Tangopoisid. Antti Tuuri

/section>

      Antti Tuuri

       Tangopoisid

      Originaali tiitel:

      Antti Tuuri

      Tangopojat

      Kustannusosakeyhtiö Otava

      2016

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Soome Kirjanduse Teabekeskus

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kai Nurmik

      Kujundanud Anne Pikkov

      © Antti Tuuri 2016

      Published in the Estonian language by arrangement with Rights&Brands Licencing AB

      © Tõlge eesti keelde. Piret Saluri, 2021

      ISBN 978-9985-3-5080-5

      e-ISBN 9789985351635

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2021

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Hurma

      1

      „Hurmaga on siis kõik,” ütles Kamppila. Mina ei öelnud midagi, vaatasin Elinale otsa. Elina kinnitas, et ei hooli, ja uskus, et võime väga hästi ka ilma temata edasi teha; kindlasti leiaksime uue solisti tüdrukute seast, kellele Kamppila oli lubanud laulja kohta nende kahe aasta jooksul, mis me olime mööda maakonda mängimas käinud.

      Elina käskis meil proovida veel teisigi tüdrukuid, neid, kellele me teised olime lubanud proovilaulmisi; tema arvates võiksime hakata nüüd võrdlema tüdrukute võimeid ka laulmises.

      Korjasime kolud kokku ja tassisime autosse. Harju ja Ari ei olnud kogu selle aja jooksul midagi rääkinud. Nii et nad ei saanud üldse aru, miks Elina just nüüd Hurmast ära läks: talvel oli olnud vähe esinemisi, aga nüüd, kui talv hakkas otsa saama, oli neid jälle tulnud, ja kevadeks ja suveks oli esinemisi veelgi, ja neist oleks sissetulekut meist igaühele.

      Harju ja Ari läksid istusid Hurma väikebussis tagumisse ritta ja oli kuulda, kuidas nad räägivad seal midagi, mis ette ei kostnud, sest Kamppila käivitas auto ja keeras selle noorsooseltsi õues ringi, sõitis külateele ja ristumiskohast peateele.

      Elina ütles Kamppilale, et ei tundnud igatsust Lappajärvi kirikuküla noorsooseltsi talvise tagatoa järele, kus alati haises maadlejate järgi, ja peldiku ja selle haisu järele samuti mitte. Ka peldiku jäist istet ei mõelnud ta taga igatseda. Kamppila ei olnud lausunud sõnakestki sellest peale, kui autosse tuldi, porises vaid midagi enda ette. Kui bussi astusime, tahtsin Elina kõrvale istuda, aga tema trügis kohe minust mööda ja istus mu taha.

      Ütlesin, et tean, miks Elina tahtis Hurmast ära minna ja miks ta minu peale vihane oli; selle pärast ei tasunud küll Hurmat maha jätta. Mina võiksin orkestrist ära minna, sest Kamppila leiaks pigemini uue lõõtspillimängija kui hea laulusolisti. Elina oli meeldinud igal peol, kus me paari aasta jooksul olime tantsuks mänginud, kiitjaid oli olnud rohkem kui küllalt, ja kuigi Elinale ei kantud koju kottide kaupa fänniposti, oli ta maakonnas endale juba nime teinud.

      Elina ei vastanud midagi. Oletasin, et ta oli eilse õhtu pärast väga vihane, ta oli tahtnud koos Kaijaga minu poole tulla, aga mina ei lasknud neid, vaid ütlesin, et ei ole tema lapsele mingi Sauli-onu, kellega laps tutvuma peaks, ja et Elina peaks Kaija isaga hästi läbi saama, sest laps vajas isa, ja polnud hea näidata talle poissmehekodu, mille elanikuga emal olid suhted.

      Juba Lappajärvile jõudes oli Elina olnud sõnakehv, öelnud Kamppilale üht-teist pleilisti kohta, aga minule terve õhtu otsa mitte sõnagi, ja ma olin näinud, et tema rõõmus meel lauldes oli olnud vägisi välja pressitud.

      Kummardusin ettepoole ja ütlesin Kamppilale nii kõva häälega, et ka Elina seda kuulis, et ma ei usu, et Elina Hurmast ära läheb, aga kui ta ei tahtnud enam minuga ühes orkestris olla, siis leiaks Kamppila kindlasti kergemini uue lõõtspillimängija kui Elina-väärilise laulusolisti, kelle nimi juba rahvast tõmbas, kui see tantsuõhtu kuulutustesse pandi. Kamppila ei keeranud pead, ütles tigedalt, et oli mind juba sügisel hoiatanud, et ma ei peaks oma asju mehenaisega keeruliseks ajama, eriti veel niisugusega, kellel oli väike laps ja kes laulis samas orkestris, kus mina mängisin. Kamppila käis lausa peale, et kas ma mäletan, mida ta oli öelnud. Ütlesin, et mäletan. Kamppila karjus sama asja ka Elinale; ma ei teadnud, et Kamppila oli ka temale sõnad peale lugenud.

      Elina ei vastanud kohe midagi, aga kui Kamppila siis uuesti hüüdis ja nii kõva häälega, et ka Harju ja Ari selle tagapingile ära kuulsid, karjus Elina vastu, et nüüd saadakse temast lahti ja Kamppila ei pea muretsema oma orkestri liikmete eraelu pärast, mis polnud tema asi. Elina karjus, et loodab, et tema eraasju ei kuulutata kogu maakonnale, sest see ei meeldiks tema mehele; kui lugu ekskavaatorijuhi kõrvu jõuab, võib ta tulla ja Kamppilalt ja meilt teistelt niisamuti juurde küsida nii kõva käega, et meile võib sellest püsivaid jälgi jääda.

      Ütlesin Elinale taha nii vaikse häälega, et teised seda ei kuulnud, et ta oligi mulle kurtnud, kui kõvad sõrmed olid tema mehel minu sõrmedega võrreldes ja kui karmid mängud sängis: Elina arvates oli mees olnud minuga võrreldes elajas.

      Elina käskis mul selle paberile kirja panna ja saata Kauhava ajalehe lugejakirjade osakonda varjunimega Kindlalt Teada. Selle peale ei öelnud mina enam midagi ja ka Kamppila jättis oma jutluse pooleli. Juba enne Lummukkat jäi vaikseks ka tagapingil.

      Jätsime Elina kiriku juurde. Kamppila käskis veel mõelda, kas Elinal tasub loobuda kindlast töökohast Hurmas; Kamppila ei uskunud, et maakonna teistest orkestritest tuleks kõnesid nii et traadid tulised. Elina ei öelnud autost lahkudes isegi mitte head aega, võttis vaid oma kohvri ja läks välja. Kell oli juba kaks öösel, Elina korteri aknad olid pimedad. Teadsin, et Maire oli lapsehoidjaks, sest Elina mees oli koos oma ekskavaatoriga põhjas lähetuses.

      Tulin autost välja järgmisena, Kamppila ütles mulle hüvastijätuks, et laupäeval mängime Voltti Väinöläs, on siis Elina kaasas või ei ole. Ta palus mul siiski Elinaga rääkida: Hurma oli nõutud Elina pärast rohkem kui meie teiste pärast kokku.

      Võtsin lõõtspillikasti kätte ja liuskasin üle öökülmast jääs õue trepile. Mul olid jalas nahast tallaga kingad, need ei pidanud ühtegi pidi, oleksin trepi alumises otsas peaaegu kukkunud, aga sain käsipuust kinni ja koperdasin trepist üles välisuksele.

      Jõudsin eeskotta ja pööningutrepist oma tuppa. Arvasin, et Laila ärkas nagu alati ja et hommikul ta tänitab, mis mu lõõtspillimängust ja rääbakast elust edasi saab; jalad ei olevat mind esinemissõidult tagasi tulles kandnud. Laila kinnitaks nagu ikka, et olen viltusel pinnal, mis viib vaid allapoole.

      Mulle oli toodud kummutile veekannu vett, kallasin sealt portselankaussi ja pesin enne magamaminekut. Meenutasin keskkooli füüsikatunde, kus oli arvutatud eseme liikumist kaldteel, otsustasin, et nende teadmistega end hommikul kaitsen.

      2

      Hommikul magasin kaua, muu rahvas oli söömise juba lõpetanud, kui alumisele korrusele tulin. Laila oli mulle linase rätiku alla võileibu jätnud ja keetis kohvi. Tänasin teda hoolitsuse eest, ta kinnitas, et on oma väikse venna eest alati hoolt kandnud.

      Jõin klaasi vett, Laila meelest nõudis seda viin. Ütlesin, et olin tööl, mängisin Lappajärvi kirikuküla noorsooseltsis, kus ei olnud lubatud, et pillimehed joovad, kui nad just lõunast ei olnud.

      Laila küsis tantsuõhtu kohta, rääkisin, mida olin mänginud ja kui palju rahvast oli olnud. Kambrist tuli õemees Risto, istus mulle seltsiks kohvi jooma ja pani suitsu ette. Ta hakkas kohe küsima, kas olin õhtul Lappajärvilt