Viitrijaht. Юхан Теорин

      Originaal:

      Johan Theorin

      Jakten på hwitrerna

      Krönikan om Jarmaland

      Bonnier Carlsen

      Rootsi keelest tõlkinud Heidi Saar

      Toimetanud Reet Trummal

      Kujundanud Anu Ristmets

      Copyright © Johan Theorin 2019

      Published by agreement with Salomonsson Agency

      Kaas ja illustratsioonid © Filippo Vanzo 2019

      Kaart: Anders Parsmo

      Autoriõigus tõlkele: Heidi Saar ja OÜ Eesti Raamat, 2020

      ISBN 978-9949-091-93-5 (köites)

      ISBN 978-9949-091-94-2 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      Lohemadu ilmus mägijärve külmast sügavusest välja. Ta torkas nina veepinnale, avas suu ja nuusutas suveõhku. Isegi siin üleval mägedes tundis tema keel rohu ja mulla lõhna. Ta haistis ka olendite jälgi. Jälgi väikestest ja suurtest loomadest, kes järve ümber liikusid: lemmingud, polaarrebased ja üksikud karud. Suuremad neljajalgsed olid aga täiesti eemale peletatud; seda olid teinud kahejalgsed olendid. Lärmavad vahedate relvadega olendid, kes liikusid rühmades.

      Kahejalgsed olid üksteise peale lõuanud ning tapnud ja surnud põhjustel, millest lohemadu midagi ei teadnud. Ei hoolinud. Nüüd oli mägedes jälle rahulik. Lohemadu oli siiski ettevaatlik ega vedanud oma pikka keha veest välja. Madu nuusutas ja kuulatas, aga ühtegi valju heli ei olnud kuulda. Enne oli kõrvu kostnud heli pikast pasunast, mida üks noor ja kärme kahejalgne mägedes kaasas kandis. Neiu pasuna pikad törtsud olid lohemao jaoks kui nõiduslikud meelitused ja ta oleks neid hea meelega veel kuulanud. Aga nüüd valitses vaikus.

      Lohemadu sisises nagu tervituseks kõigile teistele lohemadudele siin mägedes. Neid leidus, sest nende lõhna oli tunda. Siis libises lohemadu jälle veepinna alla puhkama ja pillihäält ootama.

      Varjud kalju all

      Järgmisel päeval pärast Salajaki lahingut läheb Lovisa Georgitütar lohemaoga kohtuma. Väljaspool kindlust ta relva kaasas ei kanna. Mida siin mägedes juhtuda võib? Viitrid on ju võidetud. Vaenlase kindlus on vallutatud ja võitu selle suurimas saalis tähistatud.

      Lovisal on kaasas vaid pasun, millega ta tavaliselt kutsub lehmi. Nüüd meelitab ta mägede vahelt välja lohemao, kes on sama suur kui purjelaev. Sellegipoolest tahab ta lohemaoga kohtuda üksi.

      „Kuhu te lähete, preili Lovisa?“ küsib üks ihukaitsja.

      Ihukaitsjaid on kaks ja nad käivad tal nii tihedalt kannul, nagu kannaksid nad pruudiloori.

      „Natukeseks jalutama,“ vastab Lovisa napilt.

      „Siis me tuleme kaasa.“

      Lovisa isa Georgi käsu järgi peavad sõdurid Lovisat valvama igal pool ja nad teevad kohtumise lohemaoga palju raskemaks. Ihukaitsjad on laiaõlgsed Frösö mehed, kes hoiavad ta kindluse käikudes ja saalides kogu aeg nägemisulatuses. Turvaliselt, aga igavalt. Kui lahing on võidetud ja viitrid läinud, milleks siis veel ihukaitsjad?

      Lovisa ei vaidle vastu, aga kiirendab sammu. Müüriväravast välja ja mäest alla. Vaid paar päeva tagasi peeti siin nõlval Salajaki kindluse pärast lahingut, nüüd aga on kõik vaikne ja rahulik.

      Sõdurid püsivad sabas. Nad on vait, aga nende mõõkade kõlin ja sammude kõmin segab enamgi veel. Lovisa surub hambad kokku.

      Kui nad lõpuks jõe äärde orgu jõuavad, jääb Lovisa seisma ja tõstab pasuna.

      „Suur tänu saatmise ees, mu härrad! Ma lähen nüüd natukeseks üles mäeharjale. Et rahu leida, üksi.“

      Üks ihukaitsja raputab pead.

      „Me peame teid valvama, neitsi Lovisa.“

      „Valvake siis siin all!“

Sõdurid on temast peaaegu jala1 võrra pikemad, nii et Lovisa ronib nõlvast veidi üles, et neile ülevalt alla vaadata, ja jätkab:

      „Ma tahan kõndida üksinduses, nagu palverännakul … Aga tulge siis üles, kui ma teid hüüan.“

      „Ja kui te pasunat puhute?“ küsib ihukaitsja pillile osutades.

      „Ärge muretsege,“ vastab Lovisa. „Siis võite minu pillilugu nautida!“

      Siis läheb ta üles. Kiirustab pikkade sammudega läbi võsa. Tema volditud seelik takerdub pidevalt, aga ta kisub selle lahti ja läheb aga edasi. Lovisa ei tunne hirmu. On pigem vihane ja kurb.

      Viitreid ta enam ei karda. Inimsööjad on läinud. Maaraviitrid ei lehvita Salajaki kaljude kohal oma nahkseid tiibu. Sõdurid võtsid nende kindluse üle ning Lovisa isa ja tema rüütlid on teinud sellest inimeste elamu. Viitrite kuningas ja kuninganna on keldris luku taga. Kindlus Salajaki mäe tipus on vallutatud – ja ikkagi on ta kurb.

      Lovisa teab, et lahing nõudis palju elusid. Pärast Salajaki lahingut lamas surnuna maas palju sõdureid, samuti palju härgi ja hobuseid. Lovisa enda täku Aegiriga on kõik korras, aga teised loomad jäid suurte kivide alla, mida viitrid müürilt alla lükkasid. Raskesti sai viga ka Samuel Egg, kes lamab ikka veel meelemärkuseta ühes paljudest haigetubadest. Lovisa jõudis temaga vaevu paar sõna vahetada, kui noormees veel ärkvel oli. Ta ei tohi ka paluda rahunõukogul tema eest kätte maksta.

      Õhtupoolikul oli Lovisa istunud rahunõukogu suletud uste taga. Kostsid ühetoonilised hääled, meeste hääled, aga Lovisa ise ei tohtinud sisse minna. Ta teadis siiski, kes seal istusid: isa uus rahunõukogu. See oli loodud päev pärast võitu viitrite üle ja sinna kuulusid Lovisa isa Georg, isa nõunik Sejenius ja viis rüütlit. Aga Lovisat liikmeks ei võetud. Väikevend Larsi ka mitte.

      „Mis on rahunõukogu?“ oli väikevend küsinud.

      „Rahunõukogu otsustab, mis nüüd pärast lahingut saab,“ vastas Lovisa. „Nemad juhivad siinset mägimaailma, kui rahu on saabunud.“

      „Kas nüüd on rahu käes?“ küsis Lars.

      „Jah. Isa ja tema rüütlid on kindluse vallutanud,“ vastas Lovisa, pilk uksel. „Viitrid on läinud.“

      „Aga mina nägin viitreid maa all,“ sõnas Lars. „Pisiviitreid!“

      Lars oli kohe esimesel päeval pärast lahingut kaevu kukkunud ning Samuel Egg ja tema vennad ta ära päästnud. Sellest ajast peale on Lars rääkinud koopast, kuhu ta seal all sattus, ja varjudest, kes seal ringi liikusid.

      „Kõik viitrid on läinud,“ lubas Lovisa vennale, kuid teadis, et see ei vasta tõele.

      Vähemalt praegu ei ole ühtegi näha. Ta ronib üles, pasun käes, ja on nüüd üksi mägijärve ääres.

      Salajak koos ringmüüriga jääb siit põhja. Vaid mõned päevad tagasi, enne lahingut, pidasid viitrid müüri peal vahti. Nüüd on nad surnud või luku taga. Kuid mitte kõik. Mõned põgenesid Salajaki alla käikudesse ja peidavad end seal. Nad võivad tagasi tulla – seetõttu vajab kindlus kaitset. Ehk saab lohemadu aidata?

      Lovisa kissitab silmi päikese ja sädeleva järve poole. Pikk, kitsas, sügav, nimetu mägijärv mäe lõunaküljel. Täis kalu: lõhet ja forelli. Lohemao toitu. Storsi toitu.

      Sellise nime pani Lovisa lohemaole, kui too oli end esimest korda tema pasunahüüu