Armastus. Hanne Ørstavik

>

      Originaali tiitel:

      Hanne Ørstavik

      Kjærlighet

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

      Toimetanud Piibe Kohava

      Kujundanud Tiina Sildre

      Kõik õigused kaitstud.

      Copyright © Hanne Ørstavik

      First published by Forlaget Oktober AS, 1997

      Published in agreement with Oslo Literary Agency

      Autoriõigus tõlkele: Sigrid Tooming ja OÜ Eesti Raamat, 2021

      ISBN 978-9916-12-108-5 (köites)

      ISBN 978-9916-12-109-2 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      Kui ma vanaks saan, sõidame rongiga ära. Nii kaugele kui saab.

       Vaatame aknast mägesid, linnu ja järvi, räägime välismaa inimestega. Oleme kogu aeg koos.

       Ei jõua kunagi kohale.

      Nädalas kulub kolm raamatut, tihti neli, viis. Kuisee tema teha oleks, loeks ta vahetpidamata, istuks kohvi ja hulga sigarettidega voodis teki all, seljas soe öösärk. Ta võiks ka telekast loobuda, ma ju ei vaata seda kunagi, mõtleb ta, aga Jon poleks nõus.

      Ta põikab kaarega mööda vanast naisest, kes tatsab jäätunud külavaheteel, hall ratastega kott järel. On pime, tee kohal kõrguvad sahavaalud ja piiravad nähtavust, mõtleb Vibeke. Siis avastab ta, et on unustanud esilaternad süüdata ja sõitnud pea terve kodutee pimeda autoga.

      Ta lülitab tuled sisse.

      Jon katsub mitte pilgutada. See ei õnnestu. Silmaümbruse lihased tõmbuvad krampi. Ta põlvitab voodil ja vaatab aknast õue. Kõik on hääletu. Ta ootab, et Vibeke tuleks koju. Ta katsub hoida silmi lahti ja rahulikult, vahib ühte punkti akna taga. Lund on oma meetri jagu. Lume all maapinnal elavad hiired. Neil on urud ja käigud. Nad käivad üksteisel külas, mõtleb Jon, võib-olla viivad külakostiks süüa.

      Autohääl. Kui ta seda ootab, ei tule talle meelde, milline see on. Olen selle unustanud, mõtleb ta. Aga siis see tuleb, tihti hetkel, kui ta on ootamises vahet pidanud ega mõtle sellele. Siis tuleb Vibeke ja Jon tunneb hääle ära, kuuleb seda kõhuga, kõht mäletab häält, mitte mina, mõtleb ta, ning kohe pärast auto kuulmist näeb ta seda ühes aknanurgas, Vibeke sinine auto ilmub all külavaheteel välja käänu tagant sahavalli varjust, keerab nina maja poole ja sõidab laugest tõusust üles ukse ette.

      Mürin toas paisub valjuks, kuni Vibeke mootori välja lülitab. Siis kuuleb Jon, et ta lööb autoukse kinni, seejärel avaneb välisuks, Jon loeb sekundeid, kuni see sulgub.

      Iga päev samad hääled.

      Vibeke lükkab toidukotid esikus kaugemale ja kummardub, et saapapaelad lahti harutada. Käed lähevad külmast paiste, auto termostaat on rikkis. Eelmisel nädalal viis ta ühe kolleegi kauplusest koju ja too rääkis, et tunneb kedagi, kes säärast asja odavalt parandab. Vibeke naeratab sellele mõeldes. Tal ei ole rahaga kiita ja auto peale ta seda küll ei kuluta. Kuni see sõidab, on kõik hästi.

      Ta võtab peegli eest laualt posti. Tunneb, et õlad on pisut kanged, täpselt parasjagu pärast tegusat päeva, jääb seisma, ringitab õlgu, painutab kaela, ajab siis pea kuklasse ja hingab välja: aah.

      Ta võtab riidest lahti, mõtleb Jon, kujutab teda ette esikupeegli ees, kuidas ta mantlit nagisse riputab, pilk peeglis. Ta on kindlasti väsinud, mõtleb Jon. Ta avab toosi ja võtab sealt kaks tikku. Ta paneb ühe kummassegi silmakoopasse, et lauge paigal hoida ja mitte pilgutada. Küll sa sellest välja kasvad, ütleb Vibeke, kui on heas tujus. Tikud on nagu jämedad palgid, takistavad nägemist. Ta mõtleb mudelraudteele, ei suuda teisiti; ükskõik mida ta ka ei mõtleks, sõidab mõtetesse mürinal rong, vajub käänakus kreeni ja kihutab huilates mööda. Äkki võiks Vibekele näomassaaži teha, mõtleb Jon, masseerida otsaesist ja põski, nad õppisid kehalises, see pidavat hea olema.

      Vibeke viib poekotid kööki, paneb posti lauale, laob ostud külmkappi ja tõstab paar konservi riiulile. See tõmmu pruunide silmadega insener planeerimisosakonnast istus tema vastas, kui nad kultuurikava esitlesid. Vibeke esimene tööülesanne värske kultuurinõunikuna. Ta oli nõudnud, et see trükitaks mitmevärvilise esiküljega, kohaliku kunstniku inspireeriva pildiga.

      Ta jääb tööpinna ette seisma, joob klaasi vett.

      See läks hirmus hästi, pärast tulid inimesed tema juurde, ütlesid, et neil on hea meel, et ta töötab nende juures. Et see lükkas neil fantaasia tööle ja nad nägid uusi võimalusi. Pruunid silmad olid talle naeratanud ettekande mitme punkti juures, kokkuvõtet tehes oli mees märkinud, et on äärmiselt huvitatud osakondade koostöö laiendamisest.

      Vibeke lükkab juuksekarva näo eest, kogub kõik juuksed üle ühe õla rinnale ja silitab neid rahulolevalt, et need lõpuks pikaks on kasvanud.

      Jon kuuleb tema samme pea kohal põrandal. Kingi. Vibeke kannab toas alati kingi. Madala kontsaga suvekingi. Ta võtab tikud ära. Kraapsab ühega vastu toosi, ei puhu ära, tahab hoida, kuni tikk põleb. Tööl seelik ja huulepulk. Kui ta koju jõuab, riietub ta halli dressi, mille kaeluses on tõmblukk. Ehk ta vahetabki praegu riideid. See on seest nii pehme, tule katsu. Ta kinkis Jonile sussid, kui nad siia kolisid. Tõi need ühel esimestest päevadest töölt tulles koju, lillelises pakkepaberis. Viskas talle, et ta õhust kinni püüaks. Villased pahkluuni sussid, nahktallaga. Need käivad kinni metallpandlaga. Kui ta pannalt kinni ei pane, kilksuvad need käies.

      Vibeke asetab veeklaasi lauale. Ta vaatab aknast välja, on pime. Tänavalaternad on süüdatud ja valgustavad külavaheteed, mida palistavad mõlemalt poolt majad. Põhja pool suubub tee tagasi maanteele. See moodustab otsekui ringi, mõtleb Vibeke, võib sõita külakeskusse, vallamajast ja poodidest mööda, läbi elurajooni, keerata taamal maanteele, sõita seda pidi lõuna poole ja seejärel külakeskusse tagasi. Enamiku majade elutoaaknad avanevad tee poole. Midagi tuleks võtta ette terviklikuks arhitektuurilahenduseks. Tagapool piirab küla igast küljest mets. Ta kribab paberile märksõnad: identiteet, enesehinnang. Esteetika. Informatsioon.

      Ta läheb elutuppa. Diivanil lebab hall villane valgete rõngastega pleed, pahemalt poolt on see valge ja rõngad on hallid. Ta võtab selle kaasa ja tõmbab tugitooli akna alla radiaatori ette. Võtab väikeselt ümmarguselt laualt erialaraamatu.

      Raamatu ümbris on vahatatud, seda on mõnus käes hoida. Ta silitab seda vasaku käega, enne kui avab. Loeb paar rida. Siis jääb ta istuma, raamat lahtiselt süles, nõjatub seljatoele, suleb silmad. Tema silme ette kerkivad töökaaslaste näod, inimesed, kes astuvad kabinetist läbi, seal on nüüd nii ilus. Ta taastab mõttes olukordi, kordab oma miimikat.

      Jon seisab elutoa uksel ja vaatab teda. Ta katsub mitte pilgutada. Ta tahab Vibekelt küsida midagi sünnipäeva kohta, ta saab homme üheksaaastaseks. Nüüd mõtleb ta, et see võib oodata, Vibeke magab. Raamat süles. Jon on harjunud teda nii nägema. Raamat, põrandalambi ere valgus. Tihti on Vibekel põlev sigaret sõrmede vahel, Jon saadab suitsuviirgu tavaliselt pilguga, kui see lae poole siugleb. Vibeke pikad tumedad juuksed on tooli seljatoel laiali, mõni salk ripub üle ääre ja õõtsub tasakesi. Silita mu juukseid, Jon.

      Jon keerab ringi, läheb kööki ja võtab kapist küpsiseid. Ta pistab küpsise tervelt suhu ja püüab selle pehmeks imeda, nii et see katki ei läheks.

      Ta pöördub oma tuppa tagasi, läheb põlvili voodisse. Sätib küpsised aknalauale ritta.

      Ta vaatab akna taga lund, mõtleb, kui palju läheb lumehange tegemiseks lumehelbeid vaja. Ta püüab mõttes loendada, kui palju neid on. Nad võtsid seda täna koolis läbi. Neid nimetatakse lumekristallideks. Ükski kristall ei ole täpselt teise moodi. Kui palju neid lumekuulis võiks olla? Või aknal, pisikeses lumetupsus?