Surnud Brugge. Georges Rodenbach

tion>

      

      Loomingu Raamatukogu 2018 / 23–24

      Eesti Kirjanike Liidu ajakiri

      Ilmub 1957. aastast. LXII aastakäik

      Georges Rodenbach

      Surnud Brugge

      Prantsuse keelest tõlkinud Malle Talvet

      SA Kultuurileht

      Tallinn

      Algupärand:

      Georges Rodenbach

      Bruges-la-Morte

      Flammarion, Paris, 1998

      Toimetanud Triinu Tamm

      Korrektuuri lugenud Inna Lusti

      Aastakäigu kujundanud Asko Künnap

      Kolleegium

      Toomas Haug, Tiit Hennoste, Maarja Kangro, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Ilona Martson, Mati Sirkel, Marek Tamm, Udo Uibo, Vaapo Vaher

      © Tõlge eesti keelde ja saatesõna.

      Malle Talvet ja „Loomingu Raamatukogu”, 2018

      Toimetus

      Harju 1, 10146 Tallinn

      Tel.: [phone]

      E-post: [email protected]

      E-raamat OÜ Flagella

      ISSN 1406–0515

      ISBN 978–9949–638–17–8 (trükis)

      ISBN 978–9949–638–18–5 (epub)

      Austusavaldus härra Francis Magnard’ile

      Saateks

      Järgnevas kirge uurivas loos tahan ühtaegu ja eelkõige manada lugeja silme ette Linna kui olulise tegelase, Linna, mis seostub hinge­heitlustega, annab juhatust, veenab ümber, sunnib tegutsema.

      Brugge, millele mu valik langes, just sellisena paistabki, peaaegu inimesena… Ta vajutab oma pitseri kõigile, kes seal elavad.

      Ta kujundab neid oma mälestusmärkide ja kellahelinatega.

      Soovin näidata, kuidas Linn suunab tegusid; kuidas linnamaastikud ei ole üksnes taust, üksnes kirjelduste üsna suvaliselt valitud aines, vaid on raamatu sündmustikuga otseselt seotud.

      Kuna Brugge pildid on osalised raamatu tegevustikus, pean tähtsaks need ka siin tekstilehekülgede vahel reproduktsioonidena ära tuua: kaldapealsed, inimtühjad tänavad, vanad majad, kanalid, begiinide konvent, kirikud, kullast liturgianõud, kellatorn – selleks, et ka lugejad tajuksid Linna kohalolekut ja mõjujõudu, kogeksid lähedalt vete nakkavat toimet ja tunneksid ka ise tekstile langevaid kõrgete tornide varje.

      I

      Päev kaldus õhtusse, tõi suure vaikse maja koridoridesse hämaruse, kui tõmbas akendele ette leinakatted.

      Hugues Viane asutas välja minema, sest nii oli tal saanud õhtu hakul igapäevaseks harjumuseks. Tegevusetult ja üksildaselt veetis ta kogu päeva oma toas, avaras ülemise korruse ruumis, aknad Roosikrantsi kaldapealse poole, mille järgi joondus tema veest vastu peegeldav maja.

      Ta luges veidi – ajakirju, vanu raamatuid –, suitsetas palju; mälestustesse mattunult meeliskles ta halli ilmaga avatud aknal.

      Nõnda elas ta juba viis aastat, sellest saadik, kui oli Bruggesse asunud, kohe pärast oma naise surma. Juba viis aastat! Ja ta kordas endale: „Lesk! Olengi lesk! Mina – lesk!” Milline lõplik ja lühike sõna, üksainus, kajatu silp! Paaritu sõna, mis nii hästi tähistab seda, kellelt on võetud kaaslane.

      Ilmajäämine oli mõjunud kohutavalt: oli ta ju elanud oma armsamaga kesk luksust, jõudeaega, reisimist, aina uutel maadel, mis idülli värskendasid. Kogenud mitte üksnes eeskujuliku kooselu rahulikku õnnetunnet, vaid muutumatut kirge, püsivat palavikku, vaevaga talitsetud suudlusi, kooskõla kaugete ja ometi ühendatud hingede vahel, mis on kui rööbitised kaldapealsed teine teisel pool kanalivett, kus nende peegeldused ühte sulavad.

      Kümme õnnelikku, vaevu riivanud aastat, olid need ju lennanud kui linnutiivul!

      Siis oli aga noor naine kolmekümne künnisel surnud, olnud vaid mõne nädala haigevoodis, millest nii ruttu oli saanud viimne ase, ja pilt sellest sööbis igaveseks mehe mällu: närtsinud ja kalbe nagu teda valgustanud vahaküünal, seesama naine, keda mees oli jumaldanud – imekaunis, õiejumega, pärlmutri keskel sätendavate suurte mustade silmateradega, mille tumedus oli kontrastiks merevaigukarva juustele, pikkadele, lainjatele juustele, mis valla päästetuna katsid kogu selja. Samasugune kuldjuus on neitsitel keskaja maalidel, tüünelt säbrusena alla voogamas.

      Kui surnukeha lebas lautsil, oli Hugues need haiguse viimastel päevadel pikaks patsiks punutud juuksevihud maha lõiganud. Surm nagu halastaks, eks ole? Laastab kõik, kuid jätab juuksed puutumata. Silmad, huuled – kõik hägustub ja hävib. Juuksed isegi ei kaota värvi. Üksnes juustes elab inimene endast kauem! Ja tõesti, kõigi nende viie aasta jooksul polnud kadunukesest jäänud palmik põrmugi pleekinud, ohtrate pisarate soolast hoolimata.

      Sellel päeval elas lesk oma minevikku veelgi valusamalt läbi – süüdi oli hall novembriilm, mil tundub, et kirikukellad puistavad õhku helide peenikest tolmu, aastate surnud tuhka.

      Ta otsustas siiski minna välja, mitte küll otsima mõnd kohustuslikku meelelahutust või rohtu oma valule. Seda ei tahtnud ta mitte proovidagi. Ent õhtu lähenedes meeldis talle kõndida ja otsida oma leinale sarnasusi üksildastes kanalites ja vaimulikes linnajagudes.

      Maja alumisele korrusele laskudes märkas ta, et valgesse koridori avanevad ja tavaliselt suletud uksed seisid pärani.

      Ta hüüdis vaikust lõhestades oma vana teenijannat: „Barbe!… Barbe!…”

      Otsekohe ilmus too esimese ukse avasse ja aimates, miks peremees teda oli hõiganud, tõttas selgitama:

      „Härra, ma pidin salongid täna ette võtma, sest homme on püha.”

      „Mis püha?” küsis Hugues pahasel ilmel.

      „Kuidas? Kas härra siis ei tea? Neitsi templis esitlemise püha. Ma pean minema missale ja konventi õnnistamisele. See on nagu pühapäev. Ja et ma homme töötada ei saa, tegin salongid täna korda.”

      Hugues Viane ei varjanud pahameelt. Barbe teadis ju hästi, et ta tahab selle töö ajal juures viibida. Liiga palju oli neis kahes ruumis varandusi, liiga palju mälestusi kallist naisest ning kunagisest ajast, et lasta teenijal seal omapead toimetada. Mees tahtis valvata, silma peal hoida, olla kindel, et teenija on ettevaatlik, kontrollida, kas ta on aupaklik. Kui tolmu pühkimiseks oli vaja liigutada mõnd hinnalist nipsasjakest, mõnd kadunukesele kuulunud eset, patja või omavalmistatud sirmikest, tahtis ta seda teha ise. Kadunukese sõrmed näisid olevat kõikjal selle puutumatu ja alati samas asendis mööbli küljes, sohvadel, diivanitel, tugitoolidel, kus naine oli istunud, ja mis omamoodi säilitasid tema keha vorme. Kardinavoldid püsisid igavesti sellistena, nagu naine need oli sättinud. Ja peeglitel tuli käsna ja lapiga ettevaatlikult puudutada vaid heledat pealis­pinda, et mitte ära pühkida peeglisügavuses uinuvat naise­nägu. Üle kõige tahtis Hugues aga valvata ja kriimustuste eest hoida kalli kadunukese portreesid, erinevas eas tehtud pilte, mida oli igal pool, kaminasimsil, lauakestel, seintel; ja muidugi eelkõige – juhtunuks sellega õnnetus, purunenuks ta hing – seda varandust, tervena säilinud juukseid, mida ta polnud tahtnud kuhugi kummutisahtlisse ega pimedasse laekasse lukustada – see olnuks nagu juuste „hauda­panek”! –, vaid mida sellepärast, et need oli endiselt elusad ning ajatust kullast, meeldis talle jätta välja nähtavale kui surematut osa oma armastatust!