Hoiab oma leib. Mägi Jürka

section>

      Tegelikult on mul hingel üks patt. Mitte küll nii-ii hull, millest pajatab eesti rahva vanasõna, et pattu teeb see, kes patta situb, vaid veidi leebem ja tagasihoidlikum. Kes meist ei oleks kuulnud anekdoote kelneritest, kärbsest supi sees ja muust sarnasest. Kuid kas jutud sellest, kuidas kelner ebameeldiva kliendi supi sisse sülitab on üldrahvalik folkloor või on nendel juttudel ka mingi tõepõhi all?

      Mägi Jürka

      Hoiab oma leib

      Nõukaaja Nõmme kelneri pöörased memuaarid

      Täname:

      Marek Poel, Arvo Brock ja paljud teised, kes raamatu valmimisele on kaasa aidanud

      Toimetanud: Mae Taal, Ann Kivikangur, Tiina Aare

      Kujundus ja fototöötlus: Tiina Sildre

      Saržid sisus: Hugo Hiibus

      Fotod: Eesti Arhitektuurimuuseumi fotokogu:

      Nõmme restorani välis- ja sisevaade,

      Rein Vainküla foto.

      Viru Hotell, Gustav Germani foto.

      Eesti Juudi Muuseumi fotokogu,

      Tallinna Nõmme Muuseumi fotokogu,

      Rein Mündi, Jüri Mägi, Mart Aare erafotokogu © Jüri Mägi ja Mart Aare, 2015

      ISBN 978-9949-38-433-4

      ISBN 978-9916-4-0443-0 (epub)

      E-raamat OÜ Flagella

      Raamat on kirjutatud autori meenutuste põhjal ja ei ürita kedagi solvata.

      Maailma avastamas

      ENSV, Tallinn, 29. aprill 1954, Sakala tänava sünnitusmaja. 11.45 pistan oma pea ema punust välja ja asun maailma uudistama. 46 aasta pärast, 29. aprillil, otsustab ema mind üksi jätta ja lahkub siitilmast. Matustel oskan ema iseloomustada ühe lausega: väga vahva naine oli…

      Pilt tuli ette Raikkülas. Väike maailm minu ümber oli põnevust täis. Meie majas elasid kassid, koerad, tibud, kanad, kukk, lehm, lambad, üks loll oinas ja jänesed. Maja taga metsatukas toimetasid väsimatud sipelgad, kelle pesaehitamine mulle erilist huvi pakkus. Meie sõpruse omapoolseks kinnituseks kostitasin neid vahel moosiga. Vastutasuks pistsin kooritud puupulga pessa ja pärast lakkusin seda, mis oli hiiglama hapu ja hea. Hiljem tuli välja, et see oli sipelga kusi. On see tõsi, ei tea.

      Paps oli kolhoosi piimamees, Nõukogude armee desertöör, persekukkunud näitleja Moskva GITIS-est, lokkispäine meesiludus, igavene pulli- ja viinamees. Tänu isa ametile oli ka hobune majas. Vanal õnnestus vahel oma piimaringi tehes nina nii täis tõmmata, et hobu ta ise koju tõi. Liiklus oli tol ajal üsna hõre ja miilitsat võis näha ainult külanõukogu ees plakatil poseerimas, suur näpp püsti, hoiatamas sotsialistliku omandi varguse või kahjustamise eest, täpselt ei mäleta. Kui isa lõpuks koju jõudis, lolli jutu ära rääkis ja lorilaulud ette kandis, lõppes jauramine tavaliselt küsimusega emale, et kas kodus kärakat on ning, saanud kurja, eitava vastuse, kobis ohates magama. Siis algas meie pidu koos vennaga. Kaks koolieelikust mehehakatist said päris hobuse koos vankri ja piimanõudega. Sõit algas. Piimanõud oli vaja meiereisse ära viia, et need seal puhtaks pestaks. Meierei asus kahe kilomeetri kaugusel. Tee oli kivine ja vanker kolises. Imelikul kombel meeldis see põrin hirmsasti ja meeldib siiani. Hambad plõksusid päris vahvasti. Nendes tingimustes vankris püstiseismine oli tõsine julgustükk, mis vahel ka õnnestus. Meie teele jäi ka Ööbiku Mari majapidamine. Mingil seletamatul põhjusel ei sallinud ma teda. Tegelikult oli ta muldvana eideke, kes elas üksi oma lagunenud onnis, seltsilisteks kaks kitse. Mees ja lapsed oli jäänud sõjaväljale. Mul oli raske aru saada, kuidas võib keegi nii vana ja krimpsus olla ja veel elada ka. Pealegi ta haises minu meelest. Vahel võtsime vennaga oma oskused ja julguse kokku, andsime hobule piitsa, tõusime püsti ja traav algas. Hütist möödudes heitsid kaks vennakest üleoleva pilgu seljataha, mis pidi tähendama, et kas nägid, muti, mis mehed siinkülas elavad!? Miks me nii tegime, ei tea siiani. Ise olin tiba haiglane põngerjas, kel rääkimise ja diktsiooniga raskusi oli. R-ga oli tegemist ja k-täht ei tulnud üldse välja. Ühel hommikul võttis ema mind käekõrvale ja lahkusime ainult talle teada olevas suunas, kuni jõudsime Ööbiku Mari hütini. Nähes kahte sarvilist habemega elukat kuuse külge kinni seotuna rohtu näksamas, hüüdsin vaimustunult: „Tuule, ema, selle tuuse tüljes on tats titse tinni!” Tõlkes oleks see pidanud tähendama: kuule, ema, selle kuuse küljes on kaks kitse kinni. Ema naeris ja ei väsinud mu esimest kuldlauset kordamast oma elupäevade lõpuni. Seekord lõppes asi veidi karmimalt. Võttes mul õlgadest kinni, vaadates sügavalt silma, ütles nii: „Tead, poja, kui sa k-tähte selgeks ei õpi, ei tule sul sünnipäeva.” Mul lõi silme ees mustaks. Sünnat ei tule? Olin tõelises paanikas. Vennale muret kurtes kehitas see ainult õlgu. Vaimusilmas nägi ta kindlasti juba kahte torti ja muud pudi-padi, kuna meie sünnipäevadel oli kaks päeva vahet. Tema raudne loogika ütles: kui vennal sünnipäeva ei tule, tuleb tal kaks. Tubli vennas! Jäi üle vaid isaga rääkida. Ootasin parajat juhust, mil vana kaine oli. Rääkisin oma murest. Vanamees jäi mõttesse, sügas kukalt, käskis mul suu pärani ajada, vajutas oma suitsukollase pöidla mulle keele alla ja käskis proovida. Midagi oli kuulda. Pöial oli hirmus vastiku maitsega, mäletan siiani. Järgmised kaks ööd istusin laudalakas, ajades näppu suhu iga nurga alt. Esialgu tulemusteta. Teise päeva koidikul aga hakkas midagi tulema. Kui kukk hommikul kirema hakkas, olin laudalakast all kui välk, jooksin ema voodi juurde, võtsin tal suurest varbast kinni. K-K-K-K-K-K teatasin võidukalt. „Kas nüüd tuleb?” küsisin emalt. „Mis asi?” pomises ta uniselt. „Sünnipäev, ah, tuleb?” Ema unesegused silmad läksid niiskeks, tegi mulle pai, kallistas, ütles: „Tegin ainult nalja.” Isa muheles teki all ja pööras teise külje. Aitäh, vana! Siis sain teada, et hirmul on suured silmad. Tean siiani.

      Kuna mehel k-täht selge ja, oh mis ime – saime sünnipäevaks kumbki oma ratta! Need olid sellised omapärased, kõvade kummidega kolmerattalised sõiduriistad, mida sai vajadusel ka kaherattaliseks muuta. Mul rattasõit ammu selge, kuid kolmerattaline oli põnevam, kuna sellega võis kohapeal seista ja tagurpidi krossi sõita. Sünnipäev tuli võimas. Küla eliit oli kohal ja mina rõõmsaim nende seas.

      Lapsepõlves puutusin kokku erinevate koduloomadega, keda jälgisin huviga. Tol ajal pidasin lehma emaks ja hobust isaks. Mind huvitas, milliseid järglasi nad saavad. Ema vanematekodu oli Peipsi ääres ja esimesel võimalusel uurisin vanaisalt, kuidas asjad tegelikult käivad. Taat andis endast parima ja suurem uudishimu sai rahuldatud. Kuid mitte kauaks. Erilist huvi pakkus kodune lehm. Mitte ei saanud aru, miks ta kogu aeg sabaga vehib? Mis värk on? Püüdsin ta saba kinni ja hoidsin paigal. Lehm mõtles veidi ja asus omakorda asja uurima, et mis toimub? Taha vaadates puudutas ta sarvega minu paremat kulmu. Valus oli ja verine ka. Lehmaga saime edaspidi sõbralikult läbi. Mina jõin lüpsisooja piima ja tema ümises mõnusalt. Arm kulmul meenutab meie kohtumist siiani. Samas asub ka teine sarnane arm, seda tänu sipelgatele, kelle pesasse ma vahel salaja moosi sokutasin. Millegipärast hoiti moosipurke sahvri kõige ülemisel riiulil. Arvatavasti minu pärast, sest olin tihti üksinda kodus. Selleks, et moosipurkideni jõuda, tegin imekompunni majas olevatest taburettidest, ja saak käes. Märksa keerukam oli aga riiuli otsast allatulek. Üks järjekordne moosiretk lõppes kavandatust kiiremini. Väike vääratus, tasakaal kadus ja kogu konstruktsioon mu jalge all varises kokku. Kukkusin vastu alumise tabureti nurka, nii et kulm puru, aga moosipurk terve, ja sipelgad said oma magustoidu kätte.

      Üldiselt meeldivad mulle igasugu elukad, olgu suured või väikesed. Ainus olend, kellega ma läbi ei saanud, oli oinas. Miks ta mind ei sallinud, ei tea. Kui juhtusin ette jääma, siis puksis ta mind tõemeeli, korra isegi surus vastu aeda ja muudkui togis, kuni ema lõpuks meid lahutas. Teda ma vältisin, mitte et valus oli, aga ebameeldiv küll. Siis sai selgeks, et oinas on oinas. Tean siiani.

      Suur jalgratas oli peres üks, ema oma. Vana ei viitsinud sõita, tal ju hobune. Seda ratast saime ainult ema loaga. Pidu oli siis, kui poodi saadeti. Kolm kilomeetrit sinna ja tagasi! Vägev! Sadulasse muidugi ei ulatanud, aga mis sellest. Tavaliselt jäi mõni kopikas ka kommirahaks, karamell