Väike grupp noome elab põllul urus ning nende arv kahaneb kiiresti, sest röövloomad ja linnud peavad neid kergeks saagiks. Neil endal on aina raskem toitu leida, sest noori nende seas on üha vähem. Ainus noor noom Masklin otsustab viimases hädas viia kõik noomid ühele läheduses kohviku ees peatuvale veoautole ning alles siis vaadata, mis edasi saab. Auto viib nad suurde kaubamajja, kus nende suureks jahmatuseks elab arvukas noomide kogukond. Kaubamaja noomid ei usu, et väljas üldse midagi olemas on. Nad on ennast väga mõnusalt sisse seadnud ning mõned noomid on isegi lugema õppinud. Olukord muutub aga järsult, kui selgub, et kaubamaja kavatsetakse lammutada. See tähendab, et midagi tuleb ette võtta. Tegu on Pratchettile omase südamliku ja armsa raamatuga, mille lugejaskonda ei saa kuidagi ealiselt määratleda.