Uus tüdruk. Heli Künnapas, Lille Roomets

kokkusobivaid riideid vaadates sain aru, et tibi peab ennast teistest paremaks. Teiste omavahelised pilgud aga reetsid, et eneseupitaja positsioon on nõrk ja põhineb millelgi, mida ilmselt on võimalik kõigutada.

      “Lola, lase nüüd Emelyl sisse elada,” püüdis klassijuhataja olukorda sekkuda. Õppisin ära esimese nime oma uues klassis − Lola. Jätsin meelde, et tänasest oli see ilmselt selle inimese nimi, kes mind mõrvaks, kui vaid saaks. Võis arvata, et just sellest ta sosistaski enda selja taga istuva tüdrukuga, kes paistis küll ülejäänud klassikaaslaste seast välja, kuid oli kraadides Lolast tagasihoidlikum. Järelikult tema sabarakk.

      “Ma pole jah jõudnud siin väga kohaneda,” naeratasin jätkuvalt.

      “Arusaadav,” noogutas klassijuhataja. “Võta palun istet. Seal on üks vaba koht,” viipas ta käega keskmise rea esimesele lauale. Vaatasin seda korraks. Ohkasin.

      “Ee … ma ei saa sinna istuda,” teatasin mõne sekundi pärast rahulikult.

      “Miks?” oli klassijuhataja segaduses.

      “Olen alati aknapoolse rea viimases lauas istunud,” vaatasin oma sõnade kinnituseks Lola taga istuva tüdruku poole. “Uues koolis oleks hulga lihtsam kohaneda, kui saaksin klassis samas kohas istuda.” Saatsin süütult paluva naeratuse kordamööda Lola, tema sabaraku ja klassijuhataja poole.

      “Ma usun, et see pole mingi probleem,” kehitas klassijuhataja naeratades õlgu ning ütles minu tulevase laua taga istuvale tüdrukule, et ta oleks nii armas ja istuks sel aastal ühes klassi keskmistest ridadest. Lola hakkas küll protesteerima, kuid klassijuhataja rääkis loo sellest, kuidas temalgi oli siia kooli tulles algul keeruline ning iga tuttav asi aitas kohanemisele kaasa.

      Sammusin klassijuhataja loo saatel kõige kassilikumal sammul oma uue koha poole. Tundsin uute klassikaaslaste pilke seljal, külgedel, jalgadel … hmm, kõikjal minu üle ja ümber. Tool oli Lola sabarakust alles soe.

      “Seda ma sulle ei andesta,” sosistas Lola korraks minu poole pöörates.

      “Loodan, et mitte,” nurrusin vastu ja saatsin veelkord kõige armsama naeratuse minu poole suunatud silmapaaride poole.