Looming. 4 2020

      4| 2020 | Eesti Kirjanike Liidu ajakiri | ilmub 1923. aastast

      Aare Pilv | Deklinatsioon nr 1 / Ime 2015 / Deklinatsioon nr 4

      Venda Sõelsepp | Mustad punnid

      Kristjan Hallik | *teenijad olid tusased ja vanad / *juncker küsis jt luuletusi

      Priit Uring | Stalini lapsed

      Peeter Ilus | *Kõõrdsilmne / Kuuloojang ning luuletai jt luuletusi

      Leon | Elavad ja surnud

      Talvike Mändla | *Me kallaste vahel aeglaselt voolab jõgi / *„Pool sinust oli ilus.” / *Nagu keegi oleks sind kunagi armastanud

      Eeva Park | Lend / Calvin Kleini džiinid

      Joanna Ellmann | Etna

      Tiia Kriisa | Hõbelusikas suus / Ah, ma ei tea kohe

      Vootele Ruusmaa | *küünlakuu / *vaid sisiseb / *on sügis

      Elin Toona | Käru ja kompsud

      Kenn Konstabel | Kaval kilpkonn / Inimene vs. kasetriibik jt luuletusi

      Johann Wolfgang Goethe | Erotica Romana

      Ilona Martson | Lastekirjanduse laev seilab endisel kursil. Vestlusring

      Veronika Kivisilla | Üpris erakordsest 2019. luuleaastast kummaliselt alanud 2020. aasta hakul

      Eve Pormeister | Keravälk ja ema. Märkmeid Eeva Pargi raamatust „Minu kuninglikud kaelkirjakud”

      Endel Nirk | Vanemb tege eli

      Iiris Viirpalu | Kõrgus ja peegeldus

      Mari Peegel | Viimasest Filimonovist. Sisaldab spoilereid!

      Pille-Riin Larm | Veel väiksem kui Ferdinand

      Kärt Hellerma | Sõnade vaev ja lõpmatuse ilu

      Kroonikat

      Eesti Kultuurkapitali kirjandusauhinnad

      Estica

      Aare Pilv

      Deklinatsioon nr 1

       Viivi Luigega vastamisi

      Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.

      On aastasaja algus, mai on külm ja kevad saamatu.

      Ja jälle keegi küsib, lõke surelikes silmades,

      miks surematus tuleohvreid nõuab meie ilmades,

      miks hea ja kurja vaheline mõõk peab nõnda särama,

      et selle valgel lugeda kõik luuletused ära saab,

      kas tõesti võim, mis näib nii magus, maitseb nõnda magedalt,

      et lõõmav vaimustus peab külma vaimukusse pagema,

      kas saab siis pühaduse taime kasta ainult verega,

      kas nutu sool, et veenev olla, võistlema peab merega,

      kas keegi maa pealt tuhme varje sellega veel peletaks,

      kui meie leiged sosinad ta tahkeks tahteks seletaks?

      Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut.

      On aastasaja algus. Öö on käes, kuid käsi — saamatu.

      On teispool lootust meie alguse ja lõpu püsivus.

      Mis on see, mida keegi meist ei oota? Pelgalt küsimus.

      Ime 2015

      Deklinatsioon nr 2

      Betti Alveriga vastamisi

      Kui elav mõte

      muunduks kaose pärmiks,

      ja kodutänav

      määnduks laukasooks,

      uus sajand naaseks

      hirmu ajalooks,

      õhk muutuks

      mustiks lämbeiks ummisjärviks,

      kui lurjus valetaks,

      et ta on päike,

      ja selles usus

      sajad haprad käed

      tooks rentslikõntsast

      kokku kullamäed —

      see oleks ime küll,

      kuid väike.

      Mind hämmastab,

      et ümber sulatab

      metalli minu rinnus

      pelgalt see, et

      üks inimene

      üle laua leebelt

      mu poole

      oma pilgu ulatab.

      Deklinatsioon nr 4

       Enele

      „ei, kui me järgmine kord kohtume,

      lasen ma su kirstu kirikuuksel peaaegu maha kukkuda,

      sest ma ei oska ette arvestada, et su päits on nii raske,”

      võinuksin ma vastata, kui viimati äsja puhkenud suves

      juttu ajasime ja sa ütlesid, et kui oleme mõlemad sügisel tagasi linnas,

      siis räägime jälle. „sa ei tea seda veel, selles ongi

      kogu mängu ilu,” võinuksid sa vastata.

      ette teada ja kujuteldamatu, samuti nagu

      meeles olev ja ikkagi kujuteldamatu —

      need on meie põgusate ühiskulgemiste tummad kaldad.

      ja nüüd, triikisin kortsu läinud lipsu mitu korda,

      tegin mitu korda lipsusõlme, et jääks korralik,

      nagu oleks sel sinu jaoks veel mingit tähtsust,

      ning tulin kohale, et olla käepärast.

      kui õpetaja laotas oma violetsed hõlmad üle vaikiva sinu

      ja kuulutas kõik lahendatuks, tõusid mu ihukarvad püsti,

      korraga hämmingust — „see pole ju nii” —

      ja lootusest — „kui see vaid oleks nii”,

      ühtekokku oli see nii trööstimatult ülev. aga see

      oli sinu soov, ja ma mitte ei austanud seda,

      vaid noogutasin sisimas nukralt,

      nagu nõustudes küsimusega.

      ja kui hiljem valusa õlaga peielauas

      istusin, meenus too kord vabaõhukohvikus

      kodulinnas turistide keskel, lõõskavas suvepäikses,

      kui äkki, ilma otse küsimata, hakkasid rääkima

      oma perekonnaloost — vaid vihjamisi, kahtlemisi,

      otsekui kobades, kas ma väärin su juttu,

      ja ma nägin, et su käed hakkasid kohvitassi hoides

      vabisema, su madalasse ärasuitsetatud häälde tekkis

      mingi ärev klomp ja su silmad läksid pärani —

      nii et oleks tahtnud lihtsalt võtta su käest kinni,

      sest see oli heitunud hallipäine laps,

      kes