja kasvavad koos meiega. Emma Straub on Ameerika kirjanik, kelle sulest on ilmunud kolm romaani ja novellikogu. Tema jutte ja artikleid on avaldatud ka Vogue’is, New York Magazine’is, The Paris Review’s ja The New York Timesis. Straub elab koos abikaasa ja kahe pojaga New Yorgis ning tal on oma raamatupood Books Are Magic.
Kas armastus on võimalik, kui kõik on ainult üks suur vale? Brant oli kahekümneaastaselt tehnoloogiamiljardär. Ta on olnud minuga koos kolm aastat. On teinud mulle neli abieluettepanekut. Olen andnud talle neli eitavat vastust. Lee niidab muru, kui ta just majaperenaisi ei põruta. Osav käte, suu ja teisteriistadega. Olen teda kaks aastat lakkamatult jälitanud, teab ta seda ise või mitte. Laske käia. Mõistke mind hukka. Teil ei ole aimugi, mida minu armastus endaga kaasa toob. Kui te arvate, et olete seda lugu varem kuulnud, siis uskuge mind – te eksite. Ma olen valmis armastuse nimel võitlema, valetama, varastama. Aga kumba meest ma vajan rohkem? Alessandra Torre on paljude New York Timesi menukite autor. Tema romaanid on pilgeni täis põnevust ja erootikat ning need nõretavad romantikast. Alessandra kirjutisi on avaldanud ajakirjad Elle ja Elle UK ning Cosmopolitan. Alessandra Torre “Mustad valed” on täiuslik ajaviiteromaan neile, kellele meeldivad julgemad armastuslood.
Kaks vaenujalal perekonda, kaks armastuslugu ja suur hulk maitsvat Itaalia toitu … Nad elavad Londonis ja neil on oma maitse järgi loodud kodu restoran Little Italy kujul – Martinellid on tüüpiline itaalia perekond, kus võrdsel määral nii tülitsetakse, süüakse kui ka armastatakse. Nüüd hakkab Pieta õde mehele minema ja Pieta valmistab talle pruutkleiti. Aga tema meelerahu segab hulk mõistatusi. Miks on tema isa ühe teise itaalia perekonnaga vaenujalal? Miks on ema nii murelik ja vaevatud? Ja kas mees, kellesse ta alati on armunud olnud, abiellub tõesti teise naisega? Õe pulmade lähemale jõudes saab Pieta teada saladustest, mis on muutnud ta perekonna selliseks, nagu see on praegu, ning mis võivad takistada teda õnnelikuks saamast …
Linnast Perispä alevisse kolinud noorpere leiab kevadel oma vastrenoveeritud korterile kuuluvast puukuurist küttepuude kastist surnud mehe. Kohale sõitnud uurija arvates võis laip olla seal juba eelmise aasta talvest, aga kohaliku konstaabli sõnul pole alevis keegi kadunuks jäänud. Juhtumit määratakse uurima noor inspektor Ira Tever. Surnul pole nime ega nägu ja loo lahendus tundub võimatu, ometi suudab uurija jõuda jälile nii mehe identiteedile kui ka sellele, kes ta sinna puukasti oli peitnud.
Noor naisuurija Ira Tever on üles kasvanud ja hariduse omandanud suures linnas, ometi tahab ta oma ametialast karjääri alustada just provintsis. Nõnda loodab ta vabaneda oma kuulsa eelkäija, advokaadist isa kurikuulsast mainest, mis teda igal pool saatma kipub. Lõpuks leiabki noor naine oma unistuste töökoha. Kõik oleks justkui hästi, sest ta on muretsenud endale vaikses maakonnakeskuses meelepärase kodu, saanud sobiliku ameti ja head kolleegid. Elu maakohas on aga linnaelust sootuks erinev ja Iral tuleb paljugi senistest tõekspidamistest ümber hinnata ja õppida juurde asju, mida üheski koolis ei õpetata. Oma esimese tööülesande sooritab noor uurija oskuslikult, aga rõõm edust jääb tulemata. Ta lahendab küll üksiku metsatalu lumiselt mäelt leitud surnud tüdruku juhtumi, tõestades, et see polnud enesetapp, vaid mõrv, ometi jääb teda painama ebamäärane süütunne.
Laguna valla rabametsas leitakse mahalastud põdravasikas ja kohaliku jahimehe laip. Olukord tundub kahtlane, kuna taparelvad on kadunud ja sündmuskohalt ei leita ainsatki jälge. Juhtumiga hakkab tegelema uurija Ira Tever. Peagi saab selgeks, et vallaelanike minevikku katab saladuseloor ja pea igal neist võis olla soov metsast leitud mehega arveid õiendada. Ira peab välja selgitama, kas esialgu seletamatuna näiva mõrvamüsteeriumi ajendiks võisid olla mehe rohked armusuhted, ammune konflikt naabritega, jahimeeste omavaheline rivaalitsemine või veel midagi muud. "Kaks lasku" on kolmas raamat Ira Teveri juhtumite sarjast. "Tüdruk mäelt" ilmus 2014 ja "Mees puukastis" 2015.