Raamatu rahvas. Geraldine Brooks

näo tõttu pidasin teda humanitaartöötajaks – tahtis ilmselgelt välja vaadata, aga ma eirasin tema kehakeelt ja püüdsin ta tähelepanu küsimusega mujale juhtida.

      „Mis sind siis siia toob?“

      „Miinivälja puhastamine.“

      Mul oli kiusatus öelda midagi viisakuse piirimaile jäävat, nagu „Äri õitseb?“, aga suutsin end eneselegi üllatuseks tagasi hoida. Ja siis me maandusime ja ta hüppas püsti, kõik teised lennukis olijad koos temaga, nad kõikusid vahekäigus ja tuhnisid pea kohal olevates sahtlites. Poiss vinnas selga hiigelsuure seljakoti ja pidi peaaegu enda taga vahekäigus trügiva mehe ninaluu murdma. Saatuslik üheksakümnekraadine seljakotikaar. Bondi bussides näeb seda iga päev.

      Viimaks tehti kabiiniuks lahti ja reisijad valgusid ühtlase massina ukse poole, nagu oleks nad üksteise külge kleebitud. Mina ainukesena olingi istuma jäänud. Mul oli tunne, nagu oleksin alla neelanud kivi, mis mind nüüd kohale naelutas.

      „Doktor Heath?“ Reisisaatja hõljus tühjas vahekäigus.

      Hakkasin juba ütlema: „Ei, doktor Heath on minu ema“, kui mõistsin, et ta peab silmas mind. Austraalias kelgivad oma doktorikraadiga ainult jobud. Lennule registreerides olin oma staatuseks kindlasti märkinud „Ms“, ei midagi muud.

      „Teie ÜRO-eskort ootab maandumisrajal.” See selgitas kõike. Panin juba selle tööotsa jaoks ettevalmistusi tehes tähele, et ÜRO-le meeldib, kui kõik särab ja hiilgab.

      „Eskort?“ kordasin lollakalt. „Maandumisrajal?” Nad olid öelnud, et mulle tullakse vastu, aga ma arvasin, et see tähendab tüdinud taksojuhti, kes hoiab käes silti, millel mu nimi on valesti kirjutatud. Stjuardess kinkis mulle veel ühe suure täiusliku Saksa naeratuse. Ta nõjatus minu poole ja lükkas aknakatte üles. Vaatasin välja. Lennuki tiivaotsa juures seisid tühikäigul kolm hiiglaslikku soomustatud tumedate klaasidega furgooni, sellised, milles sõidutatakse Ameerika presidenti. See pilt oleks pidanud mind rahustama, aga muutis mu kõhus oleva kivi veel tonni võrra raskemaks. Autode taga, mitmes keeles kirjutatud maamiinide eest hoiatavate siltidega pikitud kõrges rohus, silmasin hiigelsuure kaubalennuki roostetavat vrakki, mis oli ilmselt varasemate ebameeldivuste tõttu maandumisrajalt maha sõitnud. Vaatasin uuesti fräulein Naerunäo poole.

      „Ma arvasin, et nad peavad relvarahust kinni,“ laususin ma.

      „Peavadki,“ vastas ta rõõmsalt. „Enamikul päevadest. Kas teil on käsipagasiga abi vaja?“

      Raputasin pead ja kummardusin, et sikutada ees asuva istme alt välja raske kast. Tavaliselt lennufirmadele ei meeldi, kui pardale tuuakse terve teravate metallesemete kogu, aga sakslased on suured käsitööliste fännid ning lennujaama registreerimislaua töötaja sai minust aru, sest selgitasin, kui väga ma vihkan oma tööriistade eraldi registreerimist, kuna need võivad sattuda Euroopa reisile ilma minuta ajal, mil mina niisama tagumikku soojendan ega saa oma tööd teha.

      Ma armastan oma tööd. Selles asi ongi. Sellepärast ma selle tööotsa vastu võtsingi, hoolimata sellest, et olen maailma suurim argpüks. Kui aus olla, ei tulnud tööst loobumine mulle isegi pähe. Sa ei ütle ju ära võimalusest töötada ühe maailma haruldasema ja salapärasema köite kallal.

      Telefon helises kell kaks hommikul, nagu see Sydneys elades ikka kipub juhtuma. Mõnikord ajab mind vihale, et kõige targemad inimesed – maailmakuulsaid asutusi juhtivad muuseumidirektorid või tegevjuhid, kes teavad sendi pealt käesoleva päeva Hang Sengi indeksit – ei suuda meeles pidada lihtsat tõsiasja, et Sydney on Londonist laias laastus üheksa ja New Yorgist neliteist tundi ees. Amitai Yomtov on geniaalne mees. Ilmselt kõige suurem geenius oma alal. Aga kas ta oskab välja nuputada, kui suur on ajavahe Jeruusalemma ja Sydney vahel?

      „Shalom, Channa,“ lausus ta tugeva sabra aktsendiga, lisades mu nime esitähele kurguhäälse ch nagu tavaliselt. „Ma ju ei ajanud sind üles?“

      „Ei, Amitai,“ vastasin mina. „Ma olen alati kell kaks öösel üleval, see on päeva parim osa.“

      „Oi, nojah, vabandust, aga ma arvasin, et sind huvitab, et Sarajevo haggada ilmus välja.“

      „Ei!“ ütlesin mina, äkitselt täiesti ärkvel. „See on, hmm, suurepärane uudis.“ Ja see oligi, aga see oli sedasorti suurepärane uudis, mida oleksin võinud lugeda ka normaalsel kellaajal e-kirjast. Ma ei osanud arvata, miks Amitai pidas vajalikuks mulle helistada.

      Amitai, nagu enamik sabrasid, oli üsna vaoshoitud kuju, aga see uudis oli ta elevile ajanud. „Ma olen alati teadnud, et see raamat elab kõik üle. Ma teadsin, et ta peab pommitulelegi vastu.“

      Keskaegses Hispaanias loodud Sarajevo haggada on kuulus rariteet, külluslikult illustreeritud heebrea käsikiri, mis valmis ajal, mil juudiusk oli kindlalt igasuguste illustratsioonide vastu. Arvati, et „Exoduse“ raamatu käsk „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti“ lämmatas keskaegsete juutide kujutava kunsti ande. Kui raamat 1894. aastal Sarajevos päevavalgele tuli, pöörasid maalitud miniatuuridega leheküljed selle mõtte pea peale ja põhjustasid paljude kunstiajaloo tekstide ümberkirjutamise.

      1992. aastal, Sarajevo piiramise alguses, kui sihikule võeti muuseumid ja raamatukogud, läks koodeks kaduma. Ühe kuulujutu järgi oli Bosnia moslemivalitsus selle maha müünud, et osta relvi. Ei, hoopis Mossadi agendid olid selle Sarajevo lennujaama all asuva tunneli kaudu välja smugeldanud. Ma ei ole kunagi kumbagi lugu uskunud. Mina arvasin, et see kaunis raamat oli ilmselt sattunud tulemöllu koos teiste lehekülgedega – Ottomani maalepingud, iidsed koraanid, slaavi kirjarullid –, mis pärast fosforipommiplahvatuste leekide vaibumist sooja lumesajuna linna peale langesid.

      „Aga, Amitai, kus see viimased neli aastat on olnud? Kuidas ta välja ilmus?“

      „Sa ju tead, et praegu on paasapüha?“

      Muidugi ma teadsin. Taastusin ikka veel viimastest karmidest jääknähtudest, mille jättis punase veini pohmell, mis tabas mind pärast mu sõprade rannas korraldatud lärmakat ja väga mitteortodoksset juutide paasapüha piknikku. Rituaalse söömaaja nimi heebrea keeles on seder, mis tähendab korda. See oli üks minu viimaste aastate korratumaid õhtuid.

      „Niisiis, Sarajevo juudi kogukond pidas eile õhtul oma sederit, ja keset seda toodi välja – väga dramaatiline! – haggada. Kogukonna juht pidas kõne, milles ütles, et raamatu säilimine on Sarajevo paljurahvuselise ideaali sümbol. Ja kas sa tead, kes raamatu päästis? Tema nimi on Ozren Karaman, muuseumi raamatukogu juht. Ta tõi selle kõva pommirahe all välja.“ Amitai hääl hakkas äkitselt kähisema. „Kujutad sa seda ette, Channa? Moslem, kes riskib juudi raamatu päästmiseks oma eluga.“

      Polnud Amitai moodi ennast kangelaslugudest mõjutada lasta. Üks ebadiskreetne kolleeg oli kord muuseas maininud, et Amitai veetis kohustusliku armeeteenistuse erirühmas, mis oli nii salajane, et Iisraelis elavad juudidki nimetavad seda lihtsalt „üksuseks“. Kuigi see aeg oli meie esimese kohtumise ajal kaugele seljataha jäänud, avaldasid tema kehaehitus ja maneerid mulle sügavat muljet. Tal olid jõusaalis rassija tihked lihased ja ta oli ülimalt valvas. Vestluse ajal vaatas ta sulle otse silma, aga muul ajal seirasid ta silmad ümbruskonda ja panid kõike tähele. Ta paistis olevat südamest häiritud, kui ma temalt üksuse kohta pärisin. „Ma ei ole sellest sulle kunagi rääkinud,“ nähvas ta. Aga minu meelest oli see üsnagi imetlusväärne. Raamatute konservaatorite seas juba iga päev endisi eriüksuslasi ei kohta.

      „Ja mida see vanamees raamatuga tegi, kui oli selle kätte saanud?“ küsisin mina.

      „Ta pani selle keskpangas seifi. Võid ainult ette kujutada, mida see pärgamendiga teeb … Sarajevos pole vähemalt viimasel kahel talvel mitte kellelgi kütet olnud … ja mõned metallist pangaseifid … metallist, eks ole … see on nüüd seal tagasi. Ma ei taha sellest mõeldagi. No igatahes tahab ÜRO, et keegi selle seisukorda inspekteeriks. Nad maksavad vajalike stabiliseerimistööde eest – nad tahavad selle võimalikult kiiresti välja panna, no et linnas moraali tõsta. No ja ma nägin, et sinu nimi