Hoiab oma leib. Mägi Jürka

siis arutasime poistega, miks asjad nii on. Meie ei saanud küll aru, et midagi paha tegime. Siis tegime aga saatusliku vea. Asudes järjekordsele uuringule, tuli ka see otu kaasa, kelle emale ma kirja meisterdasin. Nähes, mis toimub, pani ta itsitama, lõi jalaga ukse lahti ja karjus üle maja: „Tulge ja vaadake kõik!” No oli jobu, kõik ilusa rikkus ära.

      Sedasama „ilusat asja” ja kaebekirja tuli nüüd veel koos emmega arutada. Ema saabus kohale, tõi kommi. Läksime Taevaskoja panga peale. Rääkisin nagu lugu oli. Ema küsis, kas mul kirja kirjutades rohkem rumalaid sõnu meelde ei tulnudki. Seletasin emale, et sõna sitt oli varuks küll, kuid ema vend, onu Juhan ütles alati: „Kae, lehm sittus” ja et „sitt on leiva isa.” Sellepärast ma seda sõna roppuseks ei pidanud ja kirja ei pannud. Minu seletuste peale puhkes ema täiega naerma, nii et pisarad voolasid. Sedakorda oli teema ammendatud ja salajaste kaebekirjakestega ma rohkem tegelenud pole, mida aga ei saa öelda teise väikese patukese ehk uudishimu kohta, mis puudutab õrnemat sugu.

      Taevaskoja-aeg sai ümber, kuid tervis paremaks ei läinud, pigem vastupidi. Ravi otsustati jätkata Kose-Lükati Sanatoorses Metsakoolis. Esimene päev oli tõeline piin. Jälle uus kodu, uued näod, õpetajad, teise klassi uus algus. „Püüa harjuda,” ütles ema lahkudes. Rahunesin alles siis, kui trehvasin juba Taevaskojast tuttavat poissi, kes sama mossis ja lössis nagu mina. „Kus me nüüd oleme? Kas tõesti Tallinnas?” küsis semu. „Minu arust küll,” vastasin ja kaks kurba mehehakatist võtsid üksteisel kaela ümbert kinni, raputasid pead, sülitasid korra ja asusid uurima, mis siin uues kohas ka põnevat on. Siis sain teada, kui tähtis on omada selles elus mõnda sõpra. Tean siiani. Metsakool oli tõeline paradiis haigetele lastele. Meid hoiti väga ja personal oli nagu oma vanemad. Igavust tunda ei olnud võimalik. Koolis oli korralik raamatukogu ja lugemine au sees. Vahel läks mõni raamat nii põnevaks kätte, et tuli öötundidest lisa võtta. Taskulambiga teki all lugemine oli laialt levinud. Marunaljakas oli see, kui keegi öövaikuses teki all pupsuma hakkas. Tõlgituna tähendas see seda, et tekialune lugeja oli jõudnud eriti naljaka kohani, suutmata naeru pidada. Järgmisel päeval tuli talt paluda loetust lühikokkuvõtet, mida reeglina ei keelatud. Kogu majas valitses sõbralik ja heatahtlik õhkkond. Toredad olid sünnipäevapeod, mida peeti korra kuus ja toidud olid ülimagusad ning maitsvad. Aeg-ajalt käisid koolis haigete laste meeleolu tõstmas tolleaegsed kuulsused, partei- ja sõjaveteranid. Meenub Olga Lauristin, kes oli kena memmekene ja oskas lastega väga südamlikult juttu vesta. Minu mäletamist mööda kommunismist ta meile küll ei pajatanud, või kui, siis imeilusasti. Ka Ferdinand Veike ei pidanud paljuks oma Buratinoga meile lusti pakkuda.

      Metsakoolis viibisin kaks toredat aastat, mille jooksul avastasin nii mõnegi elutarkuse, mis saatnud mind kogu elu. Paraku tuli tarkus läbi katsumuste. Mäletan, kui rühma toodi 1 paar uiske (vaene aeg) ja küsiti, kes oskab uisutada. (Uisud olid tol ajal mu elu unistuseks ja ema tõesti ei jaksanud neid osta). Olin esimene, kes nagu paugust püsti kargas ja teatas: MINA!!! Tegelikult polnud ma uiske mitte kunagi alla saanud. Mii-naa! kordasin, anuvalt. Uisud said mulle ja siis algas minu Kolgata tee. Kästi uisud kohe jalga panna ja liuväljale minna, mis asus kooli õuel. Minu saatjaks oli kogu rühm. Kohe asuti kommenteerima minu ponnistusi uiskude jalgatõmbamisel. Uisud olid pruunid, poolpantsid. Minna oli oma 50 meetrit. „Mis saab, Jürka?” vasardus mu peas, „Uisud võetakse ära! Mis saab?” Sai sedasi, et ma olen vist maailmas ainuke poisike, või üks vähestest, kes elu esimesel jääsõidul, esimese 10 minuti jooksul kordagi perseli ei kukkunud. Rühm, kes mu uisutamisoskust takseeris, oli sunnitud tõdema, et oskab jah ning mindi ükskõikselt oma asju edasi ajama. Siis käisin küll kõhuli – meister võib ju sellist asja endale lubada. Kuidas see liug mul õnnestus, ei tea siiani. Ju siis julge hundi rind. Igatahes arg ma ei ole.

      Korra sattus mulle pihku lauatennisereket. Hakkas meeldima. II klassi poisina oli mul ainus võimalus mänguaega saada niinimetatud võitja lauas. See tähendab, et kaotaja loovutab oma koha järgmisele. Minu taktika baseerus kaitsemängul, mis tähendab seda, et suutsin 7.–8. klassi poisid närvi ajada nende surumisi vastu võttes. Tipphetk saabus kooli meistrivõistlustel, kui olin kehalise kasvatuse õpetaja suureks üllatuseks end 4 parema sekka toksida osanud. Ta hoidis mulle siiralt pöialt. Järgmine kohtumine oli kooli kõige lugupeetavama 8. klassi poisiga. Asi lõppes sellega, et kui tõde temani jõudis, et oli 2. klassi jõnglase käest tappa saanud, viskas ta mind reketiga, mille eest õnnestus kõrvale hüpata, ja tegi paar sammu minu poole, et kere peale anda. Mingil hetkel tuli tal mõistus koju ja ta isegi punastas. Tüdrukud itsitasid. Esikohamängus ma eriti ei pingutanud, ausalt, kartsin ka, ja kaotasin. Seda kahetsen. Just siis oleks pidanud endast viimase andma, aga läks nii. Minu triumf oli kooli laval diplomite kätteandmisel. Üllatus oli suur, kui kuulutati välja 2. koha omanik – II klassi poiss. Eriti plaksutasid õpetajad.

      Lisaks spordile oli uskumatult populaarne tubadevaheline seebikorjamise komme. Kellel rohkem seepi, see kõvem vend. Miks me nii tegime, ei tea, sõda ammu mõõdas. Võib-olla aitasid kaasa kasvataja Sorgenfei jutustused Leningradi blokaadist, mille ta üle elas. Igatahes põnev oli.

      Siis sain terveks ja pääsesin koju. Läksin tagasi vanasse kooli. Endised klassikaaslased olid klass eespool ja pruut uue peika leidnud.