Kroon kuningriigis. Eestlase märkmed pandeemia ajal Rootsis. Marianne Mikko

Eile poes käies olin soetanud priske ingverijuurika. Valmistasin meile ingveritee. Istusime siis maha teed jooma. Uurisin, kuidas Martin end tunneb. Pole viga. Väga hea, et palavik on taandunud. Tõesti tore, kostsin. Uurisin, kas keegi tema kursuselt on voodis samasuguste sümptomitega nagu kõrge palavik ja kuiv köha. Jah, paar tema kursusekaaslast on.

      Selgus, et Martin oli vaadanud 1918. aasta Hispaania gripist tehtud dokfilmi. Et viiskümmend miljonit ohvrit nõudnud haigus oli tollal maailmale ränk katsumus. Rääkisime pandeemiast laiemalt. Muidugi ka sellest, et läks väga hästi, et ta sai vahetult enne haigestumist eksami tehtud. Tegelikult oli see kahekesi koos kahe meetri kaugusel vestlus meile mõlemale tähtis. Noormees sai laiendada oma liikumisareaali ja mina sain vahetada mõtteid.

      Inimene vajab suhtlemist. Ängistav on olla üksteise lähedal, samal ajal eraldatud seinte ja uksega, millest kaugemale minna viiruse levitamise pärast pole mõistlik. Lausa ei tohi. Pärast tunnist vestlust maast ja ilmast naeratasime vandeseltslaslikult. Martin taandus mu meelest lõbusamas tujus oma tuppa. Maski ta ei kandnud. Meie lootus oli vahemaa pidamise tõhusus.

      Katsusin kirjutada. Mõtted uitasid ringi. Süda valutas. Nii palju ebaselgust. Toredaks vahepalaks oli telefonikõne FutureHeroes juhiga. Mul oli heameel, et noori tüdrukuid võimestav Eva oli külmetusest üle saanud. Pärast naistepäeva Superheroes Galat oli nii mõnigi korraldajaist voodirežiimile jäänud. Uues reaalsuses tähendas palavik ja köhimine hoopis midagi muud kui veel paar kuud tagasi.

      Ka mina ise vaagisin nädala vältel, miks ma ometi 8. märtsil laval tegusatele tüdrukutele auhinnajutu lõpuks kallistusi jagasin. Neljateistkümnele kõige empaatilisemale ja initsiatiivikamale. Mis mul ometi mõttes oli!?! 10 päeva istusin kui nõeltel, süüdistades ennast hooletus käitumises. Samas – kuidas saab käituda enne eriolukorra väljakuulutamist eriolukorrale vastavalt. Me oleme vaid inimesed, mitte täiuslikult programmeeritud robotid.

      Evaga rääkisime sellest, kuidas jõustada gümnaasiumi lõpuklasside tüdrukuid. Kuidas kujundada noor inimene otsustavaks. Kuidas panna neiu tõsiselt oma tulevase elukutse üle mõtlema. Kuidas aidata teismelise tüdruku ema oma tütart toetama strateegilise otsuse tegemises. Hoopis rohkem küsimusi, kui vettpidavaid vastuseid.

      Rääkisime suvelaagrist ja sellest, kuidas ma võiksin juhiks saamise töötuba korraldada. Igasuguseid lennukaid mõtteid tuli pähe. Vastastikku kasulikku teavet vahetades möödus poolteist tundi märkamatult. Lubasime nädalakese uuel infol settida ja siis vaadata, kuidas võiksime tõhusat koostööd teha. Sellise teadmisega, et koostööd tuleb tingimata teha, lõpetasime kõne.

      Peteri saabudes panin ette, et peaks koos poes käima. Et valmistada midagi põnevat. Nagu näiteks arbuusisuppi. Selle uue köögitarkuse olime omandanud talvel Keralas, kus india kokk näitas suure entusiasmiga töövõtted ette. Meile meeldis kõik, mis sinna supi sisse käib: kookosõli, ingver, küüslauk ja muidugi arbuus. Arbuusisupi koostisosade järele me ICA Focusesse sõidu ette võtsimegi.

      Enne aga põikasime oma paadi juurest läbi. Ah sa mait! Göteborgi meretuuled teevad, mis nad tahavad. Loomulikult oli paati kattev present kohalt nihkunud, aga siiski täitis oma ülesannet. Valget palakat paigal hoidvad tugipostid olid samuti liikunud. Peter puges paati ja tegi, mis ta sai. Mina assisteerisin, nagu oskasin. Jäime tulemusega enam-vähem rahule.

      Sel õhtul ei juhtunud midagi muud, kui et vaatasime kõik kolmekesi kahemeetrist vahemaad pidades 2015. aasta James Bondi filmi. Polnud ammuilma Bondi, James Bondiga kohtunud ja tõele au andes pole agent 007 just mu suurimaid lemmikuid, aga sellises olukorras, kus koroonaviirus tuleb seljatada ehk hea peab võitma ja halb kaotama, oli Specter täiesti oma kohal.