Aeg elada ja teisi jutte. Annie Saumont

mpty-line/>

      Loomingu Raamatukogu 2018 / 33–35

      Eesti Kirjanike Liidu ajakiri

      Ilmub 1957. aastast. LXII aastakäik

      Annie Saumont

      Aeg elada ja teisi jutte

      Prantsuse keelest tõlkinud Maria Esko

      SA Kultuurileht

      Tallinn

      Tõlgitud väljaannetest:

      Annie Saumont

      Le lait est un liquide blanc

      Julliard, 1995

      Annie Saumont

      Après

      Julliard, 1996

      Annie Saumont

      Noir comme d’habitude

      Julliard, 2000

      Annie Saumont

      C’est rien ça va passer

      Julliard, 2001

      Annie Saumont

      Un soir, à la maison

      Julliard, 2003

      Käesoleva teose väljaandmist on toetanud

      Prantsuse Suursaatkond ja Prantsuse Instituut Eestis

      Koostanud ja toimetanud Triinu Tamm

      Korrektuuri lugenud Inna Lusti

      Aastakäigu kujundanud Asko Künnap

      Kolleegium

      Toomas Haug, Tiit Hennoste, Maarja Kangro, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Ilona Martson, Mati Sirkel, Marek Tamm, Udo Uibo, Vaapo Vaher

      Copyright © Franck Saumont, 2018

      © Tõlge eesti keelde ja saatesõna.

      Maria Esko ja „Loomingu Raamatukogu”, 2018

      Toimetus

      Harju 1, 10146 Tallinn

      Tel.: [phone]

      E-post: [email protected]

      Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

      ISSN 1406–0515

      ISBN 978–9949–638–24–6 (trükis)

      ISBN 978–9949–638–25–3 (epub)

      Veel üks kohv palun

      Õnnitlused Amélie! Soovime teile kõike head preili Baron! Olete välja teeninud õnneliku pensionipõlve. Hoidke meid ikka oma käekäiguga kursis. Kutsume teid loomulikult kevadistele üritustele.

      *

      Uudist kuulsid juba vä? Mutt läheb ära. Äge ju? See nõme pidur. Lõpeta ära, Paruness tegi lihtsalt oma tööd. Eriti cool ta küll polnud. Hot ka mitte, aga see on juba teine teema. Polnudki tema asi. Hot olla. Tema ainus ülesanne oli jagada ühiskonnaõpetuse suuri tarkusi. Enam ei taha keegi tast midagi nii et lasebki jalga. Kogu lugu. Läbi. Tema asemele võib vabalt ilmuda mingi eriline debiilik või veel nõmedam eit. Tuleb midagi uut, juba see teadmine tõmbab mõtted käima, Parunessiga oli kõik juba nii vana teema, enam ei osand teda kuidagi närvi ajada. Tuleb new age õps ja siis leiab kohe uusi mõtteid kuidas käru keerata. Kõigepealt peab vaenlast jälgima, tema nõrgad kohad üles leidma.

      *

      Nelikümmend aastat pühendunud ja ustavat teenistust. Olen alati endast parima andnud. Ema juurutas minusse põhimõtted. Edasi valisin oma tee juba ise, tundsin kutsumust. Jah algul olin vägagi innukas. Aja jooksul läks see raskemaks. Gümnaasium hakkas aina enam sarnanema lahinguväljaga, kus õpilased ja õpetajad omavahel mõõtu võtavad. Need mässumeelsed jõnglased võisid mind kõnetada lausa vastiku häbematusega. Vanasti osati õpetajatest ikka lugu pidada.

      Vabandust, ma paluks ühe kohvi!

      *

      Ah jaa kenasti läks. See lahkumispidu meie kallile kolleegile, „Parunessile” nagu lapsed ütlevad. Üritus oli lihtne, väga südamlik. Vaene Amélie, tema elu pole küll eriline meelakkumine olnud. Minu teada oli tal üsna õnnetu noorusaeg. Üksiklaps, vanemad kohtlasevõitu. Katsusid teda iga hinna eest enda juures hoida. Ta siiski kihlus nii umbes kolmekümneselt, aga mees lasi kolm nädalat enne pulmi jalga, rätsep oli juba valge kleidigi kohale toonud, kutsed olid välja saadetud, ei jäänud muud üle kui kõik tühistada. Nii igatahes teadjamad inimesed räägivad, need kes siinkandis kaua elanud. Kihlatu oli Amélie maha jätnud tüdruku pärast, kelle isa oli direktor kindlustusfirmas kus mees töötas. Uue väljavalitu noorem õde oli olnud Amélie Baroni õpilane, terve linn irvitas tol ajal selle üle.

      *

      Ma paluks ühe kohvi!

      Kindlustan endale unetut ööd. Aga ma jõin liiga palju seda head veini, mida õppealajuhataja mu lahkumispeole toonud oli. Olin pisut pettunud, ootasin kingitust, mõnda meenet raamatut või iluasjakest. Tean, kuidas see kõik käib, olen oma karjääri jooksul paar-kolm korda ennast kingiraha koguma pakkunud, kui mõni õpetaja on töölt lahkunud. Kõigepealt toimub eelküsitlus mida kinkida mis te arvate, soojendusalus köögikombain Parkeri sulepea sünonüümisõnastik portfell oonüksist tuhatoos mõni litograafia Pierbé sall, ja valik olenes nii saaja oletatavatest eelistustest kui ka sellest, kui suure summa kokkusaamisele võis loota. Iga kord kui selle ülesande enda peale võtsin, teadsin, et sõpru sellega ei leia. Leiad end hoopis delikaatsest olukorrast, arvamust tuleb avaldada ettevaatlikult, pakkuda välja summasid panustamiseks, ühed kardavad liiga heldena paista ja teised ihnuskoi muljet jätta. Targem on kingitusi mitte teha. Mina sain ju tegelikult oma tunnustuse juba kätte: riikliku autasu pedagoogilise töö eest. Ja kena väikese peo. Raamatukoguhoidja pakkus küpsiseid, mis olid hamba all nii kõvad, et mul hakkas proteeside pärast lausa hirm kohe.

      *

      Kui ma kellelegi ütleks, et mulle Baron täitsa meeldis, siis ei saaks ma oma klassi debiilikutest enam üldse rahu. Ma lähen täiega närvi, kui mind rünnatakse. Ja pugemine pole minu teema. Suht kole on ta küll, riidesse ei oska ennast ka ikka üldse panna. Keegi peaks tal aitama omale riideid vaadata. Lisaks on ta vana. Sinna pole nagu midagi teha.

      Oleks tahtnud temaga rääkida. Elust ja nii. Ei julgend. Ta polnud selline sõbrantsitüüpi tegelane nagu need kes tahavad, et neid Antoine’iks või Martine’iks või Julien’iks kutsutaks. La Baronne ei pakkunud kunagi, et me võiks talle Amélie öelda. Sellest oleks saanud Mélie. Lili. Siis oleks talle juba jumala tuima näoga öeldud, et Lili vaata mul on tänaseks õppimata, sest eile olid mul vanemad ära ja no siis me seksisime tädipojaga nende teki all. Ta oleks näost valgeks läind. Peale vaadates tundub, et ta on ikka veel neitsi, lame nagu pesulaud, suht lühikesed koivad. Ja tal on lavendlivee hais juures.

      *

      Veel üks kohv palun!

      Peapöörituse vastu. Pingest? Ei, veinist. Päev oli ränk. Tänahommikune viimane tund, õpilaste pilked, Õpeta’a te lähete töölt ära – teeseldud süütu ilme: kas saite mõnes ägedas vanadekodus koha vä? Õpeta’a kui me oleks varem teadnud oleks teile kommikarbi kinkind aga keegi ei öeld meile ja me tegelt leidsime ühe ülihea kräkiotsa, taskuraha läheb kõik sinna ära hahaa. Enam ma nende õnge ei lähe. Need väikesed kretiinid (poisid või tüdrukud, vahet ei ole) ootavad vastuseks ahastavaid röögatusi. Ma ei pilguta silmagi. Hoopis naeratan. Palun vaikust!

      Pärastlõunal viimased õnnitlused õpetajate toas, käed mida suruda – kuivad niisked soojad jääkülmad tugevad ebalevad – pilgud millele vastata – kadedad pahurad uudishimulikud heatahtlikud pilkavad hajevil varglikud haletsevad, aitähid mida öelda vastuseks kõikidele ma-ikka-loodan-et’idele – Mida on nii väga loota üksikul ilma lasteta naisterahval, kes enam millestki ei vaimustu?

      Keda enam miski ei huvita. Vahest ainult kudumine.

      *

      Ta oli tüütu, ütleme ausalt. Õppenõukogudes oli ta kohe vastu, kui keegi meist mõne õppekorraldust