Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest. Johanna Venho

jõudnud, sain toatuhvlid ja suure kruusitäie suhkruga teed. Tuul heitis akendele lörtsi.

      Tahtsid rääkida kirjutamisest. Mina ei kavatse enam midagi kirjutada, ütlesin valju häälega. Need kritseldused, mida ma pärast „Amaliat” kokku olen traageldanud, on lapsikud katsetused. Ja sina keerasid kannapealt ümber, juuksed õõtsatasid, hingasid sisse ja tegid teist juttu. Koduteel kahetsesin oma teravust: mis kasu on sellest, et ma puistan lembeid mõtteteri tarkusest, kui olen astel püsti nagu herilane, niipea kui asi tõsiseks läheb? Tuleb veel võimalusi, lohutasin end. Ent järgmine kord seisingi juba surnuaial ja vaatasin, kuidas su kirst auku lasti.

      Juulis küsis Ester mu juukseid krunni sättides äkitselt, kas ma olen viimasel ajal kirjutanud. Küsis justkui kergelt, seal Kultaranta seinapeegli ees, paar juuksenõela suunurgas. Eks ta aima, kuidas asi on. „Amalia” järel läks aastaid, ilma et ma oleksin sõnagi paberile pannud, sellest olen talle rääkinud, aga seda muidugi mitte, et kui ma siis hakkasingi midagi visandama, häbenesin oma lauseid ja tüdinesin veel enne, kui kriipsugi paberile sain. Kirjutades on kõige tähtsam leida õige hääl, ja seda ma ei leidnud, Amalia vankumatu kogu elab minus ikka veel, elus läbikukkunud Amalia, kallis, kohmakas ja karune, lähedusest ilma jäänud – aga kui ta oli vaikinud, siis uut tema asemele ei tulnud.

      Vaevalt ma siin enam midagi avaldan, nähvasin Estrile.

      Eks ta märka, kuidas ma endiselt sõnadega rabelen. Naantalis oli ka seda robistamist: võtsin päeviku ja kirjutasin kaks sõna, ühe lause, siis tuli katkestus – Urho kutsutud külalised saabusid oodatust varem – aednik tahtis küsida lillepeenra rohimise kohta – majapidajanna päris, kuidas reisimoonaga jääb – lapsed tahtsid ujuma – Urho otsis oma valget särki – Urho küsis, mis kell Matti ja Maija tulevad – Urho küsis, ega Seppäst pole näha olnud – aga millal teine adjutant tuleb –

      Panin vihu ära. Äkki öösel kirjutan midagi üles. Ei kirjutanud, püüdsin väsimust välja magada ja ärkasin, silmaalused kottis.

      Ma ei saa aru, millal ta õieti kirjutab, ütles Urho ükskord, kui tuli juttu mu tekstidest.

      Olen püüdnud kirjutada salaja, kõige muu kõrvalt, justkui oleks mu avalik elu peidupaik millelegi tõelisemale.

      Nüüd, kui sõnad minust eemale hoiavad, nõrgub mürki asemele. Lisan kiirust, sõidan mööda valgest Mossest ja saan enda ritta tagasi, enne kui lai veoauto minuga kohakuti jõuab.

      Mina olen presidendi naine, kõike minus nähakse läbi Urho, ja kas ma tema tagant üldse välja paistangi? Kui Urho kümme aastat tagasi presidendiks valiti, ei mõelnud ma, et see nii kaua kestab. Ma ei soovinud tema tagasivalimist teiseks ametiajaks, ja nüüd on hakatud rääkima, et ta kandideerib veel kolmandakski. Kui ma kuulsin, kuidas ta sellest Ahtile rääkis, läksin toast välja, et ta mu ilmet ei näeks. Muidugi ma toetan teda, ma ju ütlesin, et harjun tasapisi kõigega, nii nagu ma harjusin ka sellega, et kodus on teenindav personal – peale oma pere need alati kohalolevad, taktitundelised vaiksed inimesed, kes kannavad hoolt paljude asjade eest, aga panevad mind unustama, mis tunne on ise endale kohvi keeta ja võid leivale määrida.

      Vähemalt kirjutamine on olnud ainult minu oma, seda ei saa keegi teine minu eest teha. Aga eks ta nii on, et ka seda on vaadatud läbi mu ameti, isegi Otava kirjastuses – tea kas keegi üldse usub, et presidendi teinepool võib olla terve omaette inimene? Kriitikud on mu raamatute juures veel eriti keerulises olukorras. Kekkose proua nokitsemine, püüavad nad ridade vahel öelda. Ristpiste, niplispits – kas see Sylvi pole mitte niisugune käsitööinimene. See kerge halvustamine ähvardab reostada ka mu enda mõtted. Kui Eeva Joenpelto palus minu teksti kirjanike liidu antoloogiasse, kähvasin: vaevalt et te seda tahaksite, kui ma poleks Kekkose abikaasa! Eeva tundis piinlikkust, aga vastu ei vaielnud.

      Väntan autoakna tervenisti alla ja lasen tuulel puhuda.

      Ega kunagi ei või ju teada, kas kuuled. Äkki midagi siiski? Sõnu elatud elu kohta. Isegi kui jääb pooleli, nagu sinu töö jäi. Sa tahtsid rääkida kirjutamisest, pidasid mind arvestatavaks vestluspartneriks, jah, sind huvitasid mu mõtted. Kallutasid end laua ääres ettepoole, vaatasid mind tumedate silmadega, mille pupillides nägin iseenda peegelpilti. Mul on jalg gaasipedaalil. Mul on laud Suomusjärvi suvekodu nurgas, laual kirjutusmasin. Aknast paistavad kaljunõlv ja männid, samasugune õhtupäikeses punav puu nagu see, mida ma lapsena Metsäpirtti kiriklas oma kambriaknast vaatasin.

      Tamminiemi–Katerma, august 1966

      Sõidan jälle liiga kiiresti, aga nüüd on rutt. Katermale, Katermale! Kui Turu maanteele jõuan, jookseb kass üle tee, ehmun ja pidurdan, päevikukast kukub tagaistmel ümber, mõned vihud libisevad põrandale, Iisa vaeseke ärkab ja haugatab. Mis sest, vihud olid nagunii õndsalt segamini, kappidest ja kummutitest kokku korjatud. Ester ei küsinud, miks pidi päevikud kaasa pakkima. Kui oleks küsinud, oleksin ainult öelnud, et mul läheb neid tarvis, ja ta oleks mu hääletoonist aru saanud, et rohkem pole mõtet pärida. Ester on selline, ustav ümmardaja, kindel nagu kesksuvine kalju, ta kammib mu juukseid, triigib mu riideid, hoiab mu kalendris korra majas. Alguses oli see raske, aga nüüd olen harjunud ja muutunud temast sõltuvaks. Ka sellest saaks ta aru, et ma kavatsen päevikud pärast läbilugemist hävitada – Katermal on selleks otstarbeks ägeda leegiga saunaahi. Ester teab, et on palju sellist, mis inimesel oleks mõtet endaga hauda kaasa võtta.

      Sõidan Lahnajärvi poole ja mõtlen Urhole. Kuidas ta võib-olla seisab praegu kabineti uksel, vaatab laual olevat telefoni, selle luuvärvi bakeliidist toru, numbriketast, kuhu saab sõrme torgata, valida mis tahes numbri ja dikteerida oma nõudmise.

      Urho hääl kõlas kähedalt, tal oli villane sall kaela ümber. Ehk ta maldab täna õhtul puhata, aga vaevalt et ta homme oma hommikuse ringi vahele jätab. Homse kohal oli kalendris kirjas, et ta läheb Lempäälässe OTK hulgikaubanduse kesklao avamisele. Muidugi olin ka mina sinna kutsutud, aga see üritus minu puudumise pärast ei kannata. Lugesin kõne visandit, mille Urho oli selle tarvis kirjutanud, see oli lühike ja asjalik ja ma soovitasin tal rõhutada arengu vaatevinklit: kui Soome kooperatiiv-kaubandus saab hulgilaod välja arendatud, hakkab kaup kiiremini käima. Lisasin lehekülje servale märkuse: rõhuta arengut, Soome suurt majandusarengut möödunud kümnendil, st uue lao avamine on üks lüli ahelas, mille varal Soomest saab edukas riik.

      Urho on hiilgav kõnemees ja oskab oma jõulise kohalolekuga elavdada ka kõige kuivema sõnumi. Mind selle andega õnnistatud ei ole, aga sõnadele keskendumise anne mul on. Ma olen lugeja ja suudan tundide kaupa paigal istuda ja lugeda. Sellest algas see katse ka ise midagi paberile panna – sellest ja valust, millest ma kõnelda ei suutnud. Valu taga on jõud, kirjutaja teeb valust kunsti, paremini ma ei oska öelda, kui et igal hommikul korjab ta end tühjal leheküljel kokku. Kuid mis siis saab, kui sõnad kokku kuivavad, kui sulepea paigale takerdub? Kas sinul juhtus nii?

      Keeran äkiliselt rooli, kui varblane auto ette lendab. Korra olen ma looma alla ajanud, see oli siil, keda ma hämaras tähele ei pannud. Tundsin müksatust, sõitsin tee serva, süda kloppis, tulin autost välja ja puudutasin okkaid. Tõstsin siili teepervele, selle üks jalg turritas püsti.

      Sina mõistsid minu kirjutamist. Ja inimene, kes seda mõistab – ebakindlust, teravust –, taipab ka, kus on minu kõige hellem koht. Kui ma ometi võiksin sinuga rääkida, kui sa ometi istuksid jälle siin minu kõrval, kaassõitja kohal. Meil oli neid lõppematuid vestlusi – telefonis, Essi sassis köögis Hopeasalmentiel, või Ekbergi kohvikus, kus mind ei vahitud ja ma sain olla rahus nagu teiegi, unustada pimestavad välklambid. Oli laialivalguvaid looklevaid jutuajamisi ja kerget lapsikut loba, kuid tihti rääkisid sina ja mina olin vait. Sinul tuli rääkimine valutumalt välja kui minul, mina jätsin vastamata, kui ma kohe õigeid sõnu ei leidnud. Jätsin rääkimata, mis mul mõttes mõlkus.

      Mul on paar lähedast sõpra. Sina, Marjaliisa, oled üks neist. Olid. Ma ei õpi nii ütlema.

      Meie sõpruses oli distantsi, tihtipeale olid sa minu seltsis ettevaatlik. Äkki sa ei pidanudki meid lähedasteks? Mulle olid sa siiski see kirjanik, keda ma kõige paremini mõistsin. Sinus oli see miski,