Kapitooliumi emahunt. Mihhail Gasparov

ei hispaania ega ka muud keelt peale baski keele. Passek aga baski keelt ei osanud. Sellegipoolest teadis ta, mida teha: ta läks preestri juurde ja seletas talle oma mure ladina keeles ära. Nii laheneski tema probleem. Gasparov toob eelneva loo näiteks selle kohta, et ladina keel võib olla kasulik ka ootamatutes ja sugugi mitte antiik-filoloogiaga seotud olukordades.

      Kui Gasparov tõlkis Pindarose ülikeerulist luulet vene keelde, vajas ta viit väljaannet, mida Moskva ja Leningradi raamatukogudes ei olnud. Ta oli kuulnud, et vähemalt osa on olemas Tartu ülikooli raamatukogus. Kui ta aga neid raamatukogudevahelise laenutusega tellida üritas, teatati talle, et neid ei ole. Ta palus mul igaks juhuks kontrollida, kas see on tõesti nii. Suurest raamatukogust ei leidnud ma midagi, kuid teadsin, et Tartu antiigimuuseumis oli eraldi

      11

      klassikaliste raamatute kogu, ning leidsin sealt tõepoolest kolm vajalikku raamatut. Kui ma sellest Gasparovile kir-jutasin, vastas ta mulle: „Jah, just sellest raamatukogust rääkiski mulle Passek.“ Maria Grabar-Passek külastas tihti Tartut ja olen teda kord koguni tänaval kohanud. Mihhail Gasparov ise on samuti korduvalt Eestis ja eriti Tartus viibi-nud, pidanud siin ettekandeid ja loengutsükleid, kohtunud kolleegidega. Me olime üle kolmekümne aasta kirjavahetu-ses, kuni Gasparovi surmani. Ta oli minu doktoriväitekirja retsensent ja ma pean teda üheks oma õpetajaks.

      Gasparov ei olnud ei nõukogude inimene ega ka nõu-kogudevastane. Ta vaatas ajastuid pikemas perspektiivis ja suuremas mastaabis. Kui temalt küsiti, millisel ajastul ta elada tahaks, vastas ta: „Kuna ma olen väikest viisi aja-loolane, tean, et kõik ajastud on vastikud. Aga meie omaga olen ma vähemalt harjunud.“ Ei maksa arvata, et Gaspa-rov oli pessimist, ta oli objektivist, kellele polnud võõras ka mõõdukas optimism: „Tänapäeva lugejad imestavad: miks Oidipus, kellele ennustati, et ta tapab oma isa, ei vältinud igasugust tapmist või vähemalt kokkupõrkeid ükskõik milliste vanameestega ning läks talle tundmatu Laiosega otsekohe kaklema? Vastus: Kreekas oli võimatu oma elu ära elada kedagi tapmata, kas või argisõjas põllupiiride üle. Näe, mida tähendab progress.“

      Gasparovi esimest huvivaldkonda võib tinglikult tähis-tada kui kirjanduslugu, kusjuures ta ei tegelenud üksnes antiikaja, vaid ka Bütsantsi, Lääne-Euroopa keskaja ja elu lõpus järjest rohkem ka vene kirjandusega.

      12

      Teine suur valdkond, millele Gasparov pühendus, oli värsiõpetus. Ennekõike tegeles ta vene värsiga, kuid ka antiik- ja Lääne-Euroopa vormidega. Tema „Euroopa värsi ajalugu“, mis on tõlgitud ka inglise keelde, tuntakse kirjandusloolaste seas laialt. Kui Gasparovi auks koostati esimene juubelikogumik, tegid seda noored värsiteadla-sed, kes imestasid, et Gasparov on oma tohutu produk-tiivsuse juures veel ka antiigiga tegelenud. Seevastu mõni antiigiuurija on Gasparovile ette heitnud, et ta raiskab aega värsiteadusele.

      Gasparovit iseloomustas erakordne töökus. Tema aval-datud teoste nimekiri on muljetavaldav, kuid veelgi mul-jetavaldavam on see, millise pühendumusega ta iga oma publikatsiooni ette valmistas. Tema töökuse kohta ringles legende. Kui ta oli ajuspasmiga haiglas, oli temaga samas palatis teine tuntud teadlane, folklorist Eleazar Meletinski. Mäletan, kuidas Meletinski sosistas mu isale: „Ei tea, kas Gasparov oli alati hull või läks haiglas hulluks – esimene asi, mida ta teadvusele tulles tegi, oli nõuda oma pabereid ja raamatuid; kui ta need kätte sai, asus ta kohe tööle ega katkestanud oma tegevust hetkekski.“ Kord nägin Moskva bussis järgmist pilti: buss on pungil täis, Gasparov aga istub kõige ees. Mina olin sisenenud tagauksest ega suut-nud tema juurde trügida. Nägin, et ta istub kägaras, põl-vedel kaks avatud raamatut ja märkmik, kuhu ta kirjutab. Aastaid hiljem tuletasin talle seda episoodi meelde. Ta küsis: „Mis buss?“ ning teadis siis täpselt, et sellel mars-ruudil uuris ta tollal rahvalaulu värssi, aga teises bussis tõlkis vagante.

      13

      Gasparov oli lapsepõlvest saadik väga häbelik ja tema kogelemine takistas tal hiljem loenguid pidada. Lühikesi loengukursusi hakkas ta lugema alles elu lõpul. Sellegipoo-lest oli ta aktiivne osaleja ja arutleja konverentsidel. Olen alati imetlenud Gasparovi kõnepidamisoskust. Oma kõne-defekti pärast valis ta väga hoolikalt sõnu ning arendas välja eriti lakoonilise, nii-öelda spartaliku kõnelemisviisi: mitte ühtegi ülearust sõna. Tegelikult on paljud kogelejad olnud väljapaistvad kõnemehed. Kõnedefektid olid legendi järgi kuulsatel kõnemeestel Demosthenesel ja Isokratesel. Äärmine täpsus ja lakoonilisus iseloomustas ka Gasparovi tekstide stiili. Varalahkunud värsiteadlane Maksim Šapir kirjeldas seda nii: „Pea iga lause mõjub nagu viimistletud, särama lihvitud aforism.“

      Ei maksa siiski arvata, et Gasparov oli oma stiili ja kõnedefekti vang. Analüüsides tekste, kasutas ta antiik- ja keskaegse retoorika metodoloogiat. Sõnastus on kõige pea-lispindsem kiht. Selle all on kujundid, kujundite all allegoo-riad, veel sügavamal autori idee ning kõige lõpus eesmärk ja kavatsus: mille või kelle jaoks tekst on loodud. Nii oskas ka tema – lähtudes lugejas- või kuulajaskonna omadustest – varieerida oma stiili. Oma mälestustes toob ta välja järgmise episoodi. Maailmakirjanduse instituudis, kus ta töötas, hakati välja andma üheksaköitelist maailma kirjanduslugu. Vanakreeka kirjanduse osa sattus Gasparovile. Kolleegiumi üldkoosolekul nõudis tuntud funktsionäär Sergei Nikolski, et Gasparov kirjutaks, kuidas Kreeka lõi prometheusliku inimtüübi, kellest sai kõikide aegade progressiivsele inim-konnale tõrvik. Gasparov kuulas ta vaikselt ära ja kirjutas

      täpselt vastupidise käsitluse: Kreekas rajati looduse ja ini-meste seaduse põhimõtted, mis on ülimuslikud. Kuid kir-jutas ta selle Nikolski sõnavara ja kujundistiili kasutades. Kogu toimetus, teiste seas Nikolski, jäi väga rahule.

      Umbes samal ajal, kui Gasparov töötas „Kapitooliumi emahundi“ kallal, kirjutas ta lühikese essee „Filoloogia kui kõlbelisus“. Seda on raske ümber jutustada, kuna Gaspa-rovi tõepoolest aforistlikus stiilis pole ühtegi ülearust sõna. Kuid põhimõte on järgmine: filoloogia on kõlbeline, kuna õpetab kaht teineteisega seotud asja. Neist esimene on põhimõtteliselt võõra ja kauge ajastu ning inimeste mõist-mine. Ning teine, mis põhimõtteliselt lähtub eelmisest, on loobumine oma egotsentrilisusest. Filoloogia annab õige mastaabi ka tänapäeva sündmustele, mis tunduvad nii erakordsed ja tähtsad, ja seda nii ajalises kui ruumilises mõttes. Kes loeb selle raamatu mõttega läbi, teeb esimese sammu aatelise filoloogia suunas.

      Mihhail Lotman

      Kapitooliumi emahunt kaksikute Romuluse ja Remusega

      (emahundi skulptuur 12.–13. saj ja kaksikud 15. saj).

      Foto: Jean-Pol GRANDMONT. Wikimedia Commons

      17

      Rooma

      rajamine

      Itaalia keskosas, Tiberi alamjooksul asus Latiumi piir-kond, kus elas latiinide rahvas. Latiinidel oli Alba Longa linn, mille olid pärimuse järgi asutanud pärast Trooja lan-gemist Itaaliasse pagenud muistsed troojalased. Alba Lon-gas oli võimul kaks venda: Numitor ja Amulius. Julm Amu-lius kukutas leebeloomulise Numitori ning temast sai Alba Longa ainuvalitseja.

      Võimult tõugatud Numitoril oli tütar Rea Silvia, kellel sündisid kaksikud pojad.

      “Kes on nende isa?” küsis Amulius karmilt.

      “Jumal Mars,” vastas Rea. Amulius aga ei jäänud teda uskuma. Ta käskis Rea Silvia sulgeda maa-alusesse vangi-kongi, kaksikud jällegi panna korvi ja heita Tiberisse.

      Tiber aga oli parajasti üle kallaste tõusnud: lained vii-sid korvi kaasa, kandsid vaiksesse abajasse ning vee alane-des jäi korv kaldale. Juurde jooksis emahunt – jumal Marsi püha loom. Ta heitis korvi kõrvale maha ja hakkas imikuid oma piimaga toitma. Nii vähemalt väitis elatanud karjane,

      18

      kes korvi leidis, kaksikud oma hütti viis ja nad omaenda las-tena üles kasvatas. Nimeks pani ta neile Romulus ja Remus.

      Romulusele ja Remusele oli karjaseelu igav. Nendest said röövlid, kelle ümber kogunes kaaslaste jõuk. Talupojad armastasid röövleid