Minu Lemb. Tiit Tirmann

värskusest hõrg

      Vaata

      Vaata nina ette

      Kuhu astuda

      Kuhu istuda

      Et ei kaotaks jalgealust

      Vaata

      Tõeta pea ja vaata

      Kas näed enda ees midagi

      Kas näed enda ees kedagu

      Kas näed mind

      Vaata

      Ma seisan siin

      Täitsa pesueht

      Luust ja lihast

      Inimene kel suus valge hambapärlikett

      Vaata

      Vaata ja sa näed

      Vaata ja sa kuuled

      Vaata mind

      Vaata ja anna käsi

       On selgusetu seni veel

      Kaht inimest seob side

      Ja peame tihti küsima

      Et leida üles see säde

      Ilma et peaks pusima

      „Kas jääd või ei?!“

      „Viimne piir on kõigil meil“

      Kas vajad vaid inimest

      Või ainult ootad midagi maist

      Ei pilgu silm

      Ja otsa lõppend nutt

      Pisara pühkimiseks rutt

      Olenemata milline maailm

      Oodates leida su kätt

      Oodates tunda su suud

      Me ei jookse murega vastu puud

      Ma pole pätt

       Kas tead

      Kas tead ...

      Ma igatsen hellust

      Ma tunnen puudust armastusest

      Keegi võiks olla hell ja hea

      Ning õrna käega üle käia mu pisikese pea

      Sest kõige järgi on vajadus

      Väiksel mehel üsna suur

      Need puudujäägid suured

      Elu ju üks suur puur

      Oh tule naise õrn käsi

      Tee mul pai

      Ja silu mu tumma juust

      Tead ju et ma pole puust

      Kas tead

      Sind ootan

      Pikisilmi ja põnevil

      Tule silu

      Mu juuksed sorakil

      Tahan tunda Su suud

      Näha Su silmasidet

      Ja vaadelda Su silmadesära

      Nende lummusest ei suuda

      Ma pilku keerata ära

      Kas tead

      Tahan kedagi emmata

      Õrnalt ja hellalt

      Pisut puutuda

      Tasuks selle eest

      Sul annaks end

      Ka ehk viimse veretilga

      Vast tasutud saab tänuvõlg

      Kas tead

      Tead et ootan naise lähedust

      Oodates

      Eemale püüan ajada mõtetust

      Tunda ja tunnetada

      Anduda ja anda

      Võtta mis pakud

      Eemaldades peopesast rakud

       Igatsev hüüe

      Ära hüüa mind

      Ma ei kuule sind

      Sind saadab kurb igatsusehüüe

      Ei, ei, ma ei taha sind endale sülle

      Kostub su kaeblik hääl

      Kaja vaid vastab mäel

      Miks mind hüüad

      Miks mind hoomata püüad

      Oled justkui jäine igavik

      Meil olemata jääb ühine tulevik

      Me vahel jäine kuristik

      Me tutvus, see vaid minevik

      Mu kõrv ei kuule

      Mu silm ei näe

      Sinu heli sogub

      Su hale kaja hääbub

      Ei igatse ma sind

      Ei sinu kätt

      Vaba sust minu rind

      Kao mu silmist, kui pind

      Ei igatse ma su hellust

      Ei hüüa su nime

      Lihtsalt, lihtsalt mine

      Lahkume teineteise elust

      Las jääda me vahele igatsev hüüe

      Ei aita meid enam ükski püüe

      Kõik katki ja ribadeks rebitu

      Me mõlemad olevused abitu

       Ooo millal tulen ma

      Oo Terje Terje

      Ütle mul

      Millal Su juurde tulen ma

      Kas mulle annad siis kaikaga

      Oo Terje Terje

      Mil näha Sind ma saan

      Me vahel pikk on maa

      Me niipea kokku vist ei saa

      Oo Terje Terje

      Terje Terje

      Millal tuled sa

      Kas mu juurde tee leiad ka

       Hoia mind

      Hoia mind

      Hoia mind hellalt ja õrnalt

      Nagu minagi

      Nagu minagi sind

      Tasa silun su heledat nahka

      Õrnalt

      Õrnalt ja pehmelt

      Mahedalt

      Sa susi mu juukseid

      Nii vähe või palju

      Kui on neid

      Pole vaja üle lugeda

      Mu lühike juus

      Pea justkui okastega siilil

      Nad pole teravad

      Ega torgi

      Piilu mu silmi

      Minagi sinu omi

      Kas koos vaatame tõsielufilmi

      Tunde vajadust läheduse järgi

      Vaatlen